Rõuge järved ja Hinni kanjon

Üks luigetiik vahelduseks järvedele

Nüüd ajahüpe maisse. Aprillis n.-ö. järvematkadega algust teinud, vaatasime kaardilt teisi järvi Lõuna-Eestis ja silmasime Rõuget, kus neid päris mitu. Rajaplaaniga tegime esmatutvust Haanja Looduspargi kodulehel, kus ka matkaraja voldik. Tõotas tulla järvederikas matk ning põnevalt kõlas ka Hinni kanjon.
Rõuges parkisime auto randa ja ise sammusime esmalt kiriku juurde, mille naabruses äratas tähelepanu kaasaegne pulmakomme - lintidega ehitud post, posti otsas kurepesa - küllap tellib noorpaar kurgedelt lasteõnne.

Edasi suundusime Ööbikuoru vaatetorni, sest senised matkad olid "kohustuslikus" korras sisaldanud ka torni ronimist. Tornide kohta peab märkima, et neid on Eestimaale peaaegu igale poole kerkinud, nii et pole nagu õiget radagi, kui pole vaatetorni. Ja eks need ole ka turistidele peibutiseks, ka sel kaunil päikselisel pühapäeval oli Ööbikuoru lähiümbruses rahvast rohkesti. Aga Ööbikuoru torn polnud lihtsalt torn, vaid sel oli ka tuulegeneraator. Vaatetorni tipus üllatas Piret mind vahuveiniga, tuletades hiljuti saabunud kõrget iga meelde. Veini jõime ära Rõuge Liinjärve kaldal, kus oli ka väike lauake pinkidega. Rohkem puhkekohti sellelt matkarajalt enam ei meenugi, vist ei olnudki. No tegelikult ega turistid tavaliselt Ööbikuorust kaugemal ei käigi ja neile vist piisab ka külastuskeskusest, mis meie matka ajal polnud veel avatud (hooaeg algas 15. maist), liikumist oli näha ka seal naabruses olevas Tindioru turismitalus, mis reklaamis end jaanalindude, põhjapõtrade ja forelliga.

Ööbikuoru vaatetorn

Aga meie matk viis esmalt ümber Liinjärve, kus tegime taastutvust vesioinastega, möödusime ka Rõuge Valgjärvest ning suundusime Rõuge Suurjärve lõunakaldale. Igalt poolt oli suurepärane vaade Rõuge kirikule.

Üks vaade Rõuge kiriku suunas

Suurjärve ääres enam matkajaid ei kohanud, aga liiklus oli ikkagi tihe: parasjagu toimusid kohalikud jalgrattakrossivõistlused ja suures osas kulgesid need Suurjärve ja Ratasjärve ümber, just meie matkarajal, aga loodame, et me neid väga ei seganud.
Iga järve juures oli infotahvleid, mis teavitasid meid, millise järve kaldal parasjagu oleme ning milliseid loomi, taimi ja linde võime kohata. Rada ise oli väga hea, selline tore vaheldusrikas metsa- ja luhatee. Ja silmailu pakkuv - maalilised järved, jõgi, ülastest valged metsaalused...

Teine vaade kiriku suunas, et oli emadepäev, on ka taluõuel lipp heisatud

Tõugjärve ääres olid ka esimesed rajatakistused: rajale langenud puud polnud veel koristatud, nii tuli neist üle ronida või alt pugeda või hoopis ringi minna, aga viimane variant polnud kõige parem: metsaalune oli mahalangenud puid täis ja ringiminek osutus veel keerulisemaks. Hilisematel matkadel oleme selliste takistuste ületamistega omandanud juba vilumuse, nii et need Rõuge tõkendid olid kergemate killast.

Piret takistust ületamas (mina läksin veel ringi)

Ürgloodust pakkus ka Kahrila (või Rõugu) jõe äärne matkatee, mis kulges veidi mägisemal alal. Pikim etapp rajast Kahrila järve ääres oli veidi vesisem - jalad päris märjaks just ei saanud, aga mõnes kohas tuli hoolega otsida, kust kuivemalt pääseb.

Üks paljudest järvedest, seekord Ratasjärv

Ja siin on jõgi ka, selline ürgne ja tore

Ja siis tundus, et rada lõppes ära, kaardilt jäi meelde, et oli üks konks ja siis on kanjon, aga mäkke ronides ei näinud ei kanjonit ega edasist rajatähist, pigem näitas nool tuldud rajale. Kehitasime õlgu ja pidasime seda küngast kanjoniks! Milline kompliment väiksele mäenukile! Aga arvestades ürgoru väärikat ajalugu - olgu!

Ja nüüd naerge: meie pidasime seda mäeküngast kanjoniks!

Keerasime siis otsa ringi ja pöördusime tagasi, käia oli veel ca 10 km. Tagasitee tundus juba palju lühemana, teadsime juba, mida oodata - millal tulevad kollased ja millal valged ülased, millal loomaurud, millal supervaated jõele või järvele, millal majake jne. Matkajaid siin kaugemas osas ei olnud, viimati nägime matka algul üht noorpaari Tõugjärve juures, aga nemad vist pikemat ringi ei teinud. Ise mõtlesime küll, et kui Rõugel elaks, siis kõnniks sel rajal iga päev, nädalavahetustel võtaks ette kogu raja ja tööpäevadel võiks piirduda ka paari järvega. No kaua ei pidanudki kordust ootama, juba järgmisel päeval olime jälle Rõugel!

Ja põhjus oli õnnetuses. Nimelt kaotasin mobiiltelefoni ära. Õhtul selle kadumist tuvastades helistasin veel igaks juhuks Piretile, et äkki libises autosse. Aga no polnud. Esimese hooga pidasin juba plaani järgmisel päeval uus telefon osta ja uurisin öösel internetist mobiilipoodis pakutavaid. Aga hommik on ikka õhtust targem ja siis leidsin, et võiks hoopis Rõugesse tagasi minna ja rada uuesti läbida, sest tõenäosus, et keegi oleks selle leidnud, praktiliselt puudus - vaevalt, et keegi meie matkarada järgneva 12 tunni jooksul läbinud oleks.Bussiplaani lähemalt uurinud, leidsin variandi, et sõidan esmalt Nursi, siis otsin päris Hinni kanjoni üles (selgus, et olime sellele eelmisel päeval päris lähedal olnud) ja siis sealt Rõugesse, kuskil Kahrila järve ja Rõuge vahelisel alal pidi mu telefon olema ja lihtsameelselt arvasin, et nii lihtne ongi. Minu õnneks pakkus Piret lahkelt küüti ja seltsi ning läksime hoopis Rõugesse. Ja liikusime samu haake mööda, kuidas eelmisel päeval matkatee lõpetasime. No ja selgus, et praktiliselt meie eelmise päeva finišipaigas minu telefon oligi. Aga ilma abivahendita poleks ma seda küll ilmaski leidnud. Nimelt oli seal võrkaed, millest me eelmisel päeval üle olime roninud, aia ääres oli aga lehehunnik ja okastraat, mille alla mu telefon vajunud. Ilmselt oli see hooga aiast üle hüpates takjakinnitusega kotitaskust välja libisenud. Siit hoiatus - telefoni, võtmeid ja teisi olulisi asju sellise kinnitusega taskus mitte hoida! Telefon tuli aga välja tänu sellele, et Piret tegi helistamisega katset ja ennäe - lehehunniku all hakkaski teine mängima. Vaevalt et keegi seda lähiajal leidnud oleks - kui, siis alles aeda vahetades, sest tundus, et seal aianurgas oli mitme aasta lehehunnik. Nii oleks paar päeva kuni akude tühjenemiseni ainult vesirotid, kalad ja mõned putukad hämmeldunud olnud hommikuse äratuskontserdi ja mõnede päevaste helinate peale. Nii et see õnnetus lõppes hästi ja polnud pikemat närveerimist.

Pilt tehtud telefoni leiukohast

Aga kuna olime juba Rõuges, siis ei saanud kõndimist ära jätta ja võtsime sihi Hinni kanjonile. Lootsime leida ka Pireti fotoaparaadi katikut, mis oli samuti eelmisel päeval matkateele pudenenud, aga see osutus palju raskemaks pähkliks. Selgus, et öö jooksul oli rohi pool vaksa kasvanud ja katiku rohu sügavustesse ära peitnud. Neli silma uurisid teed ja teeääri küll edasi ja tagasi, aga leidmata see jäigi. Aga Hinni kanjoni leidsime üles ja see vääris leidmist - üks väga kena koht ja üldsegi mitte väike mäenukk, vaid oma paarsada meetrit nagu käik, mõlemal pool oma kümmekond meetrit kõrget liikakivipaljandit, all vooklemas väike ojake.

Päris kanjon

Tehtud pildid ei anna kaugeltki edasi seda pilti, mida silm nägi.