Kevadmatk - Nõo kihelkond

Alguses pildirida meie kevadmatkast, mis kujunes päris kultuurilooliseks 2 kiriku, 2 mõisa ja linnamäega. Käisime ühes kihelkonnas ja nüüd jätame piltide järgi mõistatada, mis kihelkonnas ja mis paiku me nägime. Ehkki jalutuskäik oli lühike, kujunes kõnnaku pikkuseks üllatuselikult koguni ca 20 km.
Parkinud auto poe juurde, alustasime kihelkonnakirikust. Selgus, et see on Lõuna-Eesti ainuke telliskirik ja siin olla maakirikutest esimesena mänginud orel (1781). Pildil olev instrument nii vana küll pole.

Tee järgmisesse sihtpuntki kulges asfaltteel. Riskisin sel kevadel esimest korda palja varba otsa sandaale kanda ja tuleb nentida, et kõige õigem tegu see ei olnud. Kannad said tugevasti põrutada ja esimesed villid tulid ka. Villidega on selline lugu, et minu jalgadele nad millegipärast meeldivad ja nad poogivad neid endale igal võimalikul juhul külge, aga mulle endale ei meeldi nad teps mitte.

Luke mõisa valitsejamaja on siis sellises seisus, peahoone ise hävinenud. Parasjagu käib renoveerimine ning küllap on varsti seegi hoone heas korras ja moodustab kena mõisaansambli. Lõvid, Eva skulptuur, paviljon, kärnerimaja, tiigid ja kena mõisapark on põhjus, miks siia tasuks vahel sisse põigata. Pealegi on siin suvel päris tihe kultuurielu, näiteks juulis on Kraavihallide teatrietendus. Ja keha saab kinnitada kärnerimajas.

Selles hoones on praegu kohvik ja väike muuseumituba. Ja maja on kärnerimaja, kuulub samasse mõisakompleksi, mis 5 eelmistki pilti. Njaa... kunagi elasid saksad uhkelt, praegu on kärnerimaja kõige edevam.
Järgmine sihtpunkt on umbes 3 km.

See maja kannab muinsuskaitsemärki, on selle mõisa moonakatemaja, kuhu me varsti jõuame. Piret tundis selle maja ära ja avastas, et põhikooli lõpus oli ta siin lõbusa ja toimeka suve veetnud. Nimelt oli ta siin läheduses asuval linnamäel arheoloogilisi kaevamisi teinud, pinks ja teised sõbrad ka seltsiks. Piret tegigi majast pilti ja saatis pinksile mõistatuseks, mis majaga tegu.

Aga edasi. Olime teeristis, minnes paremale jõuame matka alguspunkti tagasi, minnes vasakule, peaks paari kilomeetri pärast linnamäele jõudma. Meie pöörasime ...

... nagu näha vasakule. Siin see linnamägi on. Ja kui juba mäe juures olime, tuli sinna ka tõusta. Piret mäletas mäge palju suuremana, aga oma täpse kaevamiskoha tuvastamisega oli sellegipoolest raskusi. Mäel avastas Piret, et oli oma rätiku ära kaotanud ja kartis, et tõenäoliselt juba ammu ja võib-olla koguni Lukele. Piret ütles, et tühja kah, ega ta mingi mälestusese ole, lihtsalt kaltsukast ostetud. Rätik igaljuhul solvus selle peale, et teda mingiks väärtesemeks ei peeta ja oli tagasiteel meid kenasti tee ääres. Nüüd on rätikul kenasti oma ajalugu ka.

Ja edasi jõudsime Unipiha mõisaparki, mis erinevalt Lukest polnud sugugi nii korras. Hoonedki olid väsinud, peahoone paistab küll säilinud olevat, kuid kõrvalhoonetega on kas kolhoos või jumal teab kes päris suvaliselt oma meele järgi ümber käinud ja nende algilme päris korralikult ära rikkunud.

Unipihalt läksime tagasi Nõkku ja teele jäi ka Nõo vene kirik. Nii et igati kultuurilooline käik. Seekord kõik.
Pildid tehtud mobiiliga.