Ühes matkaraamatus on Alatskivi matkarada üheks parimaks hinnatud, aga edetabeli esikoha on ta saanud tõenäoliselt alfabeedi tõttu. No kui ma mälus sobran, siis sellest lähtekohast tooksin ma Aegna isegi ettepoole. Aga olgu siis seekord Alatskivi. Tegelikult läbisin matkaraja teist korda, ent 2 aasta eest ei viitsinud Apollo kivini minna, sest edasi-tagasi tundus 2,5 km sellise poole tunnise ajakuluna, mida tookord ei raatsinud kulutada. Eks tahtsin natuke ennast säästa ka, sest tervis polnud toona parimas konditsioonis.
Raja algustamiseks passib hästi see i tähega märgistatud
koht surnuaia vastas. Siin saab tutvuda nii raja plaaniga kui Alatskivi
maastikukaitsealaga. Kaskede vahelt (pilt 2020 suvest) kulgeb rada, mille lõpus
näeb juba National Geographicu kollast akent. Siin võib kukerpalle ja tiritamme teha ja lasta end pildistada lossi taustal nagu trenditeadlikumad teevad.
Edasi kulgeb rada läbi Hirveaia hirvi endid ilmselt siiski nägemata. Valgasilla juures võib tegelikult otsustada, kas minna üle silla ning jätkata rada sealt ja jätta mõis magustoiduks või minna kohe mõisa poole.
Minu jalad on millegipärast viinud kohe mõisani hoolimata sellest, et olen ka matkamata seal korduvalt käinud.
Mõisapilte viimasel matkal aga eriti ei teinudki, sestap paar vaadet varasemast suvest.
Eks suvel ole oma võlu ja silmailu pakuvad mõisaaia roosid, ent kevadel maikuus on nii ülaste kui sinilillede vaip, sekka lepiklilli, nurmenukke, varsakapju kui ka teisi kevadõisi ning võid end unustada nende portreid või grupipilte pildistama.
Mõisapargis on kümmekond alleed või puuansamblit, ent kui rangelt matkarada võtta, siis kulgeb see ligemale pool kilomeetrit tamme sanglepa alleed pidi kuni jõuab väikese sillakeseni, pärast mida on võimalik tõusta Lokutamäele. Et Alatskivi pinnavorme paremini tajuda, tasub ronida küll, ehkki puude vahelt sealt silmavaadet just ei avane, aga lõõtsutamisest taastumiseks on pink ja natuke näeb ikka järve ka.
Aga olgu juba ette hoiatatud, et mägesid, mille otsa ronida tuleb veel ette, nii võib ka mäe vahele jätta ja otse ürgoru pinnavorme vaatama minna, teisalt aga salumetsa liigirohkusega tutvumiseks on see mägi päris hea paik, sest seal on ka tutvustav infotahvel. Näiteks salu-siumari, mida ma seni ei tundnud, sai pärast ka üle googeldatud – ilus õis, kuid väga mürgine! Hea nüüd teada. Õnneks see ka haiseb, nii et pole ahvatlustki marju suhu pista.
Poolel matkarajal on võimalus vaadata, milline Kalevipoja voodipesu välja näeb. Ei ole lilleline, seekord tundus isegi, et märg on ja sängipehmus jäi proovimata.
Järgmine mägi ootab vallutamist – seekord Linnamägi - sinna saab trepist ning teeviit juhatab ka Lästeniidu mäele (siin tuleb maanteed ületada ja see jääb põhirajast veidi eemale). Kuna pool rada on läbitud, siis on siingi paslik piknikukoht.
Vaheldusrikast maastikku jagub. Lisaks järvele ning orgudele-mägedele ka Alatskivi jõgi ning pokude asula ja Hundikurstiku laudtee, silmsidet saab hoida ka Alatskivi lossiga.
Ja nüüd ootab ees preemia! Legendide järgi saab Punase allika veega end nooremaks muuta ja silmahaigustest priiks. Kopsik on ka olemas, et seda imerohtu rüübata ja kasuks tuleb, kui kaasas on tühi pudel, millega seda kaasa võtta.
Nüüd on taas valikukoht. Kas piirduda lühema teega või lisada ca 2,5 km, et käia ka Apollo kivi juures.
Teel Apollo kivi juurde võib esimeseks ehmatuseks olla järjekordne mäkketõus, kuid sellele järgneb kohe maiuspalana Hundikuristiku kivisild.
Ja siit edasi sirge rada Kõdesi metsa.
Kui siin piltidel paistab, et see rada on turvaline, siis
väike eelhoiatus – sõltuvalt ilmastikust, võib siin ette tulla pehmeid
rajalõike ning vahepeal tuleb ka mahalangenud puud purdena kasutada. Kuidas sel
aga tasakaalu hoida? Mina leidsin lähedusest abivahendiks väikese toika ja kes
ei pelga jalgade märjakstegemist, võib muidugi ka otse minna (üle kummiku vist
ei tule).
Kivi ise on esmapilgul tavaline rändrahn, millele Alatskivi mõisnik von Nolcken laskis kasiinovõidu tähistamiseks Apollo kuju paigaldada, mille president Päts aga Kadriorgu viis. Infotahvlilt leidsin pildi, kuidas see kivi siis vanasti välja nägi.
Kel soovi kuju oma silmaga näha, näeb seda Kadrioru pargis. Muidugi on ka siin omistatud kivile Kalevipoja süüd, et ta huntide peletamiseks kive pildus. Järve äärde tuleb sama teed tagasi tulla ning siit edasi peaks jõudma Truuduse tammeni. Enne jääb aga teele taas üks mägi, arheoloogiamälestis Linnamägi, kus asus muinasajal Soopoolitse kihelkond.
Kuna ma eelmisel matkal juba uurisin lohkude järgi võimalikke kaevukohti, siis seekord jäi see vahele ning läksin võrdlema, mis Truuduse tammest saanud on. Truudusega on lugu nii, et see pruugi olla igavene. Kaks aastat tagasi oli vaatepilt selline:
Ja nüüd nii:
Esimese pildi puulehed reedavad, et truudusemurdmine leidis aset 2020. aastal.
Naabruses olevast Linaleo tiigist ka 2 pilti, esimene kevadest ja teine suvest.
Nüüd siis üle Valge silla tagasi ja ongi järvele sõlm peale tehtud ehk matkarada läbitud. Ja nagu heas muinasjutus valikuvõimalus on keerata paremale või vasakule ning premeerida end kas mõisatripiga või Alatskivi teiste vaatamisväärsustega ja söögikohtadega.
