Tuesday, September 22, 2009

Endla looduskaitsealal

Raja plaan: meie kulgesime Toomalt Männikjärve rabale, sealt edasi Mustjõe äärest Endla järve äärde, sealt Kaasikjärve raba vaatetorni juurde, sealt matkarada pidi kuni viimase infotahvlini, kust läheb kruusatee Kärdesse ja Kärdest sattusime asfaldile ning sealt edasi Tooma suunas.

Värsked uudised! Pühapäeval käisime Endla rabas.
Jutt tuleb hiljem, praegu pildid. Püsige rajal!


Vaade vaatetornist Männikjärve rabale

No nii. Nüüd juba november ja hirmus külm, aga selle matka tegime siis septembris, mil veel soe oli. Tegelikult oligi vananaistesuve viimane pühapäev, kui kraadiklaas üle 20 soojapügala näitas ja meie Endla rappa läksime. Toomal, kuhu auto parkisime, oli teisigi matkajaid näha. Ja parkla oli autosid täis, nii et mõnus ilm meelitas inimesed välja - keda marjule, keda niisama loodusesse. Tore oli näha noori peresid, kes sedaviisi pühapäeva veetsid. Kahju vaid, et looduskeskuse uksed kinni olid, ilmselt oli hooaeg läbi - nii jäi vaatamata ka sissejuhatav ekspositsioon.

Männikjärve raba

Endla looduskaitseala pakub matkajatele palju võimalusi: kes pikka matka ei jõua ette võtta, võib teha ringi ümber Männikjärve või siis piirduda Männikjärve raba vaatetorniga või teha lühikese sutsaka Endla rabani, aga võib ka teha nii nagu meie plaan: Tooma - Männikjärve raba -Mustjõe äärest Endla järve äärde - Kaasikjärve raba vaatetorni juurde - siis veel läbi metsa infotahvlini - ots ümber ja tagasi - Kaasikjärve rabast Männikjärve äärde - sellele ring peale ja Toomale.

Veelkord Männikjärve raba ja selle laudtee (kokku 1,3 km)

Päris plaani järgi me siiski ei teinud. Raba matkarajad olid aga väga hästi tähistatud ja see polnudki põhjus, miks me oma plaani lõpuni ei täitnud, pigem polnud soovi ühte teed mitu korda käia ja nii läksime läbi Kärde, aga siis läksime küll natuke omadega rappa ja eksisime suurele maanteele, selle asemel, et vaikset kruusateed Toomale minna. Nimelt pole väikestes külakestes sageli teetähiseid ja see tee, mis suuna järgi tundus Toomale minevat, keeras äkki suurele teele. Kui seda märkasime, ei hakanud ka enam tagasi minema, sest hulk maad oli juba tuldud, nii et saime mõned lisakilomeetrid, mis oleks ju ok, kui vaid suurt magistraali ei oleks, kus sel päeval valdavald jalgratastega autod mööda vurasid. Väikese mõtlemisega oli asi selge - Tartu rattamaraton ju.


Piret vaatetornis

Meie matkatee oli päris vaheldusrikas. Enne laudteed oli hoiatus ka rästikute kohta, aga nemad olid ilmselt põgenenud inimestehordide eest ja neid meil kohata ei õnnestunud. Laudtee viis üle Männikjärve raba, mis olid täis ilmavaatluse vidinaid, laukaid ja pakkus silmale palju ilu. Raba keskel olevast 7-meetrisest vaatetornist avanes vägev vaade.

Üks rabamänd

Laudteest veel, et see on üsna turvaline, ent kitsas ja mõeldud ühesuunaliseks liikumiseks, aga külg ees õnnestub ka vastassuunas tulijast mööduda. No kuiva jalaga peaks ikka pääsema, kui just ei küünita rabast mõnd jõhvikat haarama.

Metsaalune Mustjõe ääres

Kummikuid võib vaja minna siis, kui jõuab Mustajõe äärde, see metsatee oli küll veidi märjavõitu, aga et sügis oli pikalt kuiv olnud, siis polnud viga, nii et kuival suvel võib kummikud koju jätta küll. Teed Endla järve äärde võis olla kilomeetri ringis, enne järve oli üks puisniit ja mõned infotahvlid, kus muuhulgas jutustati Vanemuise õnnetust kosjaskäigust.


Mustjõgi ise

Järve ääres ootas meid majake, mille juures oli piknikukoht. Piret teadis rääkida, et maja on võimalik Tooma looduskeskusest rentida, tema olla seal kunagi ühel sügisel isegi ööbinud. Meil aga ööbimisplaani ei olnud ja sahvritki polnud kaasas, et grillimispaika testida, nii et ampsasime õuna ja läksime edasi. Pealegi oli grillimisplats juba okupeeritud ühe perekonna poolt.

Endla järve ääres on üks majake, sealt läheb laudtee otse järve

Edasine tee Endla järve äärest Kaasikjärve raba vaatetornini viis läbi mustika- ja pohlametsa, mis peibutas küpsete marjadega. Tegelesimegi siis pool tunnikest korilusega ning lasime metsaandidel hea maitsta ja natuke kojugi koogi jaoks. Muide, peale meie oli veel teisigi marjulisi ja nemad tegelesid asjaga juba palju tõsisemalt, ikka talvevarudele mõeldes.



Üks piknikukoht Kaasikjärve vaatetornist edasi

Kaasikjärve vaatetorn oli küll kõrgem, ent sellist vaadet ei pakkunud kui Männikjärve oma, Kaasikjärve raba tundus lagedam olevat, enne raba veel päris kõrge metsatukk. Mõnisada meetrit enne torni näitas teeviit Tooma peale, mis pidi ka rabast läbi viima ehk teisiti öeldes, tahtnuks me rada korralikult läbida, pidanuks me sinna tagasi minema. Jätsime selle küll meelde, aga läksime esialgu nii, nagu tee juhatas: kuskil kilomeetri-paari pärast pidi veel üks infotahvel olema.

Väga koledad aga üllatuslikult fotogeenilised seened

Kui järveäärne rada oli kuiv, siis metsavahelisi teeradu kulgedes läks jälle märjemaks. Piilusime ka, kas mõnd seent ei leia, aga tundus, et sealkandis söödavaid seeni ei kasvagi või olid need tõesti enne meie tulekut ära korjatud? Vabandust, kahte puravikku nägime: ühe jätsime kasvama ja teise võttis Piret kaasa, seltsiliseks kukeseenele, kes Elva matkast saadik üksinda sügavkülmas külmetas. Küll oli aga metsaalune täis rohelisi koletisi, mis parasjagu õudu tekitasid ja igasuguse tahtmise sama rada tagasi tulla ära võtsid.


Kärde rahumajake, mis tekitas palju küsimusi

Metsast läbi murdnud, oligi infotahvel ja kruusatee, mis viis külasse, vähemalt kaardi järgi tundus Kärdeni lühike maa olevat: kolm käändu ja kohal. Aga kujunes nii, et mõned majad, mis kaardi järgi pidanuks Kärdel olema, polnud seda vist mitte, igatahes küla keskus asus palju kaugemal ja polnud sugugi nii väike nagu meie ettekujutuses. Tee ääres kuulsime külakoertelt kõik külauudised ära, aga kahjuks ei mõista neid edasi anda. Ühes talus olid aga koerad lahti ja valmis meid kohe tormijooksuga ründama, meie õnneks tõmbas aga just maanteelt tulev auto nende tähelepanu endale ja pääsesime ühes tükis.
Kärde rahumajakeses rahu leidnud, oli veel üks etapp Toomale, mis tundus kiviga visata. Kuid lasime end kaadrilt petta ja nii tegime väikse ringi. Enne suurt teed tõmbas tähelepanu üks tumesiniste atraktsioonidega talu, mis - selgus, et teenis paintballiga.
Toomast veel, et päris looduskeskuse kõrval on viisakas külaplats ja väike järv, milles võimalik supelust sooritada. Ehkki ilm lubanuks, jäi see meil proovimata, ei teadnud lihtsalt kostüümi kaasa võtta.

Thursday, September 3, 2009

Kiidjärve - Taevaskoja

Ahja jõgi

Inspiratsiooni selleks matkaks saime Hinni kanjonist, mille mõju oli nii tugev, et Taevaskoja vaated mälupildis hakkasid tuhmuma. Võtsimegi Taevaskoja taasavastamise ette nädal peale Hinni kanjoni avastamist. Nii pöördus meie armastus järvede vastu uueks kireks ürgorgude järele. Et oli juba maikuu keskpaik, oli uksed hooajaks avanud ka RMK Kiidjärve teabepunkt, kust uurisime võimalusi, kuidas Kiidjärvelt Taevaskotta saaks. Kaart käes, asusime teele. Kaarti juba lähemalt uurides selgus siiski, et päris Taevaskotta see ei vii, vaid keerutab Ahja jõe ääres küll, aga selle läänepoolsel kaldal. Küsisime siis teepealt nõu ja õige teeots kätte juhatatud, võtsime kompassiks jõe ning hakkasime liikuma Taevaskoja suunas. Seal pidi olema ka tähistatud rada, aga seda nad ei pidavat väga välja reklaamima, sest see viib mõnest taluõuest läbi.

Kohe matka alguses, veel asulas olles sain aga koera käest pureda - selline väike taks kargas säärde. Õnneks paksudest teksadest hambajälgi nahale ei jäänud, aga ehmatus oli küll suur. Koguni nii suur, et Piret hakkas koeri pelgama ja hoidus taludest väga kaugele: kui koera haukumist kuskilt kuulis, siis keeldus ta sinnapoole minemast ja nii ettevaatlikult me oma matka jätkasime. Hoidsime jõe äärde, valides sissetallatud radu, mõni neist viis küll sohu ehk väga märga kohta, teine mäkke.


Vaated Ahja jõe vastaskaldale näitasid mitmeid liivakivipaljandeid - üks uhkem kui teine, vahel juhtusime ka ise paljandil olema. Kindlasti oleks vahva seda teed läbida hoopis jõel ja kanuuga, nii et vaaded korraga mõlemale poole.
Rajal märkasime ühte peatuskohta, aga see oli kohe matkatee alguses, kandis Sõnajala nime ja seal oli ka lõkke-grilliplats, aga kuna olime oma matka just alustanud, siis jäi see proovimata.


Raja kiituseks peab märkima, et see oli hästi vaheldusrikas: üks mägi teise otsa. Märgistatud rajal liikusid vastassuunas ähkivad kepikõndijad (nendel oli mingi võistlus) ja need kirusid küll raja raskust ning märkisid, et see oli küll idioot, kes sellise raja välja mõtles. Meile aga rada meeldis, aga peab siinkohal tunnistama, et ilmselt olid kepid sellel rajal liikumisel siiski piduriks, sest vahepeal pidi päris tihedast padrikust läbi pugema, kus ilma keppidetagi tegemist. Aga meie nautisime loodust ja mägesid ning valisime tee, mis meile meeldis - ehk võimalikult jõeäärse.


Jõeääred pakkusid lisaks liivakivipaljanditele muudki silmailu ning oli ka näha loomade tegevuse jälgi: koprad olid päris mitmes kohas puid langetanud. Oli ka inimese jälgi, päris arusaamatuna paistis, kuidas ühte või teise kohta autokummid või prügikotid olid tekkinud, autoga ju juurdepääsu ei ole, keegi oli ikka kõvasti vaeva näinud, et need veel mäekünkast alla visata või ise tuua. Ühes kohas leidsime ka onni.


Rajal juhtus veel üks äpardus, nimelt kaotasin sammulugeja ära. Seekord ei võtnud seda enam nii traagiliselt kui nädala eest telefoniga juhtunut, sest teine sammulugeja oli mul kodus olemas, aga selle päeva sammud läksid kaotsi ja nii orienteerusin päeva lõpuks Pireti sammulugejaga. Loodan küll, et äkki leidsid selle kepikõndijad, siis on vähemalt asja ette. Juhtus see kuskil Palanumäe ja Saesaare vahelisel alal. Aga see vahejuhtum andis edasiseks õpetuse: ei aita, kui sammulugejat ainult klõpsuga kinnitada, edaspidi olen selle kinnitanud nööriga ka värvli külge. Siit sai alguse ka meie edaspidine harjumus pidevalt kõike kontrollida, kas on kaasas telefon, fotokas, sammulugeja... (Pääsukese matkal lisandus veel pangakaart).
Juba päris pikalt jõe ääres jõnksutades jõudsime lõpuks paisu juurde ja sillale, selgus, et olime jõudnud Saesaare hüdroelektrijaama juurde, siit veel natuke edasi ja ongi Taevaskojad, esmalt Väike ja siis Suur. Aga nendest ma kirjutama ei hakka, eks seal ole kõik oma elus käinud, ka ei hakka neid võrdlema Hinni kanjoniga - mõlemad ilusad ja nii nagu annab Hinni kanjoni matkale lisaväärtust Rõuge ürgorg, siis Taevaskodadele Ahja jõe ürgorg ning rosina annavad viimasele veel need arvukad pisitaevaskojad ja sälkorud.

Väike Taevaskoda Neitsikoopaga


Väike Taevaskoda, Emaläte
Suur Taevaskoda

Olime juba natuke ajahädas, sest metsas oli aeg märkamatult kulunud ning kilomeetreidki kogunenud 15 ringis. Muide, maanteed pidi liikudes on see ca 5-6 km. Nii otsustasimegi tagasi minna teed mööda, sest sama rada tagasi minna ei tahtnud ja uute radade avastamiseks polnud kaarti ja aega, et lihtsalt ekselda. Aga maantee kulges kiiresti, teeääres oli nii nartsisse, mis alles pungas kui teisi kevadisi lilli, autoliiklus polnud ka just tihe. Kiidjärvele tagasi jõudnud, põikasime veel mõisaparki ja järve äärde. Nii et seegi matk sai oma järve, sellele küll ringi peale ei teinud. Küll aga selgus, et seal on päris korralik rand riietuskabiini, liiva ja WCga, nii et salvestasime selle fakti oma mälusoppi.

Kiidjärve rand