Hommik algas ilma poolest süütult nagu poleks eile tormi ja äikest olnudki. Traditsiooniliselt tegeleme hommikul logistika väljamõtlemisega. Teadsime, et järgmine öömajavõimalus on Pikakannu koolis, nüüd tuli asjad sinna toimetada. Siiri oli lahkesti nõus meid Tilsi viima, kuigi olime välja otsinud ka busside sõidugraafiku ja rihtisime 10.10 bussile. Lisaks meie transportimisele viis ta meie asjad Pikakannu kooli, ise pidades plaani meid järgmisel öösel hoopis tema Vastseliina läheduses olevasse maakodusse viia ja võimalusel viimase matkapäeva meiega kaasa teha.
Tilsis tutvusime esmalt mõisahoonetega, sest eelmise päeva äike sundis kärmelt vihmavarju leidma. Mõisavärava postid küll uhked, kuid paraku puidust mõisahoone seisab kurvas seisus mahajäetuna. Kunagi nõuka ajal oli siin lastekodugi, aga nüüd vist üldse hooleta. Mahajäetuse tunnet paistis ka vanades kolhoosiaegsetes ehitistes.
Seekordne matkapäev tõotas tulla suhteliselt lühike, maps.google andmetel lühim tee 20 km ringis. Selline kergem päev kulus meile peale pooleteistnädalast kõndimist ära, villid hakkasid juba kosuma.
Esimene suurem asustatud punkt oli Vana-Koiolas, teine Tsolgos, esimeses poodi ei olnud, kuid Tsolgos oli ehtne külapood koos poe juures olevate õlut lürpivate napsitrallidega.
Külaelu on siin elavam kui mitmetes teistes käidud külades, kultuurimaja oli hiljuti korda tehtud ja inimesi oli ka küla vahel näha. Nentisime taas, et Eestis on levimas murukultus: kui inimesi õues näed, siis nad niidavad muru ja koduõuedes ei kasvatata enam köögivilju, viljapuid ja marjapõõsaid vaid terve maapind on kaetud muruga, heal juhul mõni lillepeenar sekka.
Teelõigul Tsolgost Paidrasse pakkus ilusale Lõuna-Eesti loodusele üllatust üks tore bussipeatus, mis tuletas meelde 2012. aastal nähtud Saaremaa bussipeatused, siingi on püütud bussiootamine ilusaks ja mugavaks teha.
Ka paelus meie tähelepanu üks talutähis siiliga, muidu kipuvad sealkandis millegipärast ikka öökullid olema. Enne Pikakannut Virve talus tulid meid uudistama hobused, tõeliste modellidena seadsid nad end rivisse, et saaks meie blogipostituses pildile.
Taaskord hobuste kohtamine viis meie arvepidamise sassi, keda me oleme matkal rohkem näinud, kas inimesi või hobuseid, aga inimesed jäävad vist siiski 4. kohale ja hobused platseeruvad kohe nende järele. 1. koht kuulub vaieldamatult koertele, kes peaaegu igas talus möödujaid tervitavad, 2. ja 3. koht lähevad jagamisele toonekurgede ja lehmade vahel ja inimesed paraku esikolmikusse ei mahu.
Pikakannule jõudsime küllalt vara, nii 4 paiku pealelõunal (tavaliselt oleme oma matkapäevad lõpetanud 7-8 vahel). Ja hästi läks, taas kogunesid meie ümber ähvardavad pilved ja kõmises juba päris lähedal. Pikakannu kooli me siiski ööbima ei jäänud, sest Siiri viis oma plaani teoks ja tuli meile järele, ülearused asjad jätsime siiski Pikakannule. Teel Siiri maakoju algas vihmasadu koos korraliku äikesega, see oli ikka päris hull sadu ja rõõmustasime, et vähemasti seekord pääsesime vihmas kõndimisest. Siis me veel ei teadnud, et samast pilvest oli juba varem Põlvas maha tulnud maadkattev rahevaip. Õhtul tegime Siiri juures sauna ning keha ning jalad said meevõidega kosutust. Jätkuks jällegi veini ja hea seltskonnaga naistekas ja mitte ei saa unustada naabrimehe värsket sõira.
No comments:
Post a Comment