Keila-Joa matkarada + Meremõisa

Vahel juhtub nii, et matkarajale satud puht kogemata. Juhtus nii, et Laulasmaale Arvo Pärdi keskusesse Lavakate diplomietendust vaatama minnes oli paras ajavaru ning käigu pealt tuli mõte Keila-Joal bussist väljuda ning natuke mõisapargis kolada. Google maps näitas ka mõisa ning Pärdi keskuse vahemaa 5 km kanti ning seegi tundus kergliiklusteel täitsa kõnnitav.

Mõisas olen varasemalt mitmeid kordi käinud, seda nii enne renoveerimist kui ka hiljem, nii et nüüd vaatlesin seda rohkem teistpoolt jõge. Esimesel hetkel tundus pop koht olevat. Joa vaatlejaid oli siin- ja sealpool jõge, aga ka hiljem Meremõisa mõisavaremetele suunaval rajalõigul nägin mitmeid punte mööda kiirustavat, põhjusest kirjutan hiljem.

Matkamist alustasin hüdroelektrijaama juurest, siingi olen varem käinud ning seekord ehituse ajaloole ja hüdroloogia olemusele suurt aega ei pühendanud, aga muidugi ei jäänud see ajalooline hoone taaskord pildistamata.

Joast endast klõpsisin aga pilte küll nii alt kui ülalt, kus aga vaatevälja sattus ja tundus paras hetk pilti teha, mis siis, et digialbumites neid ju on. Aga selliseid pilvi ei ole ja sellisel aastaajal ka ei ole. Aastaajast rääkides, soovitangi rada just aprilli II poolel, mil metsa all on kena sinililledest vaip, siin-seal on muidugi ka ülaseid ja teisi metsalilli, vist oli ka valge katkujuur kui terminoloogia õige on (nagu katkujuur aga valget värvi, pilt kahjuks zoomides ebaõnnestus).

Muidugi on Keila-Joa matkaraja märksõnadeks ka rippsillad, Kiigesild ning Mati Karmini loodud südameskulptuur, millele abiellujad tabalukkusid kinnitavad (hea, et enam mitte sillale).

See kiigesild või Lvovi sild või Põdrasild pole muidugi originaal, sest see hävis veel tsaari- ja mõisaajal (1917) lume rohkuse tõttu, aga sellise malmkaartest konstruktsiooni pakkunud helilooja Aleksei Lvov krahvile välja, kui too tahtnud silda, millel pole tugiposte ja poleks ka rippsild.

Pargiradadelt avanevad kaunid vaated jõele ning juba tuttavale Keila-Joa mõisakompleksile.

Kui viidastatud rada pidi edasi minna, siis jõuab ühte sihtpunkti, milleks on Meremõisa mõisa varemed. Google pildi järgi ootasin rohtu kasvanud varemeid, ent osutus, et müürijupid olid kindlustatud ja nähtavale toodud.

Kuni selle hetkeni oli rajal liikumist ikka päris palju, suur oli aga mingu üllatus, et matkarajal kõndijad sellest objektist suhteliselt ükskõikselt möödusid. Oletasin, et nad suundusid nüüd Benckendorfide kalmistule ja jätkasin isegi sama rada pidi. Sattusin aga sohu! Sest väikseid ojakesi ületades tuli libedatel puudel hoolega tasakaalu säilitada ning „purdelt“ pääsedes vajusid jalad kohe pehmesse mutta. Samas märkas silm nüüd varem kohatud kiirustajaid, nüüd oli neil aega küll metsa all küürutada. Olin sattunud suurele karulauguväljale (üht olin varem ka rippsilla juures näinud, aga see siin oli vist isegi suurem). Eks eeskuju nakkas ning korjasin isegi kimbu ja mähkisin pabertaskurätti, ent minu korilust ei saa nende suurte kottidega võrrelda.

Kalmistule minekuks tuli natuke tagasi tulla ja leida teine rada, mis talust ümber läheb. Ma ei tea, võib-olla oleks see märgala kuhugi viinud, kuid ei tahtnud jalgu päris märjaks ka teha. Pealegi tundus, et ees on küla ning majadevaheline manööverdamine ei tundunud ahvatlev olevat.

Nüüd enam silm viitasid ei märganud, küll kulges aga radu iga natukese aja tagant (ühe päevaga neid kõiki rajakesi vist läbi ei käikski), võtsin oletatava suuna Lohusalu suunas ja õige ruttu sattusin laiale rajalõigule, mis viiski otse mõisarahva matmispaigale.

Kalmistult viis tee aga otse maanteele, kirjade järgi Rannamõisa-Kloogaranna teele, otse Meremõisa bussipeatuse juurde. Et seal kõrval kulges ka kergliiklustee, siis ei hakanud bussigraafikut uurima, pealegi kui sihtpunkt tundus mõne kilomeetri kaugusel olevat. Google näitas küll ka otsemat teed, aga tahtsin hoida rohkem mere äärde ning võib-olla ka Lohusallu põigata. Palju ei jõudnudki kõndida, kui märkasin RMK Meremõisa telkimisala tahvleid. Käänasingi metsa vahele, kuhu viis alguses päris sõidetav tee. Vastutulevate autode hulk reetis, et ka päris sõidetav, ent õige pea selgus, et ega nad ikka kõik Lohusalust ei tulnud. Iga natukese aja tagant oli piknikuplats väljaehitatud taristuga, st lõkkeplats koos sinna juurde kuuluvaga + kemmerg. Kemmergute kohta peab märkima seda, et need olid kaunis värske väljanägemisega ja puhtad, isegi paber oli olemas! Muidugi on siin ka meri vaateulatuses ning ilus liivane rand.

Paistab, et mõnus paik ja matkaradu saab pikendada nii Lohusalu kui Türisalu või Kloogaranna suunas. Lohusalust Ohtusse olen tosina aasta eest küll kõndinud, aga siis oli rohkem kiirkõnd ja rajalt väga kõrvale ei kaldunud. Kas aga tagurpidi Ukraina lipu tähistatud matkarada viib Pärdi keskusesse ei selgunudki, sest kui olin mõnda aega kõndinud seda rada pidi, ütles sisetunne, et kui hoian natuke vasakut kätt, siis võiks varsti keskus paistma hakata. Nii oligi.