13. päev: Pikakannu - Vana-Vastseliina

Ongi käes meie seekordse teekonna viimane päev. Need 2 nädalat on läinud lennates, raskemad rajalõigud ja villid jäid esimesse nädalasse.

Meile kahel viimasel ööl öömaja pakkunud Siirile oli meie rännak niivõrd inspireeriv, et ta otsustas meiega viimase päeva kaasa teha. Vahva! Meil on nüüd personaalne Võrumaa giid seltsis. Olgu siinkohal märgitud, et see pole meil esimene matk Siiriga: 5 aasta eest tegime ühe lumise talvematka.
Hommikusel teekonnal stardipaika tegime vahepeatuse Vastseliina surnuaias, siia ümbermaetud metsavendade on rajatud kena mälestuskompleks.

Kell 11.02 lahkusime Pikakannu koolimaja juurest ja võtsime suuna Lindorasse, kust saab alguse Piusa matkatee. Ees ootas 25 kilomeetrit, esmalt 10 väikestel külateedel ja siis viimased 15 mõnusal RMK matkarajal.

Tee Lepassaarde viis läbi väikese Mäessaare küla, mis asutatud 1919 6 taluga ja kus elanikke olnud 39, praegu seal vist küll nii palju elanikke ei ole. Küla mälestuskivi kõrval oli üks tore tahvel küla plaaniga, kus teiste teede seas ka rehepeksumasina tee tähistatud oli.

Teine suurem koht enne Lindorat oli Lepassaares, kunagi peatusid siin rongid. Sildiga kivist jaamahoone jäi teest pisut kaugemale, kuid tõenäoliselt on pildile jäänud selle paiga varasem jaamahoone.

Lindora laadaplatsil tegime väikese pruukostipeatuse ja siis Piusa matkarajale. Õige rajaotsa leidmine seekord raskusi ei valmistanud, sest viitasid paistis maanteelt rohkem kui neid ühele pildile ära mahuks.

Kunagi katsetasime Piretiga seda rada läbida, siis jäime poolele teele. Vahepealsete aastatega on rajatähistus tublisti paranenud ja nüüd suunavad viidad ka Piusa kuulsate müüride juurde.

Raja kasutus oli päris vilgas, jalakäijaid me küll ei näinud, kuid rattaseltskondi möödus küll ja samuti tuli neid vastu, tavaliselt ikka kolme kaupa.

Kui raja esimesed kilomeetrid kulgesid metsateedel, kus võimalik autogagi sõita, siis huvitavamaks läks matkarada Härma mäemise ehk keldri müüri juures, mis rada ületas jõge ja tõusis kitsalt ka müüri kohale.

Tõus polnud küll raske, kuid kuidagi tuli mäest alla ka saada ja kõigele lisaks rattureid mööda lasta. Aga rada oli ilus ja huvitav, tähelepanu köitvate liivakivipaljandite jt objektide juures infotahvlid ja raja tähistus ka peaaegu priima.

Peaaegu sellepärast, et viimasel kilomeetril jäi meil õige suund ikkagi märkamata - ilmselt olime mõtetega juba finišis ja läksime nii nagu jalad viisid ja miskipärast juhtisid jalad rattarajale ja nii lähenesime oma matka lõpp-punkti suure ringiga.

Piusa matkaraja (15 km) läbimiseks olime rehkendatud 4 tundi ja just siis, kui rajale asusime, andsime oma fännklubile teada, et umbes kell 6 õhtul oleme päral. Siiri teatas ka linnusesse, et kabeliuksi enne meie tulekut ei lukustataks (külastuskeskus on avatud kella 18-ni). Meid lubati ära oodata. Nüüd võime öelda, et kui kärmelt teha, siis käib selle raja 4 tunniga ära küll ja jõuab ka poolele teele jäävas Piusa ürgoru puhkekompleksis kohvi juua, loodust imetleda ja müüride juures puhkepausi teha, kuid tegelikult võiks isegi raja läbimiseks rohkemgi aega varuda ja miks mitte koguni mitmel päeval, sest raja poolele teele jääb eelpool nimetatud mõnus majutuskoht. Paistab, et see on päris populaarne, sest inimesi nägime siin rohkem kui varem terve nädala jooksul (Varbuse maanteemuuseumi arvestamata).

Kuna meil oli oma matkajuht ja giid ühes, siis saime palju teada nii Piusa ürgorust kui Vastseliina piiskopilinnuse ajaloost ja pärimusest. Nagu eelpool juba vihjatud, suutsime me raja lõpus õige rajaotsa maha magada, nii et kõndisime umbes kilomeetri lisaks ja paraku oli tee lõpp asfalt. Vahetult enne meie teekonna lõppu möödus meist Indreku saateauto lähimate kaasaelajate Joonase ja Jooramiga.

Meie aga kiirustasime kabelisse, kus kombekohaselt küünla süütasime. Kunagi oli Vastseliina palverändurite meka, sest siin olla rist ime väel õhku rippuma jäänud.

Jess, ära tegime! 13 päevaga ca 400 km Piritalt Vana-Vastseliina. Täpselt planeeritud ajakavaga ja teekonna lõpus olime isegi üllatavalt värsked nagu polekski selja taga 400 kilomeetrit. Polnud väsimust ega valutavad lihaseid, villid olid juba ka paranemas. Olgu öeldud, et ilmaga meil ka vedas: viimane matkapäev kulges peamiselt päikeses või kerge pilve all.

Vastseliinas ootasid meid lisaks oma fännidele ka linnuse rahvas, meile pakuti palverändurite veini ning tehti ekskursioon linnuse külastuskeskuses. Ja muidugi jõime oma retke lõpetuseks külma vahuveini.