Ring ümber Saadjärve

Esimene pilk Saadjärvele

Kaks kuud enne Pääsukese teekonda hakkasime end harjutama pikemate teelõikudega. Esimene katse oli Saadjärvele ring peale teha. Kohe ranna juures andis teejuhised kätte Saadjärve infotahvel, kus teadmisi Saadjärvest ja ka kaart. Tuleb siinkohal kiita Riiklikku Looduskaitsekeskust või mis tema õigusjärglane nüüd ongi. Meie läbitud matkarajad on valdavalt kõik hästi tähistatud, eriti RMK rajad. Mõningast infot radade kohta leiab eeltööd tehes internetist, aga ka kohapeal on infotahvlid kenasti üles pandud ja aeg-ajalt leidub lisatahvlikesi looma-linnu-taimeriigist. Lisainfot saab ka RMK teabepunktidest.

Meie teekond: roosad täpid on meie jalajäljed

Aga nüüd Saadjärve matkast lähemalt. Alustasime Kukulinna-Saadjärve ranna juurest, siis Saadjärvelt Valgmale, sealt Tabiverre, Äksi ja Kukulinna tagasi. Tee kulges maanteed mööda. Metsaradu ei hakanud pärast esimest ebaõnnestunud katset otsima, nimelt oli metsaalune üsna märg, muidugi lumi oli just sulanud. Järv oli suures osas veel jääs, kuid vapramad luiged juba toimetasid.

Jõgevamaal Tabivere-Elistvere tee ääres nägime ka lumejäänuseid, aga muidu oli maa juba puhas. Õhk oli värske, ilm mõnusalt soe, nii et vahepeal sai ka lasta päikesel põue piiluda. Tegelikult oli küll päike valdavalt selja tagant (oleks pidanud esmalt Äksi-Tabivere suunas minema, siis oleks vast rohkem jumet saanud). Kõik see tee oli Kalevipoja jala- või tegude jälgi täis. Siin kohe üks vist noorema Kalevipoja kivi, millele Piret parasjagu ohviandi paneb. Minu kõige suurem varandus oli Kalevi kompvek, omamoodi sümboolne seegi. Hea tahtmise korral ja zoomimisel võib pildilt kommi isegi üles leida.

Piret ohverdamas

Tee iseloomustusest veel seda, et osaliselt oli kruusatee, Tartu-Jõgeva maantee muidugi asfalt. Õnneks on Tabiverest Äksi maantee kõrval teerada ka jalakäijatele ja jalgratturitele, mida kohalikud päris hoolega kasutasid: oli nii peresid, kui paare, kes jalutasid, kes sõitsid. Üks tore paar oli näiteks, kus tibi hoidis end vormis jooksuga ja teda saatev meesterahvas jalgrattaga tempot ette tegi.
Kultuurilooliste objektidena jäid muidugi teele Saadjärve ja Kukulinna mõis, Äksi kirik ja Vabadussõjas langenute monument, mitmete tegelinskite mälestuskivid, neist kuulsaim Otto Wilhelm Masing, kes Äksi pastor oli ja tänu kellele eesti keel ühe tähe võrra rikkam on. Äksist kõneledes on tänapäeval kõik sassis: küla asub kusagil mujal, kirik on ühes maakonnas (Jõgeva) ja surnuaed teises (Tartu)! Nojah, nõuka ajal ju üritati kiriku mõju vähendada, aga et nii segamini pöörati... Kultuurilooliste mälestistena peaks omaaegsed kihelkonnad ausse tõstma ja meelde tuletama meie päritolu. ERM on seda algatanudki ja esimene kihelkonnapiiritähiski on Võnnu - Tartu-Maarja piirile säetud.

Kukulinna ja Saadjärve (ülal) mõis

Ring sai järvele peale tehtud umbes 4,5 tunniga, sealjuures sai vahepeal keha kinnitatud ja vahepõige Äksi surnuaeda tehtud, kuhu Piret esivanematele esimesi sinililli viis. Oli 11. aprill. Kokku kilomeetreid ligi 20 ja samme üle 25000.