Ah ja Oh matkal ehk Kekkose rada

Piret matkal

Aprilli viimasel nädalavahetusel võtsime ette Kekkose raja Käärikul. Nagu piltideltki näha, pakkus loodus silmailu kamaluga, nii et tundsime end nagu kuulsast vene multifilmist "Ah ja Oh matkal", ahhetama pani loodus, kus silmakaadrisse jäi nii lumi kui sinililled, ohhetama pani üht mäkketõus ja teist mäest laskumine, aga muidu oli nagu lauluski: Ah mul matkast rõõmus meel, oh et me ei eksiks teelt... Eksimise kohalt oli Oh'il muidugi õigus: kui rada ikka väga hästi tähistatud ei ole ja kõnnid pea laiali otsas, võib õige teeots küll märkamata jääda. Rohkem süüd oli muidugi meil endil, sest ei vaadanud tähelepanelikult, kuhu noole teravik näitas ja kaardi oskasime targad tüdrukud üldse koju jätta, nii et tuli leppida nende kaartidega, mis matkaraja infotahvlitel oli. Muidu kaardi saab kas internetist või Otepää Looduspargist täiesti tasuta. Tasub sisse astuda lihtsalt Otepää bussijaama juures olevaase infopunkti ja sealt leiab mitmeid matkaradu, mis kellelegi konti mööda on, kas 1,5, 3-4 või 13-15 km.

Lihtsustatud rajaplaan

Meie valisime hakatuseks kõige pikema raja ja pidasime plaani, et kui lühikeseks jääb, võtame Apteekrimäe lisaks. Meil muidugi kilomeetritest puudu ei tulnud, sest me oskasime rada pikendada, nimelt lõikasime 4 km-lt otse kuskilt 7-8 km vahele, siis läbisime korralikult rada kuni 10 km-ni, siis eksisime jälle teelt ja jõudsime otsaga maanteele, kus teeviit Harimäele näitas, seal oli meil käimata ja võtsime suuna sinna, kõndisime oma paar kilomeetrit kui jõudsime paika, kus 4 km-l teelt eksisime, nüüd aga jälgisime korralikult teetähistust ja polnudki probleemi Harimäele jõuda. Edasi kulges tee viperusteta, varsti olime tuttaval teelõigul, aga 10 km juures oli endiselt kaardita raske orienteeruda, seekord olime tähelepanelikumad ja valisime raja, mis enne märkamata jäi. Kokku saime 15 km asemel ligi 20.

Pildil peaks olema nii sinililled, kui all orus lumi, aga kahjuks ei tulnud välja

Lisakilomeetritest ei olnud lugu, sest ilm oli ilus, õhk kerge, vaatepilt lummav. Soovitame kõigil just sinilillede õitsemise ja lumesulamise aegu Käärikule minna. Lisaks sinililledele õitses veel teisigi siniseid lilli, mida kõiki ei oska nimetadagi, kopsurohi ja harilik lõokannus näiteks, näsiniin ja veel midagi. Ja veel leidsime veel ühe sinise muna jalgrajalt, aga selle juba Kääriku järve ääres.

Vaade raja äärde: märg ja soine metsaalune

Et oli suhteliselt märg aeg - lumesulamine ikkagi, siis tasuks enne matka ka jalanõudele mõelda. Mina olin selliste mugavate käimakingadega, mis küll parim valik ei ole. Jänese rajal võib nendega kõndida, aga metsas, kus sageli tüma maa, oleks vettpidavad jalatsid sobivamad. Ka oli rada kohati libe, nii et sile tald ei ole ka hea.

Kelle muna see on?

Sellele munaküsimusele me vastust ei saanud, aga raja läbimine on väga hariv, sest peaaegu igal kilomeetril kohtas infotahvleid, mis tutvustasid looma-, linnu-, putuka- ja taimeriiki ning mida kõike veel. Suurim avastus oli meile karjakasvatajatest sipelgate olemasolu, nimelt peavad metsakuklased ja veel mõned sipelgad lehetäisid, mida nad lüpsavad süsivesikuterikka toidu saamiseks.

Harimäe vaatetorn

Ümbruskonnast sai ülevaate Harimäe tornist. Et oli veel aeg, mil puud alles hakkasid lehti looma, oli nähtavus väga hea. Torni kõrvalt kulgeb ka kuulus Tartu maratoni rada, seda riivasime mõned kilomeetrid hiljemgi. Harimäel on ka puhkekoht, kus võimalik kaasatoodud pruukosti võtta. Ega palju selliseid peatuskohti rajal ei olnudki, kuskil 9 km kandis oli ka üks, kus vähemalt prügikastid olid, aga kas seal pinki just oli, ei mäleta. Ilmselt mitte, sest miks muidu istusime me maas istusime?

Vaade Harimäe tornist

Kui Kekkose rada läbitud, võtsime magustoiduks veel Kääriku järve, olime ju senini järveringe teinud ja kuidas siis seekord ilma järveta. Järve ümber kulges päris tore rajake ja metsaalune oli sinililli täis. Järv oli peaaegu terve raja jooksul näha, välja arvatud siis, kui tuli maanteed ületada ja jalakäijate-ratturite teelõiku läbida. Järv oli veel kohati jääs.

Kääriku järv

Ilmselt ongi aprill-mai Kääriku järveringile kõige õigem aeg, sest rohi veel madal ja rajaleidmine lihtne. Suvisel ajal võib see päris rohtunud olla, kuigi soojal ajal saaks ka supluse teha.