Tormimatk Nina külla

Vahepeal on blogi soiku jäänud sel lihtsal põhjusel, et sisselogimise parool oli meelest läinud. No ja selliseid pikemaid matku pole olnud ka. Aga sel aastal on meil plaan Piritalt Vastseliina kõndida ja eks tasapisi tuleb harjutama hakata. Uue aasta esimeseks teeks sai selline tagasihoidlik Alatskivi-Nina küla tee valitud, edasi-tagasi + külavahe võiks nii 10 km olla. Sammulugeja ja kilomeetrimõõdik jäi vähemasti ühel matkajal koju ja teisel loendas küll mingeid numbreid, aga sammude ja kilomeetritega ei tahtnud need kuidagi klappida.
Matkapäevaks sai valitud päev, mil ilmateade lubas tormi. Alatskivi sihtpunkt sai valitud ka seetõttu, et Piretil oli eelmisest suvest üks Liivi muuseumi särk kripeldama jäänud. Muidugi tark inimene enne googeldaks või uuriks, kas muuseum ikka pühapäeval on lahti, aga muidugi võib ka lihtsalt kohale sõita... ja pika ninaga jääda. No ja Kivi kõrts oli ka kinni, nii et kehakinnituse leidmisega on pühapäevasel päeval ka probleeme, kui just Lossirestorani ei lähe. Aga meie ei läinud, vaid suundusime hoopis kõndima.
Tegelikult on Nina küla tee meile juba tuttav, viie aasta eest tegime veidi pikema matka Peipsi jäämägesid vaatama.

Kui tollal oli ilus päiseline ilm, siis sedakorda oli päev üsna hall. Torm oli küll tagasihoidlik, suunal Alatskivilt Nina külla isegi taganttuul, see-eest tagasi tulles keeras ilm ära märjaks lumesajuks. Taas sai kinnitust vana kogemus: Alatskivil alati sajab! Vähemasti minu kogemustest on 9 juhul 10-st on see paika pidanud ja ei saja mingit udupeent seenevihma, vaid kallab ikka korralikult.
Suurimaks teeäärseks vaatamisväärsuseks on loodus ise, olgu siin siis staarkuusk või "vihmapiisad" puuokstel - viimased osutusid lähemal vaatlusel hoopis pajutibudeks!

Ja Peipsi tervitas meid nii:

Kordon, surnuaed ja kirik on ikka sama koha peal. Külavahel on märgata ka liikumist, autosid liikus Alatskivi-Nina lõigul isegi rohkem kui külas maju. Uljaid kalamehi jääl ei märganud ja ega see jää just usaldusväärne ka ei paistnud.Sedakorda tõmbas meie tähelepanu 2 tsaariegset punasest telliskivist maja, ühel aastaarv 1903 ja selline tore lisaaken joonistatud (pildil näeb välja isegi nagu päris)

Kuna jaanuari päevad on teadagi lühikesed, ei hakanud Lahe külla või Kolkjale edasi minema, vaid suundusime Alatskivile tuldud teed tagasi. Ja õigesti tegime, sest üha märjemaks läks. Tagasiteel unistasime juba kuumas vannis vedelemisest. Ja teel Tartusse tuli päike ka välja.