5. päev: Anseküla-Sääre tipp

Äratuse tegi seekord Kadi raadio, kes meid oma stuudiosse rääkima kutsus, nii et pidime oma hommikusi kõhnamisharjumusi pisut kiirendama ja lossiturnee ja suveniiripoodlemise järgmisele hommikule lükkama. Vaevalt olime Kadi raadioga lõpetanud, kui Kuku raadio Madis Ligiga meid üle kuulas, nii et olime popid tüdrukud. Kui popid, saime poole tunni pärast teada, kui Ansekülast Sääre poole hakkasime astuma. Jõudnud oma sadakond meetrit kõndida ja Anseküla-Kaimri küla piirile, pidas üks auto kinni. Selgus, et mõnusat saare keelt kõnelev mees oli kuulnud meid just raadiost ja otsustanud meile Anseküla vanimat maja näidata. Egas midagi, ega sellisest pakkumisest saa keelduda. Lahke mees oli Rein Seema Aida talust, kui nimi ikka õigesti meelde jäi (Piret kribas andmed küll kaardile, kuid ta oskas selle esimeses metsatukas ära kaotada ja nii me kõndisimegi terve päeva just nii, kuhu tee meid viis). Juhatusest oli meile palju kasu, lisaks majale saime teada ka koha, kus Pääsukese ajal oletatavasti tee kulges ning ka Anseküla kiriku asupaiga – tuletorni kõrval on praegu ainult vundament säilinud. Vastuse sai ka meil eelmisel päeval küsimusi tõstatanud traataedade teema – tegemist olevat külahulluga, kes varaste kartuses oma valdustele kümnekordseid kapitaalseid tõkendeid teinud.

Kui Pääsuke 100 aastat tagasi jäädvustas Kaimri külas toredaid pilte, sh rahvariides naise, siis praegu polnud seal midagi näha. Piret pildistas teekonnal püüdlikult küll iga maja, mis tee äärde näha oli, aga praegu päev hiljem ei ole enam küll kindel, kas selles külas üldse teeäärset maja oli. Taas üllatas meid külade tähistus, mil ühe küla silt tähistas teise küla lõppu, nii et külata maad nagu ei olnudki, oleks siis talusid või majapidamisigi näha, aga neid nagu ka ei olnud. Siiski näiteks Hindu küla bussijaamas (mis oli tore sammastega ehitis, akendel kardinad ees ja puha) oli vähemasti 8 postkasti. Veel edevam oli Mäebe bussijaam, kus samuti kardinad ees, aga seal oli ka istepingil vaip, lauakesel linik ja lilled ning seinal värske 2012. aasta kalender.

Selle päeva teekonnal, mis kulges asfaldist maanteed pidi, oligi vist kõige tähelepanuväärsemad vaatamisväärsused bussijaamad. Piret leidis küll huvi ka kilomeetripostide pildistamises, eriti kui need Mäebelt Mõntu poole tagurpidi numbreid hakkasid näitama, nimelt esmalt 41, kilomeetri pärast 40, 39 jne – mõistatasime pikalt, kust neid kilomeetreid lugema hakatakse ja arvasime vahepeal, et küllap vist Lätist. Õhtul juba autoga Jämaja pool liikudes selgus küll tõde, et need tulidki sealtpoolt. Kilomeetrite lugemisega oli üldse segadust, kui Kuressaares näitas teeviit Sõrve 48 km, siis vahepeal teeristides saime Kuressaare ja Sääre liitmise tulemuseks 51 või 50, jalakäijale on 3 km aga tuntav vahe ja nii kujunes ka meie teekond oletatava 5 tunni asemel 6-tunniseks, sinna hulka läks tegelikult ka Anseküla põik. Taas tõdesime, et võsa ja metsa vahel on tee pikk, samal ajal kui Mõntu külast Säärde tee merega paralleelselt kulgedes (ehkki viimased 4-5 kilomeetrit) lennates läksid. Piret rääkis ikka, et siis kui tema Mariinaga (Peterguri Etnograafiamuuseumi teadur) Saaremaal välitöödel oli, oli meri sinisem ja rohi rohelisem, ehk Sõrve säär ainult kadakatest, turistidest, kohvikutest ja millest veel koosnes, siis mina ikka ei usu. Kadakaid hakkas nägema alles Mõntust, meri oli ikka meri ja turiste nagu üldse ei näinud, vähemasti autoliiklus oli Mõntu teel täiesti olematu, hiljem Sääres paari seltskonda nägime. Mingisugusest “kaubanduskeskusest” või siis poest oli sellistes oludes isegi utoopiline unistada, aga siiski Paargu nimeline restoran Sääre külas ootas tühjuses külastajaid ja meie tegimegi otsa lahti. Matka sihtpunktis olime mõelnud Sääre majaka. Kuna Piret oli Sääres varemgi käinud ja Indrek oli meid juba tunni jagu oodates jõudnud Sääre tipu vallutada, puudus neil huvi veel kord Sääre tippu minna. Mina aga unustasin oma väikse varba villi (mis oli juba 3 päeva liiga teinud, neist esimesel Valjala-Kuressaare teel eriti valusasti ja iga päevaga üha vähem) ja rühksin väikseid kive pidi ikka tippu välja, täites vahepeal taskuid kividega. Piret ja Indrek läksid kõrtsi praadi ja šampust tellima, kui ma kõrtsis nendega ühinesin, oli lestapraad kenasti ootel. Paargus kokkab üks mehhiklasest härrasmees, kes oskab väga kenasti müüa, esmalt meelitas ta meid tapasega šampuse kõrvale, pärast oma ema retsepti järgi tehtud leivamagustoiduga – ja mõlemad olid tegelikult head ka. Paargu kohta peab veel lisama, et interjöörist avastasin 2 Pääsukese pilti, üks neist oli Anseküla sõrulastest keskhommikut söömas ja teine paatidest.

Selle päeva märksõnaks oli kindlasti mobiil. Nimelt meil mõlemal Piretiga juhtus õnnetus ja mobiil kukkus maha, ühel oleks bussijaama kempsu läinud, teisel lajatas keset maanteed tükid taga, mis esimesel hetkel tegi natuke kurvaks küll, kui ekraan pimedust näitas, kuid hiljem veidi rahunedes sai SIM-kaart korraks välja võetud ja restart tehtud ning kõik oli jälle hästi, kui ekraanivigastus välja arvata. Teine häda mobiiliga oli see, et Piret avastas oma Tele2-ga Mõntu sadama läheduses, et on Lätti jõudnud. Minul aga oli EMT, mis ei tuvastanud mingeid salajasi piiriületusi. Hetkeks tekkis küll paanika, kuidas Indrek meid saare tipus üles leiab, eriti kui teda ka EMT-ga kätte ei saanud. Aga polnud põhjust, saare tipp on ju ikkagi konkreetne koht, kokkulepitud aeg sama täpne ja pea samal hetkel sõitis ta meist mööda.

Teel tagasi Kuressaarde põikasime läbi Ohessaarest, kus Pääsukesel palju-palju pilte, alates rangidega sigadest ja lõpetades tüüpustega. Meie uitasime pangal, korjasime kivististega kive ja langesime turistilõksu. Nimelt panga läheduses oleva tuuliku juures olevast kioskist otsime kadakasiirupit 15 eurot väike pudelike ja muidugi oli seal teisi põnevaid asju ka, aga hind oli ikka kirves. Järgmisel päeval Kuressaares selgus, et olime ikka kõvasti pügada saanud.

Nüüdseks on meil Pääsukese matk kestnud 4 aastat ehk tegelikult 25 päeva. Seekord läbisime Saaremaa 5 päevaga, iga päev ligi 30 km. Pääsukese teed on selleks korraks lõppenud, aga Eestimaal on veel küllaga kohti, kus pole meie jalajälgi.