Sunday, September 6, 2020

Aegna retk

Lihtsaim viis saarele saada on laevaga "Vesta", mis väljub Linnahalli juurest. Suvekuudel on laev käigus iga päev. Kui valida hommikul kell 10 Tallinnast ja 16.30 Aegnalt, siis 5,5 tunniga jõuab saarele kenasti ringi peale teha. Muidugi võib kaasa võtta ka oma ratta või laenutada see sadama juures, aga jalgsi liikudes on see eelis, et saab rahulikult ümbrust vaadata ja iga hetk kõrvale keerata, kui miski huvi pakub. Kivisel ja liivasel rannal pole vist ka mugav rattaga sõita ja sisemaal tundusid teed ka kohati väga liivased olema. Kehakinnituse osas on soovitus miskit kaasa võtta, aga ka sadama kioskist saab hädapärast, isegi suppi või praadi.

Saar on infotahvlitega ja viitadega hästi varustatud, eksimisvõimalust väga ei ole. Võib valida tähistatud matkaraja või kulgeda oma äranägemise järgi. 

 

Kõikide objektide juures on ka infotahvlid, mis lisaks infole teeb ka puust ja punaselt selgeks, kus parasjagu asud.

Otse sadamast paremale keerates tuleb ette selline rada, kulgeb päris mere ääres, nii et saab vaadata ka Viimsi poolsaart, Kräsuli ja Kumbli saart. 

 
Nagu Põhja-Eesti teisteski randades, on siingi rohkesti metsikut kibuvitsa. On ka soid, rannamände, palumetsasid, põhjapool pikk liivane rannariba. Saar oli prahist puhas, vähemasti ei näinud ma kuskil vedelemas mahavisatud kilekotte või tühje õllepudeleid. Võimalik, et just minu matkapäeva hommikul oli saarel tehtud suurkoristus ja mõnel teisel päeval võib pilt olla teine. Puhtad olid ka saare kemmergud, paberiga varustatud ja põrandadki näisid tolmust, liivast vabad. Rannas olid veel nii riietuskabiinid, prügikastid kui rokesti piknikumajakesi. Elaks Tallinnas, siis vist käikski pigem Aegna rannas kui Pirital või Stoomil vee- ja päikesevanne võtmas.
Pean tunnistama, et igat matkarada ma ei läbinud, vist poleks 5 tunni jooksul jõudnudki. Sõjaliste objektide vastu puudus suurem huvi ja jätan nende avastamise järgmiseks korraks - kindlasti tahaks Aegnale minna uuesti, ehk juba järgmisel suvel. Matkarajad ise olid aga sellised, kas jalgsikäidavad või siis pisut laiemad, kus ka auto mahuks sõitma.

 

 Laiematel olid ka tänavanimed: Eerikuneeme tee, Külaniidu tee, Kalavälja tee jne. Selliste teede ääres võis kohata ka hooneid, enamasti suvekodud, mis kandsid toredasti ka majanumbrit. Päris palju oli kahekorruselisi - tõenäoliselt asutuste suvekodusid. Mõni näis ka praegu kasutust leidvat, ent palju oli maju, millel eravalduse silt, kuid hooneümbrus kaunis võssakasvanud.

Aegna meelearenduskeskus

Admiralimajja saabus õhtu eel just seltskond nädalavahetust pidama.


Ohvitseride kasiinoga juhtus selline lugu, et keskuse poolt tulles oli küll kergesti tuvastatav rada, kuid majale lähenemist takistas eravalduse silt, nii et keerasin kuulekalt otsa ringi ja tuldud teed tagasi. Tegin siis korraliku ringi ja läksin hoopis Kalavälja teed pidi, tagantjärele tark olles oleks pidanud keskusest leidma vana raudtee teeotsa. Raudteid muidugi saarel enam ei ole, mõnel pool võib rööpa jälgi siiski näha.
  
 
Keskuses asuvat hiidsuurt söökla-kasarmut oma toredate tornidega oli aga raske ühele pildile püüda ja ka mitme pildiga läks asi keeruliseks, oli teine kaunis võssa kasvanud.
 Majutusvõimalusi saare avastajatele peaks pakkuma ka Looduskeskus, vähemasti oli seal ridamisi kämpingumajakesi. Looduskeskuse naabruses on 2 objekti: kalmistu ja rändrahnude koloonia, korrektse nimetusega Lemmikneeme kivikülv..


 
Tulekivi on saare suurim kivimürakas, aga palju alla ei jää ka Kultusekivi. Suuri kivimürakaid on 23 ja veidi väiksemaid veel kümmekond.

 
Kivilabürinti peaks läbima päikesetõusul või -loojangul, poolepäevasel saareretkel seda nõuet ei saa paraku täita, küll aga rahulikku ja kiirustamata kõndimist saab lubada küll. 
Lõpetuseks ja eelhäälestuseks järgmisele Aegna matkale üks militaarne jäänuk ja veidi merd.


Friday, June 7, 2019

Ekstreemmatk Liivimaal


Kuna paari tagune Eesti-Läti matk meile väga meeldis ja meeldisid ka lätlased, siis vaatasime sel suvel samuti Läti poole. Väljavalituks osutus Liivimaa, interneti abil otsustasime teha 3-päevase teekonna Kolkast Ovišini,  
Kuna Riiast läheb Kolkasse ka buss, siis sai matka alguspunktiks otsustatud Kolka neem ja sihtpunktiks Oviši, kust saaks liinibussiga Ventspilsi, et siis öö enne koju tagasisõitmist korralikus hotellis välja puhata ja hommikul enne bussi väljumist natuke linnas ringi vaatada. Nii sõitsime pühapäeval Riia kaudu Kolkasse, Riias viitsime 2 bussi vahelise aja kohvikus ja Moemuuseumis. Kolkasse jõudsime vastu õhtut, küla peal oli päris tihedat liikumist, üks paar tuli jalgsi seljakottidega, rohkem oli jalgrattureid. Võimalik, et aktiivsem liikumine oli tingitud kohvikute päevast, mis sel päeval Kolkas ja selle ümbruses olid. Meie saabumisel olid kodukohvikud enamasti juba suletud ja tegelikult polnud meil ka mingit isu, et neid kuskilt otsida. 
Öömaja olime Booking.com-ist valinud Holiday House Ūši, mis asub otse vene kiriku vastas, sealt saab ka kohe mere äärde ja jalutada Liivi lahe kaldal Kolka tippu. 

Esimesed pildid rannast tekitasid meile väikese déjà-vu tunde, meenusid 10 aasta tagused matkarajad Põhja-Eesti rannikul, mil mahalangenud puude rägastikus tuli endale teed murda. Muidugi Põhja-Eesti savisel ja pankrannikuga kaldal oli olukord palju keerulisem, siis leidsime kõige parema tee edasikulgemiseks meres, nüüd oli aga ainult vaja natuke slaalomit teha ja ilusal liivasel rannaribal ohutult edasi minna. 


Öömaja oli igati lux, hästi mõnus. Perenaine pani isegi ahju kütte, sest meie sinnajõudmise päeval oli umbes 10 kraadi sooja ja tuba natuke rõske. Hea oli pärast tuulist neeme tipu külastamist jõuda sooja kööki ning mõnuleda seal. Öö möödus kenasti, kui just üks tüütu lärmakas kärbes poleks pool ööd põristanud, paari tunniga oli tal kütus ja jaks õnneks otsas.
Hommikusöök kaeti meile lehtlasse: traditsioonilised kohv ning omlett, kurk, tomat, juust, vorst, leib, sai + liivi köögi pirukas porgandiga ja rabarbarikisell mannaklimpidega.

Öömajade valikul pidasime oluliseks, et nendes saaks hommikuti süüa ning oleks võimalik telefoni laadida ning vihmase ilma korral ka riideid kuivatada. Muidugi on sealkandis ka palju soodsamaid võimalusi, ent matkajatele, kes ei jaksa või ei viitsi suurt kandamit endaga kaasas kanda ja on nõus oma mugavuse eest natuke enam maksma, on Bookingus pakutavad täitsa head. Öömajadega on see ala kenasti kaetud, nii et päeva teekonna võib valida küll 20-25 km.
Meie plaan nägi ette, et 1. päeval kõnnime Kolkast Mazirbesse (ca 20 km), teisel Mazirbest Miķeļtorni (ca 25 km) ja kolmandal Miķeļtornist Ovišisse (ca 20 km), viimases küll öömaja ei leidnud, aga kuna plaanisime nagunii Ovišis lõpetada (edasi jalgsi Ventspilsi minna ei tundunud enam tore – ei meeldi need maanteed ja pikad äärelinnad) ja eeltööna olime tuvastanud, et 5 paiku läheb buss Ventspilsi, siis viimase öö veedaksime linnas.

Niisiis 1. matkapäeva lõpetasime Mazirbes, kus otse kaupluse kõrval olid kämpingulaadsed majakesed Kempings Jūrmalnieki. See ööbimispaik hommikusööki küll ei pakkunud, kuid kuna kõrval oli kohe kauplus (avatud 9-20), siis sai sealt üht-teist osta ning on olemas ka söögitegemise võimalus. Muuhulgas on selles kämpingus on ka massaažiga dušš, nii et pärast matka oli päris mõnus end mudida lasta. Peale meie oli selles kämpingus ööd veetmas ka üks välismaa perekond autokaravaniga, ent järgmisel hommikul seadsid nad jalgrattaid, et läheduses tiirutada, tõenäoliselt jäid nad sinna siis pikemaks. Üks esimesi suuremaid seiklusi tabas mind just selles öömajas, öösel tõusis päris tugev tuul ning tundus isegi, et väljas on torm ja vihm, kuni tuul mingil hetkel akna ja ukse pärani lõid, vihmast polnud muidugi haisugi ja ei teagi, mis vastu akent koputas. Piret ei kuulnud aga midagi. Et kogu see lugu uni ei olnud, andis hommikul tunnistust murdunud kardinapuu. Aga hommikul oli kõik ilus, selge taevas ja päev tõotas kuum tulevat. Oli ka Eesti lipu päev ning nii heiskasime meiegi hommikukohvi kõrvale väikese kaasavõetud lipukese ning lipuke saatis meid seljakotis terve päeva.


2. matkaöö veetsime Miķeļtornis Mikelbaka bangalos. Siin oli meid võõrustamas kena nooremapoolne pere. Meile tuldi nii kenasti vastu, sest ehkki hooaeg polnud veel avatud ja hommikusöök seega polnud samuti ette nähtud, siis lubati meile hommikuks siiski midagi organiseerida. Organiseeritigi maitsev omlett lisanditega ning kohv ja mahl. Peale selle on Mikelbakast võimalik osta ka vett (ning veini ja mahla) ja šokolaadi ning suvel ka jäätist. Siin on päris tark täiendada järgmise päeva joogivarusid, sest ega siit kuni Ventspilsini poode pole ning toidukraami peaks Mazirbest kaasa võtma. Meil toidumuret polnud, sest pähklid-rosinad ning leivakuivikud olid meil olemas ning kuna järgmisel õhtul oli plaan juba linnas olla, siis lootsime hakkama saada.

Viimane öö oli meil plaanis veeta Ventspilsis Portossi külalistemajas. No see oli juba hommikusöögi ja baariga. Alustuseks maandusimegi baari ja lasime külmal õllel hea maitsta, et tähistada ellujäämist ja matka lõppemist. Peale selle lõi Piret külge järjekordsele koerale (igas meie matka peatuskohas oli keegi välismaine turist, kes puhkas koos koeraga), selle koera omanik oli sakslane, kellega rääkisime mitu tundi inglise keeles maast ja ilmast, muuhulgas ka soomepoistest.
Olmepoolelt info antud, nüüd siis matka enda juurde. Teoorias oleks pidanud kõik lihtne ja turvaline olema.

Google andis teekonnaks 58,8 km, mis on küll osalt maanteed mööda, ent Kolka rand andis lootust, et teekond on vähemasti kilomeetrite kaupa alustatav ka mererannas, ilus liivane rand, ainsaks takistuseks ojakesed või jõed. Kui esimesest veenirest jõudsime hüpates üle, siis Mazirbe jões tuli jalad märjaks teha, õnneks polnud sügav ega väga lai, aga kahjuks lagunesid seal mu mugavad plätud ära. Aga see juhtus matka teisel päeval.  Esimest päeva alustasime rannas ilusa suvise päikese käes, saatjaks Vello Orumetsa „Kurzeme“. 

Päike võttis nii kenasti, et paari tunni pärast oli nahk tulipunane ning otsustasime varju otsida männimetsast, mis kohe liivase rannariba äärel on. Rand on ka ranniku matkatee osa ning märkasime mitmeid viitasid, mis küladesse juhatasid. Saunags külla suundusimegi vaheldust otsima. 

Muide, Ranniku matkatee internetilehekülje avastasime eestikeelsena alles matka ajal ja siin on väga häid vihjeid teekonnast, olmetingimustest ning joonistatud kaardidki, mida telefonis polnud poolpimedal inimesel terava päikese käes küll lihtne jälgida. Aga tundus, et matkarada on päris kenasti tähistatud ja tee peal märkasime mitmeid jalgrattateid juhatavaid viitasid.
Päeva teine pool möödus kruusastel külavaheteedel, jalgadel mõnus tatsuda, talutav kuumus ent väga verejanused sääsed. Huvitavamateks vaatamisväärsusteks osutusid Pitragsi baptistide kirik ning Košragsi küla, kus oli ka vanade liivlaste elamuid, kõik need läti- ja liivikeelsete siltidega tähistatud. Kõikides külades olid ka toredad küla keskpunktid pinkide, varjualuste ja kuulutustetulpadega. Mazirbesse jõudsime päris varakult, natuke peale 4 ning külastasime kohe poodi, kust jahutavat jäätist ja vett hankisime ning seejärel seadsime end öömajas sisse. See asus otse külakeskuses poe ja liivi keskuse naabruses ning randa kilomeetri jagu. Esmalt aga puhkasime ning jalutuskäigu randa tegime õhtul enne päikeseloojangut, siis väisasime ka laevade surnuaeda.




2. päeva otsustasime alguses jätkata ka külavaheteedel, ent ranniku matkatee juhatusel sai siiski mereranda mindud ning nautida puhta liivaga randa Sīkragsi külani, vahepeal huvitavaid teokarpe või puutükke korjates (kive polnud siit üldse saada).  


Sīkragsist viis aga ainuke tuvastatav tee suurele maanteele, kuhu lasksime end rumalast peast Google mapsil suunata. 

Kõik oli küll õige, aga edasi 19 km mööda igavat asfalti kõndida ei ole kõige meeldivam. Mina kõndisin seal sellisel tavalisel 4,5 km/h tempos, ent Pireti tuju ja tempo langes sel teelõigul 3 kilomeetrini ning pärast seda, kui ma polnud mõnda aega selja taha vaadanud, ei näinudki seal Piretit - ta oli kilomeetri jagu maha jäänud. Õnneks on tänapäeval mobiiltelefonid, aga sirgel teelõigul oskad infot anda ainult sel moel, et oled asfaltteel metsade vahel, kilomeetripostidest on siiski ka abi kui juhtud seal lähedal olema. Õnneks hakkas Pireti kuju kuskilt kaugusest täpikesena paistma ja läksin siis keset teed Eesti lipuga vehkima. Tappev kuumus oli ta täitsa läbi küpsetanud. Puhkasime natuke puudu vilus ja siis jätkasime teed ikka sellises 3 km/h tempos. Asfalttee plussiks tuleb lugeda seda, et pole sääski ja tee on lühem, õnneks autosid sel teelõigul ka eriti ei sõitnud, umbes veerand tunni või poole tunni taga nägime mõnd aga muidu oli tee meie päralt. Kui nüüd tagantjärele Ranniku matkatee kaarti vaadata, siis oleksime teed saanud  Sīkragsist edasi jätkata jällegi mererannas, ent Irbe jõe ääres oleks pidanud haake tegema, et silda ületada. 

Pealegi on praegu lindude pesitsusaeg ja Irbe jõe suudmeala just selline paik, kus viibimine poole juulini keelatud ning Irbe jõe silla kohta on ka Googles teade, et praegune sild on avariiline ja kasutamiskõlbmatu ning sel aastal on kavas sinna uus sild ehitada. Nii et tõenäoliselt oligi meie otsus minna jalgrattateed pidi ainuõige. Aga oleks siis asfalt meie ainuke mure olnud, teelõik maanteelt Miķeļtorni oli lahtise kruusaga ja need lahtised kivid olid minugi käimispapudega tunda ja ma ei kujuta ette, kuidas oli Piretil plätudega seda teed läbida. Päeva lõpuks luges sammulugeja 48742 sammu ja 34,61 km, usun, et tavalise kõnnakuga oleks samme ja kilomeetreid vähem olnud, aga vahepeal läks tippimiseks.

Kolmas päev pidanuks meil kõigi eelduste järgi olema väga lihtne, nii 19 km. Ranniku matkaraja kaart näitas randa, ent kuna kohe meie ööbimispaiga juurest läks paralleelselt ilus metsatee, siis pidasime paremaks päikese käes suremise asemel sääski toita. 

Esialgu kulges ilus metsatee ristuva Lužna teeni, siis aga hakkas juhtuma. Lasin Googlist otsida juhatust Ovišini ja see andis mitmeid võimalusi, üks neist juhatas Lužna külla, kuid lühem tee oli läbi metsa ja kuna oli palav, Pireti villide tõttu ka liikumine mitte nii kiire ja oli eesmärk kella viieks Oviši bussijaama jõuda, siis otsustasime paar km lühema tee võtta. Muidugi sellel kohal, kus Google teadis teed olevat, polnud mingit teed ja sarnase teede ristumiskoha leidsime alles paarsada meetrit edasi. Alguses oli kõik kena, tee oli kaunis ilus, ka autoga läbitav ning matkamiseks igati sobilik. 


Rõõmuga jälgisin, et meie sihtpunkt aina läheneb. Google aga ei tuvastanud mingit teed, vaid andis aga juhtnööre, et tee maanteed pidi sihtmärk kas 10, 9, 8 jne kilomeetrit. No tore. Ühes risttees oleks pidanud ilmselt valima siiski parema käe suunas mineva tee, ent meie valisime selle, mis läks nagu ikka edasi, mitte selle, mis tundus natuke tagasi minevat. Saime sealt veel mõned kilomeetrid edasi kõndida, kuid siis lõppes tee äkki otsa. 

Esialgu oli mets mahalangenud puudega, matkajalatsitega polnud hullu, aga plätudega kõndimiseks mitte just kõige parem variant. Siis leidsime rajakese, mis viis päris laia ojakeseni, kus ehmatasime kitsed ära. Ilmselt oligi see kitserada. Igatahes ei tahtnud me end märjaks teha ja pidasime paremaks maanteele minna, sest Google map näitas, et kui maanteed pidi minna, siis oleks Ovišini 4,5 km, normaalsetes oludes nii tund või poolteist. Teoorias on kõik kena, aga enne tuli maanteeni jõuda. Selles osas, kus maantee oli, oli taju täiesti olemas, paraku tuli soine ala vahele. Ja seda sood oli, vajusime ikka jalasügavuselt mutta, üritasime tasakaalu hoida ning jalga välja sikutada ja siis vajus teine. Siis oli lihtsam, kui juhtus rohumättaid olema, tatsasime nendel, aga eks sealgi tuli tasakaalu hoida. Otsisime pikad kaikad abiks, mille abil end mudast välja vinnata ja edasi liikuda. Maastik oli umbes selline: 150-200 m soolõiku, siis oli väike küngas männitukaga (vahel oli see 5 x 10 m, vahel oli pikem riba, aga mitte laiem kui paarkümmend meetrit), kus sai lõõtsutada ja väikest puhkust pidada ning siis oli jälle paarisajameetrine soolõik, siis jälle väike männiriba ja siis jälle soo ja nii oma 10 korda. Kõige selle jama peale kaotasin prillid ära, nii et kui kunagi paari tuhande aasta pärast peaks leitama Oviši soost prillid, siis kuulusid need mulle ja nende sohusattumise legend on siin blogis kirjas. 

Pärast paari sooületust oli minul jaks otsas (hommikul kaasaostetud vesi oli ammu otsa saanud) ja otsustasin Päästeametisse helistada. Piret siis vist ei tajunud veel olukorra tõsidust, aga mind tegi murelikuks küll. Meil polnud aimugi, kui kaugel see maantee on, sest Google maps oli kinni kiilunud, näitas ikka sama asukohta, pealegi polnud meil mingit joogivett, olime räpased, sääskedest puretud, okstega kriibitud ning Ventspilsi minevast bussist maha jäämas, telefoni aku tühjenemas jne. Orienteerusime päikese järgi ja läksime oletatavas suunas. Päästeamet tuli sireenidega meile appi ja olid meiega pidevas telefoniühenduses, aga nemad vist ei suutnud ka hästi tuvastada meie asukohta, kord kuuldus nende sireen vasakult, kord paremalt, kord eest, kord tuhmimalt ja siis kõvemalt. Aga katsu sa neile selgeks teha, et meil ei ole lihtne signaali suunas liikuda, soomaastik pole just kärmetele jalgadele ning ega mets ka parem polnud: mahalangenud puud, läbipääsmatu tihnik, oksad jne. Ja jaksu lihtsalt pole. Kui Päästeameti signaal kaunis lähedal oli, andis lootust, et umbes tunni pärast peaksime väljas olema. Meil polnud ju aimugi, mitu soolõiku veel ees on, viimane neist oli isegi kõige hullem. Mina pidin enne uppuma, vajudes puusadeni mülkasse, ent kahe kaika toel vinnasin end pisut tugevamale pinnasele ja siis kuulsin huikeid – Päästeamet oli hääle kaugusel, huikasin kuis jaksasin vastu ja varsti ma neid nägingi. Kohe kergem hakkas! Aga siis vajus Piret mõlemat jalga pidi sügavale ning Päästeametil tuli esmalt teda ja siis tema mutta kinni jäänud plätusid välja sikutada. Lõpuks olime kuivale pinnasele jõudnud ning teegi polnud enam kaugel. Meid otsis 2 päästeautot, mille veega saime end natuke puhtamaks kasida. No jalanõud ja püksid arvasin küll minevat mahakandmisele. Kogu see soopigi oli nii naha külge jäänud, et mitte kuidagi ei tahtnud ära tulla. Õnneks pakkus Päästeametiga kaasas olnud politsei meile abi ning sõidutas meid Ventspilsi hotelli, kus jätkus juba tore õhtu.
Kahjuks polnud mahti sellest seiklusest pilte teha, sest tegemist oli ellujäämisega ning telefon oli vajalik Päästeametiga ühenduse pidamiseks. Aga pilte polegi vaja, meie mälupildist vist ei kao see kogemus mitte kunagi. Õhtul magama minnes nentisime Piretiga, et oli tore päev ja tegelikult oli see meie matkade ägedamaid kogemusi, mida küll mitte kunagi korrata ei taha. Aitäh Läti päästeametile ja politseile, et meile appi tulid! Tõenäoliselt oleks me iseseisvalt ka maanteele jõudnud, aga võib-olla poleks nende abita meil jaksu olnud ja oleks öö peale jäänud.