Lisan enne teekonna jätkamist siia ka Karilatsi muuseumi veski pildi, mis seisab küll sama koha peal, kus viimati, kuid toodud olevat see Prangli külast - just sealt, kus meie tee eile läbi viis.
Meie tee aga jätkus vanal Võru maanteel, mis ka postitee nime kannab. Olgugi, et maantee asfalt, oli sellel liikumine täitsa mõnus. Käänulised ja mäest üles-alla teed on nagunii maalilised, aga tore on, et tee on ka igatpidi tähistatud, küll jõgede ja ojade siltidega, vanade kõrtsikohtadega, kividega, taludega ja igasuguste vaatamisväärsustega. Nii mitmelgi pool on postiteed tutvustavad infotahvlid ja pingid jalapuhkust vajajatele. Olgu märgitud, et sel teel on tõesti ka jalakäijatele mõeldud, nii et pinke kohtab vähemasti paari kilomeetri tagant bussipeatusteski, mis meie matka kogemuse põhjal sugugi tavaline ei ole.
Ihamaru küla on ettevõtlikum küla, siit leiame nii poe, kust Piret saab ka ajalehe Koit viimase numbri ostetud (selles leidsid kajastamist Hurda preemia selle aasta nominendid) kui ka pizzakoha, kus lubasime endale nii kohalikku jäätist kui muud paremat.
Ihamarus on ka meiesugustele rändajatele ausammas püstitatud, metallplaatidest ca 3 m kõrgune - skulptor Karmini kätetöö.
Meil nii pikk samm kui sellel kenal mehel ei olnud ja tatsusime ikka omas rütmis, järgmise teekonna tähiseni Varbusel oli 5 km. Kui muidu oli teel liikujaid vähe, autosid võis näha vaid üksikuid, siis Varbuse pool liiklus tihenes ja Maanteemuuseumi juures oli juba ka selge, mis selle anomaalia põhjustas. Ajal, mil me Varbuse teemajas einestasime, loendasime muuseumi parklas 34 autot ja parkimiskohti nagu enam polnudki, aga pidevalt lahkusid ja tulid uued autod. Paistab, et tegemist on peredele popi kohaga. Tõesti, lapsed saavad siin nii hobusega sõita kui kopaga kaevata ja võib-olla muud lõbu leiavad ka.
Kui Varbuselt lahkusime, hakkas meid aeg tagant kiirustama. Olime hommikul välja mõelnud plaani, et kui Tilsi jõuame, siis saame sealt liinibussiga Võrru ööbima sõita (hommikul tuleb meile sobival ajal buss Tilsi tagasi). Plaanist juhindudes olime korraldanud juba hommikul Reeda ja Karilatsis lastelaagris viibiva lapse vanema abiga oma asjad Võrru uude ööbimispaika. Meil on ikka nii, et suuremad asjad lähevad enne meid ja meie oma väikse seljakotiga sammume neile järele. Võru linna aga ei soovinud oma teel jalgsi läbida ja suure liikluskoormusega Võru-Vastseliina maanteed ka mitte, nii juhindusime palverännutee soovitusest Tilsi kaudu minna. Kuni Mustajõeni oli postitee ja siis tuli paar-kolm kilomeetrit vasakule.
Mustajõe suurimateks vaatamisväärsusteks on kõrtsihoone ja kohe üle tee üks sürr kokkukukkuv maja. Kuna Mustajõel oli bussini veel tund, siis otsustasime ikka Tilsini välja jõuda, hoolimata sellest, et pea ümber koondusid juba üsna ähvardavad pilved.
Võib-olla olnuks mõistlikum Mustajõe bussipeatuses see tund mööda saata, sest viimased 2 kilomeetrit sai äikese käes paduvihmas kõnnitud. Õnneks oli seekordne märjakssaamine siiski päeva lõpus ja varsti saab turvalisse kodusoojusesse ja riideid vahetada. Tilsi jõudsime just nii, et kümmekond minutit jäi bussini - täpne ajastus, et kõrvalolevast kauplusest külmarohtu soetada.
Bussis sõitis kokku 3 inimest, peale meie veel üks noormees, võimalik, et vahel sõidavad bussid hoopis tühjalt. Kuigi Siiri, meie öömaja lahke perenaine, elab Võru bussijaamast kiviviske kaugusel, tuli ta meile bussijaama autoga vastu ja toimetas oma linnakoju. Võrus polnud vihma veel sadanud. Veetsime Siiri juures mõnusa naisteka hea veini ja veel parema seltskonnaga.
No comments:
Post a Comment