Vargamäel ei olnud internetilevi ja Tiina ühe sõrmega toksitud blogipostitus läks kaotsi. Nördimapanev. Leviga oli sealkandis üldse probleeme, eelmisel päeval metsas oli see kadunud ja ei leidnud levi ei Järva-Madiselt ega Kaalepist, vahepeal tekkis juba kahtlus, et probleem on oma telefonis, kuid Seidlast alates on kõik korras olnud ja Kodru rabas oli ka levi.
Selle päeva matkateest oligi meeldivaim rajalõik Kodru raba Vargamäelt Harju-Madisele, mõnus laudtee, eksimisvõimalust ka pole ja ilm oli ka sel ajal päikeseline ja soe.
Kuna olime juba mitu päeva elanud kuivtoidul ja needki toiduvarud kippusid kahanema, siis igatsesime üht korralikku söögikohta ja maapoodi. Poode polnud me juba mitu päeva näinud ja polnud seda Järva-Madiseski. Palverännutee juhatas teed Järva-Madiselt Seidlasse üht kõrvalist kruusateed pidi, kuid meil jäi see kõndimata kurjade koerte tõttu, kes olid teel lahtiselt. Meie selleaastasel matkal on see esimene kord, kui lahtiste koertega probleeme on. Pidime siis Seidlasse kohalejõudmiseks minema esmalt Kaalepisse, siit leidsime üle hulga aja kaupluse, mis kaubaküllusega just ei hiilanud, aga hädapärase ikka saab. Jäätist oli, leiba mitte.
Seidla aida söögikohast olime kohalikelt palju häid sõnu kuulnud ja nüüd oli meil siht silme ees. Päevamenüü pakkus riisirooga ja rassolnikut, praade oli menüüs veel ja Pireti kanapraad valmis ka päris kiiresti. Toit oli tõesti maitsev. Vahepeal kogus vihmapilv tuure ja varsti oligi suur sadu kohal, otsustasime selle enne mööda lasta, kui teele asume. Matkal saab pidevalt jälgitud ilmateadet ja õhtupoolikul enam sadu ei lubatud.
Olime jälle ajaplaanist maas ja seetõttu vaatasime lähimat teed Peetrisse. Tuli minna Roosna-Allikule, jälle asfalt Pärnu-Rakvere maanteel, teeremont peale kõige - polnud just jalasõbralik ja huvitav ka mitte.
Roosna-Allikus me ka palju aega ei veetnud, olime mõlemad mõne aasta eest mõisaga lähemalt tutvunud ja vaatasime nüüd seda vaid kaugelt. Peetri teeviita vaadates sai selgeks, et ega me ikka kella kaheksaks Müüslerisse ei jõua, nimelt oli öömajaga kokku lepitud, et sel ajal saame võtmed ja juhised. Helistasime neile ja andsime oma teekonnast teada, mispeale meile lahkelt pakuti, et nad tulevad meile vastu. See on küll meie jalgsikulgemise reeglite vastu, kuid sadakorda vist küll jumala tahtmine. Igatahes vastu me sellisele pakkumisele ei olnud.
Kõndisime küll vaikselt edasi ja jõudsime peaaegu Kaaruka küla lõpuni, siis auto tuligi. Ega me palju sõita ei jõudnudki, pererahvas rääkis mingist jesuiitide kloostrist, mis siinsamas on ja sõitis sisse. Koha nimi on Kodasema ja sellisest kloostrist polnud me midagi kuulnud ja ise ei oleks ka osanud kohale minna. Palverännutee kodulehel polnud ka selle kohta hiljuti veel viidet, nüüd on märgitud katoliku keskusena, küllap on see hiljutine leid neile. Kloostris oli parajasti lastelaager ja lastel käsil võistlus ja laagri lõpetamiseks oli tort valmistatud. Meile näidati lahkesti kloostrit ja tordist saime ampsu. Täitsa uskumatu koht!
Kloostrist vast pool kilomeetrit metsas on Grünewaldtide kabel, ükski tee sinna ei vii, aga meie teejuht juhatas meid sinna kohale ja see oli teine avastus, mille olemasolust me teadlikud polnud ja iseseivalt otsides oleks jällegi jäänud leidmata.
Kabelist läks metsarada Esna mõisa, otsustasime Piretiga jalgsi minna, samal ajal kui teejuht kloostrisse autole järele läks. Õhtu kolmas pärl ole Esna mõis - kui kaunis puitehitis ilusate verandade ja mõnede originaal ustega.
Esna külas tegime ka tiiru, meile tutvustati Naabriplika tegevustik, jällegi tore küla huvitavate Eesti-aegsete kahekordsete alevimajadega.
Peetri kirikut vaatasime vaid autoaknast, olen kihelkonnapäeval kirikus käinud ja paik tuttav, nii sõitsime otse Müüslerisse, kus vanasse mõisa sepikojast on külarahvas seltsimaja teinud ja pakub ränduritele ulualust. Õhtu lõpetuseks saun ja mis sa hing veel tahad. Oli tore päev ja ehkki me kogu teekonda ei läbinud jalgsi, saime uusi teadmisi.
No comments:
Post a Comment