4. päev: Kuressaare – Anseküla

Kuressaarest Sõrve sääre suunas. Seekord jätkasime lossihoovist ja Indrek ei pidanud meid kuhugi viima, sest just siin me olime eelmisel päeval lõpetanud. Kokkuvõttes võiks teekonna liigitada kolmeks: kergliiklustee Nasvani, mereäär Salmeni ja maantee Anseküla lõpuni ehk Kaimrini. Esmalt siis kergliiklustee.

 Äraütlemate tore, et selliseid jalakäijate – ratturite – rulluisutajate teid on Eestimaale rajatud ja neid võiks olla veelgi rohkem. Meie rõõmuks oli see Nasva küla lõpuni, nii et ca 8 km. Tee oli silmale ka ilus, esmalt võlus iidne tammik, hiljem teeääri palistavad moonid + teised lilled. Alguses üllatas meid, et rajal polegi kepikõndijaid, rattureid või rulluisutajad, aga esmamulje oli petlik. Tammiku juurest juhtusime saatma üht perekonda rulluiskudel: isa, väikest poissi ja tolle vanemat venda. Vanemal vennal oli uisutehnika päris hästi käpas, igatahes kadus ta õige ruttu meie silmapiirilt. Väike poiss aga tegi ilmselt esimesi samme ja isa õpetas väga hästi tehnikat. Poiss oli hästi tubli ja uisutas meie ees päris pika maa, vahepeal kui tee ääres pingid olid, sii puhkas natuke, aga õige ruttu läks jälle edasi ja nii päris mitu kilomeetrit.

Nasval võtsime Pääsukese pildid välja ja mõistatasime, kust üks või teine kaader tehtud. Vana lattaia asemel paistis nüüd külapood olevat, sild on nüüd muidugi uus ja jõeäärsed kalurimajad on nüüd ka hoopis teistsugused, silm vanu maju küll ei seletanud, vahest vanemad võisid poole sajandi vanused olla, teised jälle päris uued. Ja mõistatuseks jäi, kas toonane maantee kulges ikka sama rada pidi, mida meie kulgesime.

Veidi peale Nasvat lõppes ka kergliiklustee ning edasi tuli maantee pervel kulgeda. Vaikselt hakkasid ka esimesed suvitushooned paistma.

Jõudnud kilomeeter-paar kõndida, tuli meile vastu Indek, kes juhatas meid Mändjala randa, et seal pidavat pistma pikk liivane rand. Nii oligi, esimesel võimalusel keerasime mändide vahele ja kulgesime esmalt männikus ning varsti siis ka rannas. Rannas liival liikudes unustasid villid igal sammul ai ütlemise ja oli hästi mõnus. Kauguses paistsid jällegi elektrituulikud ja mingi post, mille päritolu me ei osanud ära arvata. Hiljem selle vahetus läheduses vastutulevalt noormehelt saime teada, et tegemist on Tehumardi monumendiga. Enne oli Tiina kahtlustanud, et tegemist on Sääre tuletorniga.

Seal juures einet võttes tabas meid ka õnnetus: nimelt oli Tiina sammulugeja end ära nullinud ja tuli teha restart. Nii jäid eelmise päeva sammu ja kilomeetriarvestus väga ümmardatult ja sellegi päeva rehknut pole päris täpne ja piidub oletusega. Pireti sammulugeja ootab aga kodus Tartus laua peal. Tähtsad ei ole sammud, vaid tunded, muljed ja meeleolud. Neid on aga kaasas kuhjaga.

Mändjala rand nii nagu ka muu Sõrvemaa üllatas meid väheste inimestega. Suvitushooaeg on just haripunktis ja rannas näeb üksikuid inimesi, sama on maanteel – vahepeal kõnnid vaat et kilomeetri, enne kui autot nägema juhtud. Mõnusat rannateed jätkus vahest 10 kilomeetri jagu ja ühiselt tõdesime et mere ääres on teekond palju lõbusam, kui tuim ja üksluine lepavõsaga ääristatud maantee. Rannaalõbu, mis sisaldas ka Pireti supelust ja kivide korjamist, rikkus eraomandi silt ja kõrkjad. Tuli murda teed maanteele, selgus et on Salme küla. Salmes jätkusid koolimaja juures arheoloogide kaevamistööd, aga midagi nii ägedat kui mõne aasta tagune muinaslaev ei paistnud seekord kaevajaid rõõmustavat, igatahes ei vaevunud nad oma avastustest meile midagi rääkima.

Üritasime veel kord Mere tänava kaudu mere äärde minna, aga pidime varsti tagasi keerama, sest selgus, et peale kõrkjate ja eraomandite rannas midagi ei ole.

Niisiis jätkus selle päeva viimane kolmandik maanteel ja see lõik oli üsna igav. Ainsaks meelelahutuseks vahelduvad kilomeetri- või külatähised või siis bussipeatused. Viimasel ajal tunduvad külad Eestimaal hirmus pikad olevat: üks küla lõpeb ja teine kohe algab, aga vahepeal kilomeeter-paar tühja maad, vähemasti sellel maanteel olid pikad maad ja ei ainsatki maja, võimalik, et need on suurtest teedest eemal. Imelik, mida regionaalpoliitika pikkadest küladest saab. Huvitavamaks läks Ansekülas: esmalt ilusa kiviaiaga surnuaed, siis hobused ja majakas ning päeva lõpetuseks maasikad teepervel.

Plaanis oli õhtuks Kaimri külla jõuda või siis pool kaheksa lõpetada, et Indek jõuaks meid Kuressaarde viia, seal pisut kosuda ja siis kuskile pubisse jalgpalli EMi finaali vaatama minna. Nagu järgmisel päeval selgus, täitsime plaani 99,99%, sest Kaimri külasilt jäi kurvi taha ja umbes 100 meetri kaugusele.

Õhtul Kuressaares selgus, et vanad head tuttavad televiisoritega õllekad on aastate jooksul oma uksed sulgenud ning sobiliku otsimine võttis veidi aega. Lõpuks maandusime Pritsimaja kõrtsis just õigel ajal. Piret elas kaasa Itaaliale, teised olid võitja poolel, ehkki väike poolehoid oli ikka Itaalia poole ka. Loomulikult oli Piret löödud koos oma Itaaliaga, võitja poolel olijatel on aga alati rõõmu palju.