Ehkki öö veetsime Rätlas, jätkasime hommikul teed sealt, kus eile pooleli jäi ehk Harju-Jaani kiriku juurest. Meie sohki ei tee. Indrek toimetas meid kiriku juurde, siis viis osa reisivarustust järgmisesse öömajja, et meil ikka kergem oleks ja sõitis ise Tartusse, jättes meid paariks päevaks omapäi. Meie suured tüdrukud, küllap saame hakkama, logistikat peab natuke nuputama, et oma elu võimalikult kergeks teha.
Harju-Jaani kirik
Raasikul Pikvasse on lühemat teed pidi ca 25 km, meie jälgisime osaliselt palverännutee marsruuti: Peningi, Perila, Kiviloo, sealt aga läksime hoopis Kaunissaare küla kaudu Pikvasse. Kiviloo Kaunissaare teelõik oligi kõige mõnusam, metsavaheline kruusatee, kus vähemasti meie teekonna ajal ükski liiklusvahend ei sõitnud. Ja metsas sai jällegi maiustatud metsmaasikatega, neid täna ikka jagus. Kui ilm nöökis meid pideva vihmasajuga, siis loodus pakkus meile tasakaaluks küpseid maasikaid. Korra saime ka korraliku paduka kaela, nii et saapad lirtsusid ja püksisäärtes oli vähemalt liiter vett.
Raasiku: vihmapilved kogunevad
Vaatamisväärsusest, mis täna teele jäid, on Facebookis juba vihjeid antud, kuid olgu siis päevaraamatus ka ülevaade.
Kõigepealt Tõhelgi mõisa mantelkorsten. Käisime seda ka päris lähedalt kaemas, korsten võttis omal ajal enda alla pool hoonest.
Peningi küla jäid meenutama õitsvad moonipõllud, need jäid küll majade taha, kuid silmale siiski märgatavad. Selliseid moonipõld oleme varem näinud oma matkadel Munalaskmes ja Pöides, nüüd siis taas.
See on alles eelmäng päris moonipõllule, põld ise aga jäi teest eemale ja vihma tõttu seda lähemalt ei vaadanud.
Peningi mõis meile muljet ei avaldanud, võsa sees, lagunev ja maha jäetud. Mõni kõrvalhoone oli paremas seisus.
Peningi poega saime tünga: kauplusesilt paistis paljulubavalt, lootsime siit osta toosi tikke (olime need maha unustanud, aga õhtuks oli teada, et meie öömajas saaks kaminasse tuld teha), kuid poel oli taba ees. Kauplusekirjad lubasid ka friikartuleid ja šašlõkki, kuid neid vist sai eelmisel sajandil.
Kauplustega on meie teekonnal üldse kehvad lood, Raasikul küll oli paar tükki, kuid mõned vajalikud asjad ununesid ostmata ja poleks arvanud, et külapoed on üldse kadunud - ei leidnud neid ei Perilast, Kiviloost ega Pikvastki. Pikva endises kauplusehoones on nüüd seltsimaja, kus meie öömaja leidsime. Teine asi, mis meile imelik tundus, on bussipeatused, kus vähimatki infot sõidugraafiku kohta pole, aga ühte bussi me isegi nägime ja paar inimest tuli sellelt mahagi - bussid vähemasti sõidavad.
Raasiku valla territooriumile iseloomulikud bussipeatused selliste õrretaoliste pinkidega
Tänane teekond kulges suurel osal maanteel, kus oli hämmastavalt tihe liiklus. Eile Tallinnale lähemal, nägi mootorsõidukeid palju vähem. Eriti ebameeldiv oli, kui rekkamõõduline tegelane lähedalt möödus, üks neist tõmbas tuule toel Tiinalt vihmakeebi kapuutsi ribadeks. Vihma ja maantee kombinatsioon pole just mokkamööda.
Perila küla pakkus kultuurilugu, leidsime siit Gustav Ernesaksa sünnikoha. Talu küll enam ei ole, kuid hoone vundament on nähtav, maja plats on hooldatud ja kiviga tähistatud. Tõenäoliselt on külarahvas uhke, et nende külast selline mees pärit on ja uhkusega räägiti Ernesaksast ja Perilast eelmisel päeval Raasikulgi.
Kiviloo küla, meie matka järgmine sihtpunkt, jättis väga hea mulje: siin paistab olevat aktiivne külaelu. Kõik tähtsamad objektid on viitadega kätte juhatatud pluss külakaart veel lisaks. Seltsimaja on end sisse seadnud mõisa valitsejamajas, mis on päris uhke. Mõisahäärber ise on eravalduses ja seda saime näha vaid aia tagant, aga paistab, et mõis on heades kätes.
Külaplatsil otsustasime pruukosti võtta ja natuke jalgu puhata, arvasime, et Pikvasse võiks olla vast 5 km, kuid selgus, et alla 10 mitte mingil juhul. Külaplats oli jällegi eeskujulik nagu kogu küla heakordki, plats on hooldatud, kiige ja laululavaga. Häda ja viletsuse nimeline koht ei olevat kõige viisakam just olnud, aga ega nimigi paremat lubanud.
Kiviloo küla jääb veel meenutama üks tore linnuaed, no seal oli oma poolsada tiivulist ja enamus neist ise liiki. Kõigepealt tormas meie poole kintspükstega kana, siis ajas kalkun saba puhevile ja kõik teised sagisid ka ja nõudsid tähelepanu, aga paistab, et nad saavad isekeskis väga kenasti hakkama.
Kiviloost suundusime kruusateele, sellest teelõigust oli varem juba juttu. Ehkki ees ootas vähemasti 10 km, oli tee lust hoolimata sellest, et vahepeal vaibunud vihmasadu muutus iga sammuga järjest tihedamaks.
Viimane teelõik kulges jällegi suurel maanteel, alguses ei saanud arugi, et olime jõudnud Kehra-Kose teele, remondi tõttu oli osa teest kruusakattega. Viimaseid kilomeetreid ei jõudnud ära oodata, millal öömaja saab, külasilt oli juba ammu, aga mida pole on küla, ainult bussipeatused ja ükski neist ei kanna Pikva nime. Pikva seltsimaja leidsime enne kui küla, asub teine päris mõisa naabruses. Mõisahoonet ei hakanud õhtul uudistama, vihma sadas ja tahtsime sooja.
Seltsimaja elamistingimused on vähenõudlikule matkajale superlux, kaminasse sai tehtud tuli, soojendatud külmetavad konte ja kuivatatud märgi riideid ja jalatseid. Homme jätkame.
No comments:
Post a Comment