Elva-Vitipalu matkarada

Juuli lõpus võtsime suuna Elvasse, et Vitipalu matkarajaga tutvust teha. Hakatuseks põikasime sisse Elva Matkakeskusesse, mis on end ajaloolisse raudteejaama sisse seadnud. Vana jaamahoone on hiljuti renoveeritud ja näeb kena välja. Infopunktis saime lahket teavet ümbruskonna matkamisvõimalustest ja ostsime ka kaardi Vitipalu matkarajast. Muidugi võib sama kaardi leida ka internetist, kuid sel juhul peaks selle värvilisena välja printima, et kõikidest märkidest õigesti aru saada.
Uudistasime veel jaamas ringi ja leidsime seal näituse olevat. See tutvustas Elva vaatamisväärsusi ja ümbruskonna matkateid. Näitus oli mahutatud mitmesse väikesesse saali ja teemade kaupa liigendatud, põhines valdavalt tekstil ja piltidel, ent lisatud olid ka mõned interaktiivsed detailid, mis küll sel päeval hästi ei töötanud: metsaradasid tutvustavas saalis olid jalgrattad, millel sõites pidanuks ekraanil nägema filmi "läbitavast" metsarajast, aga silt teatas, et atraktsioon on ajutiselt suletud. Teise tõmbenumbrina pidi mõjuma Soomaal valmistatud ruhe ehk ühepuupaat, milles istudes võis vaadata filmi Elva ümbruse veemaastikust, aga filmi kehva kvaliteedi tõttu kibelesime juba ise teele. Aga muidu oli näitus tore, hästi kujundatud ja informatiivne.

Veel üks atraktsioon näituselt

Vitipalu matkarada algas lasketiiru juurest, kus oli ka suur infotahvel. Kaasas kaart, asusime teele. Rada oli küll tähistatud, aga sellest hoolimata oli eksimisvõimalusi ka kaarti kasutades. Esmalt sattusime otse jahilaksetiiru, kust edasi enam mingi rada ei viinud. Eksimise plusspoolele tuleb kanda leitud vaarikad ja suveniirid - laskmisest terveksjäänud taldrikud, muidugi ka lisasammud. Õigele rajale tagasi jõudnud, jälgisime hoolega rajatähistust ja esialgu kulges tee probleemideta, kuigi kaardi järgi hästi aru ei saanud, kus täpselt asume. Alguses kulges rada teed mööda, millel oli märgata ka väikest liikumist: oli jooksjaid ja jalgrattureid. Vahepeal aga kadusid teeviidad või olemasolevad juhatasid meid Otepääle, jälgisime siis puudetähistust, kus tuli eristada oranži värvi punasest, mis nii lihtne polnudki. Vahepeal juhatas rajatähistus meid metsa või luhale, kus rada vaevu aimatav oli, nii et imestama pani, kuidas jalgratturid seda läbima peaksid, igatahes jälgi nagu polnudki. Ka muutus tee vahepeal soiseks, ilmselt kuivema suve puhul oleks veel kuiva jalaga läbitav, aga nüüd pani igatsema kummikute järele. No märg oli küll, päris mitu korda tuli lahinal ka hoovihma, milleks olime ette valmistunud, nii et see meid suuremalt ei häirinud. Küll aga häirisid meid sajad tuhanded parmud ja kollased kärbsed, ei aidanud Off ega Hansaplast. Kohaliku loomariigi iseloomustamiseks peab veel lisama konnapoegadede küllust, see-eest tigusid nagu polnudki.

Metsatee

Hoidsime ka metsal silma peal, sest lootsime kukeseeni leida. Metsaalune oli seeni täis, valdavalt pilvikud, aga siis veel üks nurmenukusarnane seen, mille nime ei teagi. Kukeseeni ei kohanud, võimalik, et neid selle raja ääres ei kasvagi või olid usinad seenelised need juba ära korjanud. Küll oli aga teeääres veel hiliseid maasikaid, mis vihmase suve tõttu kaunis vesised maitsesid või oli metsvaarika värske maitse nii tugev, et maasikad enam nii ahvatlevad ei tundunud. Päris ükskõikselt ei saanud nendest siiski ka mööda minna, eriti kui prisked punased marjad lausa kisendasid, et neid tuleks noppida.

Mis seen see küll olla võiks? Kui ikka on seen...

Oma täpsest asukohast saime aimu siis, kui ületasime jõge või oja, kui möödusime liivakarjäärist, kui jõudsime vaatetorni juurde ja kui nägime järvi. Vahepeal lubas kaart ka ilusaid vaateid, aga nende täpseid kohti ei õnnestunud tuvastada, kogu rada oli ühtviisi ilus. Õnneks paranes peale vaatetorni ka ilm, nii et tagasitee kulges päikesepaistel, ehkki vaatetornist avanev pilt Elvale ennustas midagi väga tumedat. Suure Umbjärve juures oli ka piknikukoht ning ujumisvõimalus, mida Piret kohe ära kasutas. Vesi pidavat väga soe olema ja nii vist oligi, sest nii mitmedki piknikulised sulpsatasid vahepeal vette. Tore koht piknikupidamiseks ja ujumiseks.

Suure Umbjärve supeluse koht

Päris täpselt meil planeeritud 23 km läbida ei õnnestunud, nii et saime kokku kombineeritud raja, kus vahepeal lõikasime ja vahepeal tegime ringi. Rattaraja lühendatud variant pidi olema 15 km ja pikem 23 km, meie saime kuskil 20 km. Enamasti ümbritses meid mets, vahel harva nägime mõnd talu. Ühe talu juures päris lõpu eel oli ka rajatakistus, nimelt oli omanik pannud eramaa sildi (mis oli näha küll vaid vastassuunast tulles) ja elektrikarjusega tee tõkestanud, aga plaani järgi oli see ainus jõeületamisvõimalus. Eriti arvukalt me teisi matkajaid just ei näinud, ent paar punti jalgrattureid võis siin-seal näha, muuhulgas ka välismaalasi.