Kiidjärve - Taevaskoja

Ahja jõgi

Inspiratsiooni selleks matkaks saime Hinni kanjonist, mille mõju oli nii tugev, et Taevaskoja vaated mälupildis hakkasid tuhmuma. Võtsimegi Taevaskoja taasavastamise ette nädal peale Hinni kanjoni avastamist. Nii pöördus meie armastus järvede vastu uueks kireks ürgorgude järele. Et oli juba maikuu keskpaik, oli uksed hooajaks avanud ka RMK Kiidjärve teabepunkt, kust uurisime võimalusi, kuidas Kiidjärvelt Taevaskotta saaks. Kaart käes, asusime teele. Kaarti juba lähemalt uurides selgus siiski, et päris Taevaskotta see ei vii, vaid keerutab Ahja jõe ääres küll, aga selle läänepoolsel kaldal. Küsisime siis teepealt nõu ja õige teeots kätte juhatatud, võtsime kompassiks jõe ning hakkasime liikuma Taevaskoja suunas. Seal pidi olema ka tähistatud rada, aga seda nad ei pidavat väga välja reklaamima, sest see viib mõnest taluõuest läbi.

Kohe matka alguses, veel asulas olles sain aga koera käest pureda - selline väike taks kargas säärde. Õnneks paksudest teksadest hambajälgi nahale ei jäänud, aga ehmatus oli küll suur. Koguni nii suur, et Piret hakkas koeri pelgama ja hoidus taludest väga kaugele: kui koera haukumist kuskilt kuulis, siis keeldus ta sinnapoole minemast ja nii ettevaatlikult me oma matka jätkasime. Hoidsime jõe äärde, valides sissetallatud radu, mõni neist viis küll sohu ehk väga märga kohta, teine mäkke.


Vaated Ahja jõe vastaskaldale näitasid mitmeid liivakivipaljandeid - üks uhkem kui teine, vahel juhtusime ka ise paljandil olema. Kindlasti oleks vahva seda teed läbida hoopis jõel ja kanuuga, nii et vaaded korraga mõlemale poole.
Rajal märkasime ühte peatuskohta, aga see oli kohe matkatee alguses, kandis Sõnajala nime ja seal oli ka lõkke-grilliplats, aga kuna olime oma matka just alustanud, siis jäi see proovimata.


Raja kiituseks peab märkima, et see oli hästi vaheldusrikas: üks mägi teise otsa. Märgistatud rajal liikusid vastassuunas ähkivad kepikõndijad (nendel oli mingi võistlus) ja need kirusid küll raja raskust ning märkisid, et see oli küll idioot, kes sellise raja välja mõtles. Meile aga rada meeldis, aga peab siinkohal tunnistama, et ilmselt olid kepid sellel rajal liikumisel siiski piduriks, sest vahepeal pidi päris tihedast padrikust läbi pugema, kus ilma keppidetagi tegemist. Aga meie nautisime loodust ja mägesid ning valisime tee, mis meile meeldis - ehk võimalikult jõeäärse.


Jõeääred pakkusid lisaks liivakivipaljanditele muudki silmailu ning oli ka näha loomade tegevuse jälgi: koprad olid päris mitmes kohas puid langetanud. Oli ka inimese jälgi, päris arusaamatuna paistis, kuidas ühte või teise kohta autokummid või prügikotid olid tekkinud, autoga ju juurdepääsu ei ole, keegi oli ikka kõvasti vaeva näinud, et need veel mäekünkast alla visata või ise tuua. Ühes kohas leidsime ka onni.


Rajal juhtus veel üks äpardus, nimelt kaotasin sammulugeja ära. Seekord ei võtnud seda enam nii traagiliselt kui nädala eest telefoniga juhtunut, sest teine sammulugeja oli mul kodus olemas, aga selle päeva sammud läksid kaotsi ja nii orienteerusin päeva lõpuks Pireti sammulugejaga. Loodan küll, et äkki leidsid selle kepikõndijad, siis on vähemalt asja ette. Juhtus see kuskil Palanumäe ja Saesaare vahelisel alal. Aga see vahejuhtum andis edasiseks õpetuse: ei aita, kui sammulugejat ainult klõpsuga kinnitada, edaspidi olen selle kinnitanud nööriga ka värvli külge. Siit sai alguse ka meie edaspidine harjumus pidevalt kõike kontrollida, kas on kaasas telefon, fotokas, sammulugeja... (Pääsukese matkal lisandus veel pangakaart).
Juba päris pikalt jõe ääres jõnksutades jõudsime lõpuks paisu juurde ja sillale, selgus, et olime jõudnud Saesaare hüdroelektrijaama juurde, siit veel natuke edasi ja ongi Taevaskojad, esmalt Väike ja siis Suur. Aga nendest ma kirjutama ei hakka, eks seal ole kõik oma elus käinud, ka ei hakka neid võrdlema Hinni kanjoniga - mõlemad ilusad ja nii nagu annab Hinni kanjoni matkale lisaväärtust Rõuge ürgorg, siis Taevaskodadele Ahja jõe ürgorg ning rosina annavad viimasele veel need arvukad pisitaevaskojad ja sälkorud.

Väike Taevaskoda Neitsikoopaga

Väike Taevaskoda, Emaläte

Suur Taevaskoda

Olime juba natuke ajahädas, sest metsas oli aeg märkamatult kulunud ning kilomeetreidki kogunenud 15 ringis. Muide, maanteed pidi liikudes on see ca 5-6 km. Nii otsustasimegi tagasi minna teed mööda, sest sama rada tagasi minna ei tahtnud ja uute radade avastamiseks polnud kaarti ja aega, et lihtsalt ekselda. Aga maantee kulges kiiresti, teeääres oli nii nartsisse, mis alles pungas kui teisi kevadisi lilli, autoliiklus polnud ka just tihe. Kiidjärvele tagasi jõudnud, põikasime veel mõisaparki ja järve äärde. Nii et seegi matk sai oma järve, sellele küll ringi peale ei teinud. Küll aga selgus, et seal on päris korralik rand riietuskabiini, liiva ja WCga, nii et salvestasime selle fakti oma mälusoppi.

Kiidjärve rand