Startisime oma 9. matkapäevale jällegi Tartust. Hommikul tuli teha manöövreid, et ennast matka jätkupaika ja asjad ööbimispaika toimetada. Indrek võttis meid hommikul autole ja oli valmis Annikorgu sõitma. Oli kokku lepitud, et Merike võtab päeval linnamuuseumist meie asjad, otsustasime oma asjad kohe muuseumisse viia ja just parajasti, kui me asjadele kohta otsisime, tuli Merike ja võttis lisaks asjadele ka meid peale ja viis meid Annikorgu. Elva kandis oli suur hoovihm mis ähvardas meie matkapäeva päris vihmase teha. Tee peal andis Merike hüva nõu, kust liikuda ja seletas mõnede paikade kohta lugusid.
Annikorust võtsime suuna Kavilda ürgoru kaudu Mälgile, seal vana mõis (Aru mõis), kus pidavat kummitama. Läksime ka meie mõisa lähemalt vaatama, mingit elutegevust seal ei toimu, suur võsa ja rämps ümberringi. Parajasti hakkas jällegi hoovihma sadama, nii et varjusime vana mõisa aida katuse alla, teel sinna nägime aga maasikavälja, kus kobaras koos punased maasikad - neid oli seal nii palju, et mitte ei jaksanud neid ära süüa.
Edasi kulges peamiselt kruusatee Poole külla ja Elva poole liikudes keerasime Tõravere teele. Kruusatee küll, aga kole kivine, mis üheltpoolt tegid tundlikuks villis tallaalused ja teisalt kippusid kivid sandaali, nii et neid tuli pidevalt välja nokkida. Tee oli aga ilus, kääruline, aeg-ajalt üles-alla, ilusad vaated, metsad. Sellisel teel on lust käia.
Vapramäel otsustasime lõunapausi teha, siin bussijaam, kus saaks istuda.
Aga Tiina teadmisel on kohe bussijaama taga metsa sees matkaraja puhkekoht, nii et läksime suurelt teelt kõrvale. Puhkekoht oligi, aga sinna on nüüd ka loodusmaja kerkinud. Inimesi oli ka kuidagi ootamatult palju, ilmselt tegid nemad bussi oodates aega parajaks. Ikka mõnusam, kui liikluskeerises tee ääres.
Einetanud ja jalga puhanud võtsime edasi suuna Pangodile. Jah, nüüd me leidsime alternatiivtee kulgemaks Karilatsi. Vaatasime kaardilt, et Annikorust Karilatsi on ca 60 km ja keskpunkt võiks olla Pangodis, see oleks 2 päeva tee. Jätsime sedakorda vahele Nõo ja Kambja, sest mõlemas oleme varem teinud väikest kihelkonnamatka ja sealsete objektidega on lähemalt tutvutud, Nõo kihelkonnast on ka
blogipostitus.
Tee viis läbi Voika küla, jällegi rajad, kus pole ei jalg puudutanud ega silm näinud. Voika külas kohtasime vahvaid lapsi, kes mängisid liikluse reguleerijaid ja juhatasid meidki õigele teele.
Oma rännuteel oleme täheldanud seda, et külades ei ole lapsi või on nad siis ennast tuppa ära peitnud. Meie lapsepõlve ajal möödusid kõik suved hommikust magamaminekuni õues igasuguseid mänge mängides või siis õuetöid tehes. Voika lapsed olid vist küll esimesed, keda me enam kui nädala jooksul näinud oleme. Küll nad olid imestunud, kui me küla postkaste pildistasime ja kiitsime, et need on hästi vahvad.
Teine tore juhus oli selles külas veel teiste postkastide juures kui jällegi hakkas vihma sadama ja me sättisime end postkastide varjualuses vihmariietesse, sõitis sinna posti järele üks auto, autot juhtinud mees küsis meie matkariietust nähes, et kust te tulete. Vastasime, et tuleme Tallinnast ja läheme Vastseliina, tema selle peale, et näe, tema ei käi jala isegi mitte posti järel. Tõepoolest, oleme seda varemgi näinud, et küla postkastid on koondunud ühte kohta ja posti järele sõidetakse autoga. Vot nii on lood siis tänapäeval.
Tee Elvast Pangodisse läks kruusateed pidi ja see on jalgadele puhas rõõm. Pangodi teeristis lõpetasime päeva, et Merike saaks meid Peedule öömajale viia. Veetsime Merikese ilusas lilleaias ilusa õhtu, sõime kuninglikul moel ja rüüpasime veini.
Varsti lisandub liha ka
No comments:
Post a Comment