Endla looduskaitsealal

Raja plaan: meie kulgesime Toomalt Männikjärve rabale, sealt edasi Mustjõe äärest Endla järve äärde, sealt Kaasikjärve raba vaatetorni juurde, sealt matkarada pidi kuni viimase infotahvlini, kust läheb kruusatee Kärdesse ja Kärdest sattusime asfaldile ning sealt edasi Tooma suunas.

Värsked uudised! Pühapäeval käisime Endla rabas.
Jutt tuleb hiljem, praegu pildid. Püsige rajal!

Vaade vaatetornist Männikjärve rabale

No nii. Nüüd juba november ja hirmus külm, aga selle matka tegime siis septembris, mil veel soe oli. Tegelikult oligi vananaistesuve viimane pühapäev, kui kraadiklaas üle 20 soojapügala näitas ja meie Endla rappa läksime. Toomal, kuhu auto parkisime, oli teisigi matkajaid näha. Ja parkla oli autosid täis, nii et mõnus ilm meelitas inimesed välja - keda marjule, keda niisama loodusesse. Tore oli näha noori peresid, kes sedaviisi pühapäeva veetsid. Kahju vaid, et looduskeskuse uksed kinni olid, ilmselt oli hooaeg läbi - nii jäi vaatamata ka sissejuhatav ekspositsioon.

Männikjärve raba

Endla looduskaitseala pakub matkajatele palju võimalusi: kes pikka matka ei jõua ette võtta, võib teha ringi ümber Männikjärve või siis piirduda Männikjärve raba vaatetorniga või teha lühikese sutsaka Endla rabani, aga võib ka teha nii nagu meie plaan: Tooma - Männikjärve raba -Mustjõe äärest Endla järve äärde - Kaasikjärve raba vaatetorni juurde - siis veel läbi metsa infotahvlini - ots ümber ja tagasi - Kaasikjärve rabast Männikjärve äärde - sellele ring peale ja Toomale.

Veelkord Männikjärve raba ja selle laudtee (kokku 1,3 km)

Päris plaani järgi me siiski ei teinud. Raba matkarajad olid aga väga hästi tähistatud ja see polnudki põhjus, miks me oma plaani lõpuni ei täitnud, pigem polnud soovi ühte teed mitu korda käia ja nii läksime läbi Kärde, aga siis läksime küll natuke omadega rappa ja eksisime suurele maanteele, selle asemel, et vaikset kruusateed Toomale minna. Nimelt pole väikestes külakestes sageli teetähiseid ja see tee, mis suuna järgi tundus Toomale minevat, keeras äkki suurele teele. Kui seda märkasime, ei hakanud ka enam tagasi minema, sest hulk maad oli juba tuldud, nii et saime mõned lisakilomeetrid, mis oleks ju ok, kui vaid suurt magistraali ei oleks, kus sel päeval valdavald jalgratastega autod mööda vurasid. Väikese mõtlemisega oli asi selge - Tartu rattamaraton ju.

Piret vaatetornis

Meie matkatee oli päris vaheldusrikas. Enne laudteed oli hoiatus ka rästikute kohta, aga nemad olid ilmselt põgenenud inimestehordide eest ja neid meil kohata ei õnnestunud. Laudtee viis üle Männikjärve raba, mis olid täis ilmavaatluse vidinaid, laukaid ja pakkus silmale palju ilu. Raba keskel olevast 7-meetrisest vaatetornist avanes vägev vaade.

Üks rabamänd

Laudteest veel, et see on üsna turvaline, ent kitsas ja mõeldud ühesuunaliseks liikumiseks, aga külg ees õnnestub ka vastassuunas tulijast mööduda. No kuiva jalaga peaks ikka pääsema, kui just ei küünita rabast mõnd jõhvikat haarama.

Metsaalune Mustjõe ääres

Kummikuid võib vaja minna siis, kui jõuab Mustajõe äärde, see metsatee oli küll veidi märjavõitu, aga et sügis oli pikalt kuiv olnud, siis polnud viga, nii et kuival suvel võib kummikud koju jätta küll. Teed Endla järve äärde võis olla kilomeetri ringis, enne järve oli üks puisniit ja mõned infotahvlid, kus muuhulgas jutustati Vanemuise õnnetust kosjaskäigust.

Mustjõgi ise

Järve ääres ootas meid majake, mille juures oli piknikukoht. Piret teadis rääkida, et maja on võimalik Tooma looduskeskusest rentida, tema olla seal kunagi ühel sügisel isegi ööbinud. Meil aga ööbimisplaani ei olnud ja sahvritki polnud kaasas, et grillimispaika testida, nii et ampsasime õuna ja läksime edasi. Pealegi oli grillimisplats juba okupeeritud ühe perekonna poolt.

Endla järve ääres on üks majake, sealt läheb laudtee otse järve

Edasine tee Endla järve äärest Kaasikjärve raba vaatetornini viis läbi mustika- ja pohlametsa, mis peibutas küpsete marjadega. Tegelesimegi siis pool tunnikest korilusega ning lasime metsaandidel hea maitsta ja natuke kojugi koogi jaoks. Muide, peale meie oli veel teisigi marjulisi ja nemad tegelesid asjaga juba palju tõsisemalt, ikka talvevarudele mõeldes.

Üks piknikukoht Kaasikjärve vaatetornist edasi

Kaasikjärve vaatetorn oli küll kõrgem, ent sellist vaadet ei pakkunud kui Männikjärve oma, Kaasikjärve raba tundus lagedam olevat, enne raba veel päris kõrge metsatukk. Mõnisada meetrit enne torni näitas teeviit Tooma peale, mis pidi ka rabast läbi viima ehk teisiti öeldes, tahtnuks me rada korralikult läbida, pidanuks me sinna tagasi minema. Jätsime selle küll meelde, aga läksime esialgu nii, nagu tee juhatas: kuskil kilomeetri-paari pärast pidi veel üks infotahvel olema.

Väga koledad aga üllatuslikult fotogeenilised seened

Kui järveäärne rada oli kuiv, siis metsavahelisi teeradu kulgedes läks jälle märjemaks. Piilusime ka, kas mõnd seent ei leia, aga tundus, et sealkandis söödavaid seeni ei kasvagi või olid need tõesti enne meie tulekut ära korjatud? Vabandust, kahte puravikku nägime: ühe jätsime kasvama ja teise võttis Piret kaasa, seltsiliseks kukeseenele, kes Elva matkast saadik üksinda sügavkülmas külmetas. Küll oli aga metsaalune täis rohelisi koletisi, mis parasjagu õudu tekitasid ja igasuguse tahtmise sama rada tagasi tulla ära võtsid.

Kärde rahumajake, mis tekitas palju küsimusi

Metsast läbi murdnud, oligi infotahvel ja kruusatee, mis viis külasse, vähemalt kaardi järgi tundus Kärdeni lühike maa olevat: kolm käändu ja kohal. Aga kujunes nii, et mõned majad, mis kaardi järgi pidanuks Kärdel olema, polnud seda vist mitte, igatahes küla keskus asus palju kaugemal ja polnud sugugi nii väike nagu meie ettekujutuses. Tee ääres kuulsime külakoertelt kõik külauudised ära, aga kahjuks ei mõista neid edasi anda. Ühes talus olid aga koerad lahti ja valmis meid kohe tormijooksuga ründama, meie õnneks tõmbas aga just maanteelt tulev auto nende tähelepanu endale ja pääsesime ühes tükis.
Kärde rahumajakeses rahu leidnud, oli veel üks etapp Toomale, mis tundus kiviga visata. Kuid lasime end kaadrilt petta ja nii tegime väikse ringi. Enne suurt teed tõmbas tähelepanu üks tumesiniste atraktsioonidega talu, mis - selgus, et teenis paintballiga.
Toomast veel, et päris looduskeskuse kõrval on viisakas külaplats ja väike järv, milles võimalik supelust sooritada. Ehkki ilm lubanuks, jäi see meil proovimata, ei teadnud lihtsalt kostüümi kaasa võtta.