3. päev: Valjala – Kuressaare

See teelõik ei tõotanud midagi head: autoga oli ju see edasi-tagasi juba läbitud ja lõputu asfalt, isegi külapoodi või kohvikut tee ääres ei ole. Kõrvalteid, mis suuri ringe ei teeks, ka ei ole, nii et ega muud varianti ka ei ole. Kuna śeekordseks Saaremaa turneeks on plaanitud 5 päeva, siis et ajagraafikus olla, tuli ikka asfaldi ja peatee kasuks otsustada. Valjalas näitas teeviit Kuressaarde 26 kilomeetrit ja eks me siis hakkasime neid võtma. Mõned kilomeetrid kulgesid isegi päris kiiresti: 11 minutit kilomeetripostide vahe, aga pikapeale andis väsimus ja villid ikka tunda, nii et tempo mõnevõrra langes. Mida sellel igavaal maanteelõigul ikka teed, üritasime autosid lugeda, aga see läks ka sassi. Igatahes ühe kilomeetri tulemused olid: 42 autot suunaga Kuressaarde ja 18 suunaga Kuivastusse, aga see oli päeval nii kella 13.-13.10 vahel ja võis olla üks liikluse tippaegu, hiljem oli liiklus vist hõredam, igatahes autod nii väga ei seganud. Korra laskis üks auto küll signaali ja kartsin, et olin üle äärejoone astunud ja sellega autojuhi pahameele teeninud, aga signaali andjaks oli Kuivastu poolt tulev auto... Pärast, kui kuulsime et Epp oli meid sealkandis teeääres kõndides näinud, viisime kokku, et signaaliandjaks oli ilmselt tema. Kas olid? Muidu, autojuhid olid kõndijate suhtes väga kenad ja andsid meile kenasti ruumi.

Midagi vaatamisväärset tee äärde ei jäänud. Loodus on küll ilus, ikka lilled-lilled, metsatukad, lagendikud, niidud... Lilli me vist ainult pildistasimegi ja muidugi kihelkonnasilte ka. Ilm oli vaheldusrikas, kord päike, siis vihm, viimast õnneks mitte kauaks, aga paar sopsu saime kätte. Esimese puhul varjusime hetkeks Masa bussijaama, kuid halli taevast hinnates arvasime, et ega see niipea järele ei jää ja jätkasime. Masa külas pidanuks ka kõrts olema, vähemasti Pääsuke on selle kaamerasse püüdnud, aga meie ei näinud seal teeääres küll ühtegi maja, kõrtsist rääkimata.

Õhtuks jõudsime Kuressaarde Lossihoovi, viimased kilomeetrid kulgesid kergliiklusteel ja linna teedel ja meeleolu läks veidi lõbusamaks. Jalad olid õhtuks küll ümmargused ja väiksese puhkuse järel tuli selline rammestus, et ei jaksanud enam midagi teha. Nii et põhku... Homme uus päev.

Muidugi oli see ka meie suurpäev. Eks ole ennegi juhtunud, et oled lehte sattununud ja vahel ka pildiga. Aga sellel päeval olime me “Meie Maa” kaanetüdrukud suure pildi ja jutuga. Tagasi Kuresaares oli õhtul üks mees Selveris meile järelevahtides külmletti kukkunud.