Sunday, April 9, 2017

Kuremaa terviserajad

Et linnaradadele vaheldust tuua, tutvume nädalavahetustel Tartu ümbruse terviseradadega. Viimane käik oli Kuremaale. Väga palju infot sellest terviserajast internetist ei leidnud, ainult selle, et see jääb Kuremaa ja Laiuse vahele ja talvel suusatatakse ning seal on 1, 3 ja 5 km rada. Nii et võtame plaani 5 km ja võib-olla veel natuke ümbruskonnas jalutada. Selline mõõdukas sissejuhatus suvisele suuremale matkaplaanile.


Nagu rajaplaanilt ka näha, jääb rada üsna tee äärde väiksesse metsatukka, nii et ka vähese orienteerumisoskusega ei tohiks eriti ära eksida. Raja kiituseks peab küll märkima, et see on väga hästi tähistatud, pidevalt juhatasid nooled 1, 3 või 5 km rajale ning rajad olid laiad. Näib, et mõeldud on need ikka rohkem suusatamiseks, sest sissetallatud radu eriti ei märganud, aga praegu sobivad need jalutamiseks suurepäraselt.
Meie peatasime auto Oettingeni hauakabeli juures. Peale hauakabeli märkas silm ka üksikuid haudu, nii et tõenäoliselt on siis perekonnakalmistu. Hauatähised on paraku lõhtutud.

 
 
Pidime juba hakkama edasi sõitma terviseraja alguseni, aga märkasime kohe kabeli kõrval infotahvlit, kus matkaraja plaan, nii et alustasime rajatutvust kohe kabeli kõrvalt. Piret, Jooram ja mina. Peab küll märkima, et esimesed hetked metsatukas kulusid sinilillede jahtimisele, metsaalune oli küll sinine, kuid millegipärast ei tahtnud need kuidagi pildile jääda: tavaliselt oli pildistaja kole vari, mis pildid rikkusid või vale programm kaameras, mis päikesevalguses märkamata jäi. Igatahes Jooram ei tahtnud seda mitte mõista, miks suured inimesed iga natukese aja tagant käpukile laskusid, selle asemel, et temaga koos joosta. Oleks siis vähemalt mõni veelombikegi...
 
No metsa all selliseid märjemaid kohti ikka oli, olid need siis ojakesed või muidu soisemad alad. Rada ise oli aga kuiv, kuid igal juhul sobilik jalanõu matkamiseks on ikkagi matkasaabas, siis saab muretult soovi korral ka rajast kõrvale kalduda või veidi märjemaid teelõike läbida.
 






















Praegu kevadel on rada suhteliselt avar ja päikseline, kuid suve poole kulgeb rada enamasti puudevilus ning kui maa on rohtunud, siis ei pruugi rada sissetallatud olla. Siiski on rajal ka lagedamaid kohti, raja keskel ka väike ulualune, kus saaks ka hetkeks hinge tõmmata ja jõuvarusid taastada või siis kõrvalolevatel atribuutidel gümnastikat teha.


Ja väike mägi on ka, kelgumägi. Tegelikult oli rajal küll hoiatus ka mõrvarimäe kohta, ent vähemasti jalgsi kõndides seda ei tajunud - kerge tõus, ei midagi äkilist.

Matkaraja algus (seal, kus on kaardil parkimisplatsi tähised) on ka hästi tähistatud ja muidugi on ka seal nii pinke, ulualuseid,  rajatutvustust, teeviitasid jm. Infotahvlil olid ka lehed rada läbinud inimeste nimedega, suusatajaid vist pidi ootama loosiauhind. Viimane sissekanne oli vist 21. märtsiga, meil ei olnud pliiatsit kaasas, et samuti oma nimed kirja panna (infotahvli küljes olev pliiats oli nüri). Teisi matkajaid ei kohanud, ainult ühes kruusases augus harjutasid lapsed vanemate järelvalve all ATVdega sõitmist. Karu ka ei kohanud. Teeviidad juhatasid ka 100-aastase saare ja Kivijärve juurde, nii et matkajatel oleks võimalusi oma teekonda huvitavamaks teha.
Meil oli aga plaan esmalt kabeli juurde tagasi minna, siis teha üks põige Laiuse linnuse juurde ja Tartusse tagasi sõites põigata Palamuselt läbi, et punsli õli osta.

Linnuse juurde sõitsime küll autoga, aga Laiuse ja linnuse vaheline teelõik oli küll huvitav, nii et seda võiks ka jalgsi käia küll, kuigi maanteel käimine ei ole eriti meeltmööda. Ja punsli õlist jäime ka ilma, sest Palamuse apteek on laupäeviti kinni, samuti muuseum ja kõrts.