Monday, January 26, 2015

Väike jalutuskäik uut silda vaatama

Kui mõne aasta eest olid n.-ö kuue silla jalutuskäigud (Kroonuaiast Sõpruseni) üsna tavalised ja Ihaste rada sai vaat et igapäevaselt läbi käidud, siis jõele lähemal elades on see teelõik peaaegu ununenud. Tõsi, eelmisel aastal katsetasin Ihastesse kõndida, aga tee jäi lühikeseks uue viadukti ehitamise tõttu. Aga pühapäevane mõnus ilm meelitas õue ja sai mõeldud väike jalutuskäik teha. Kuna Sõpruse sillast Ihasteni minna tundus liiga lühike maa olevat, sai seda pikendatud Turu sillaga ehk siis ümber kanali Sõpruse alleed pidi Ihaste teeni ja siis Ihastesse.
Tee oli tegelikult väga hea - ei lumine ega libe. Aga see siin on eelsild, moodsa sõnaga aasristmik. Muide, see ülemine tee viibki Ihaste sillani. Jalakäijal ei tasu siinpool silda ülesse ronida, sest jalakäijate rada läheb teiseltpoolt, küll on aga siinpool bussipeatus, kus praegu küll ükski buss ei peatu. Tegelikult ei sõida seal praegu ka ükski auto, sest sild pole veel ametlikult avatud, linn tahab selle küll 2. veebruaril avada, aga seda avamist on varem vist mitu korda edasi lükatud, nii et ei teagi, millal see autodega täitub. Igatahes soovitan jalakäijatel sel nädalal ära proovida, saab vahepeal ka sõiduteele põigata, kuigi see on valdavalt enam kui meetrikõrguse müüriga takistatud.

Jalakäijate tee oli väga hea, tee peal puhkust vajajatele on pandud ka istepinke ja sillal on 2 vaateplatvormi, millelt näeb Ihaste poole. Ja ühe platvormi juurest läheb keerdtrepp alla, nii et saab minna loodusradadele (kui neid seal on), mingi kruusatee läheb ka Ihastesse ja läbi võpsiku on võimalik jõe äärde ka minna, aga muidugi on võimalik sillast ka kõrvaltpilti saada.

Väikese jalutuskäigu samme loendas Lifelog 15355 ja kilomeetreid üle kümne.






Monday, January 19, 2015

Tormimatk Nina külla

Vahepeal on blogi soiku jäänud sel lihtsal põhjusel, et sisselogimise parool oli meelest läinud. No ja selliseid pikemaid matku pole olnud ka. Aga sel aastal on meil plaan Piritalt Vastseliina kõndida ja eks tasapisi tuleb harjutama hakata. Uue aasta esimeseks teeks sai selline tagasihoidlik Alatskivi-Nina küla tee valitud, edasi-tagasi + külavahe võiks nii 10 km olla. Sammulugeja ja kilomeetrimõõdik jäi vähemasti ühel matkajal koju ja teisel loendas küll mingeid numbreid, aga sammude ja kilomeetritega ei tahtnud need kuidagi klappida.
Matkapäevaks sai valitud päev, mil ilmateade lubas tormi. Alatskivi sihtpunkt sai valitud ka seetõttu, et Piretil oli eelmisest suvest üks Liivi muuseumi särk kripeldama jäänud. Muidugi tark inimene enne googeldaks või uuriks, kas muuseum ikka pühapäeval on lahti, aga muidugi võib ka lihtsalt kohale sõita... ja pika ninaga jääda. No ja Kivi kõrts oli ka kinni, nii et kehakinnituse leidmisega on pühapäevasel päeval ka probleeme, kui just Lossirestorani ei lähe. Aga meie ei läinud, vaid suundusime hoopis kõndima.
Tegelikult on Nina küla tee meile juba tuttav, viie aasta eest tegime veidi pikema matka Peipsi jäämägesid vaatama.
Kui tollal oli ilus päiseline ilm, siis sedakorda oli päev üsna hall. Torm oli küll tagasihoidlik, suunal Alatskivilt Nina külla isegi taganttuul, see-eest tagasi tulles keeras ilm ära märjaks lumesajuks. Taas sai kinnitust vana kogemus: Alatskivil alati sajab! Vähemasti minu kogemustest on 9 juhul 10-st on see paika pidanud ja ei saja mingit udupeent seenevihma, vaid kallab ikka korralikult.
Suurimaks teeäärseks vaatamisväärsuseks on loodus ise, olgu siin siis staarkuusk või "vihmapiisad" puuokstel - viimased osutusid lähemal vaatlusel hoopis pajutibudeks!
Ja Peipsi tervitas meid nii:


Kordon, surnuaed ja kirik on ikka sama koha peal. Külavahel on märgata ka liikumist, autosid liikus Alatskivi-Nina lõigul isegi rohkem kui külas maju. Uljaid kalamehi jääl ei märganud ja ega see jää just usaldusväärne ka ei paistnud.Sedakorda tõmbas meie tähelepanu 2 tsaariegset punasest telliskivist maja, ühel aastaarv 1903 ja selline tore lisaaken joonistatud (pildil näeb välja isegi nagu päris)
Kuna jaanuari päevad on teadagi lühikesed, ei hakanud Lahe külla või Kolkjale edasi minema, vaid suundusime Alatskivile tuldud teed tagasi. Ja õigesti tegime, sest üha märjemaks läks. Tagasiteel unistasime juba kuumas vannis vedelemisest. Ja teel Tartusse tuli päike ka välja.