1. päev: Koguva teeristist Pöidesse

Praegu lihtsalt teadaanne: Eilne päev kulges kenasti, oleme saarel. Päevaplaan täidetud. Ilm on meil siin ilus ja tõotab paremat.
Täpsemalt õhtul.  Varsti teele.

Proloog – stardi ootel

View Walking directions to Mui, Pöide, Eesti in a larger map

Homme jätkub meie matk Pääsukese rännuteedel. Seekord Muhult Koguva-Kuressaare ristmikult ning suunaga Saaremaale sihtpunktiks Sõrve sääre tipp. Startima peaks kesklõuna paiku või natuke hiljem ja esimese tunni jooksul peaks meid näha olema Suurel tammil, esimesel võimalusel kaldume suurest teest kõrvale Mui ja Pöide poole. Ülal meie matkateekonna kaart.

Jalad juba kihelevad ja vaikselt oleme saarele lähemale nihkunud. Täna tegime väikese soojendusmatka Pärnumaal Jõõpre-Lavassaare, kilomeetreid kogunes 18 ringis, täitsa mõnus. Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga siin oli väga matkasobilik ilm. Vahepeal sundis päike isegi riideid vähendama, esimesed vihmapiisad tulid matka järelkilomeetril ja suurt sadu pole siia veel jõudnudki. Ilmaprognoos lähemateks päevadeks ei ennusta aga midagi head :(

Jõõpres ja Lavassaares tutvusime nö kultuuriobjektidega: Jõõpre surnuaia, õigeusu kiriku ja vana maakivist koolimajaga. Maakivist hooned on ikka nii ilusad, et iga kord imestan, kui mõne neist mahajäetuna leian – siin selline kurb lugu on.

Teel Lavassaarde köitis meie tähelepanu põnev silt teeääres: 12.00-14.00 Pirukad 17.00-19.00

Nagu kiriku lauluraamatus.Kui kärmema internetiühenduse leiame, tuleb siia ka pilt. Et kell vara oli, polnud põhjust kaema minna, milliste pirukatega tegu, aga ahjusoojadest pirukatest unistada ju võis.

Enne Lavassaare päris alevit näitas teeviit Raudteemuuseumi, eks sinna siis meiegi suundusime. Olime saanud Viljarilt karmi käsu muretseda muuseumile uue püsinäituse jaoks lisaks kõigele muule ka väike kiire vedur. Peab tunnistama, et ei saanud. Polnud kelleltki küsida ja ise ka ei julgenud võtta. Ja noh, jõud poleks ka peale hakanud, nii piirdusime kummaliste ja vähemkummaliste pildistamisega.

Esimene huvi oli, kas seal ka kohvikut on, aga sealses nö sööklavagunis, mis ka kassa-kioski funktsioone täitis, teed ega kohvi ei pakutud. Ja polnud seda mujalgi. Etteruttavalt võib öelda, et ega sellist kehakinnitust ja janukustutust siitkandist ei leia, ei leidnud me kohvikut hiljem ka Lavassaare vallakeskusest. Nii et need, kes teevad romantilise rannatee tuuri ja põikavad vahepeal raudteemuuseumi, lähimad söögikohad on ilmselt Audrus.

Raudteemuuseumis peab muidugi ka liipreid mööda käima, mujal on see ju keelatud. Liipritel juhtus ka kole lugu. Piret nägi rästikut, suurt ja paksu. See tegi edasise liikumise ettevaatlikuks, nii et pea pilvedes ja vaade silmapiirile asendus jalge ette vaatamisega.

Teeviit näitas surnuaiale. Polnud vähematki ettekujutust, kus ja milline see on. Jalgrada läks, alguses põõsaste vahelt ja oja ületades jõudsime rappa. Imeilus matkarada, värvitud sillad ja iga natukese aja tagant teeviit surnuaiale. Sinka-vinka, silmapiiril jälle uus sillake ja teeviit. Eksimise võimalust ei ole, kindlasti on see Eesti üks paremini tähistatud matkarada. Rabas trehvasime esimesi küpseid mustikaid. Umbes kilomeetri pärast jõudsime ka Saksa sõjavangide kalmistule.

Muidugi põikasime ka Lavassaare alevisse sisse, sest väike kehaline pingutus nõudis turgutust jäätise või muu ampsuga. Alevis suurt vaatamisväärsust ei tuvastanud, peatee ääres suured töölismajad, eemal paistis ikka eramuid ka olevat. Tagasiteel jõudisime Pirukakohta jälle valel ajal, seekord pool tundi hiljem, aga uudishimu sai võitu ja läksime vaatama, mis pirukaid pakutakse. Menüüs oli valik oli päris rikkalik: liha, kapsa, kartuli, õunamoosi, maasikamoosi (need vist olid otsas) – kõik tehtud õliga ja tühja kõhuga mekkisid isegi täitsa hästi.

Tagasi Jõõpresse jõudes tabasid meid ka esimesed vihmapiisad, suurt sadu siiski mitte. Homme jätkame. Kui kabedamasse internetilevisse jõuame, siis lisandub ka pilte.