Oli imeliselt kaunis hommik, päike
säras kõrgel taevas ja mõnus oli hommikukohvi
kõrvale lorijuttu ajada. Selle lõpetas telefonikõne,
kus ajakirjandus nõudis,et me kohe tuleksime Pöide kiriku
juurde, sest nemad tahavad lugu saada. Mis meil siis üle jäi!!
Jutustasime neile siis innukalt Johannesest ja muuseumist jne. Uljalt
fotograafile poseerides alustasime selle päeva matka.
Esimene ehmatus tabas meid
Pöide-Laimjala teel, kus selgus, et saarlased viljapõldudel
moone kasvatavad. Neid oli seal nii palju, et muud välja ei
paistnudki. Mõned rukkililled vast. Nende põldude
juures nägime ka ahhetavaid soomlasi jalgratastega. Vaatepilt
oli vägev.
Teel läbisime külapoe, kus
oli sõbralik ja jutukas müüjatädi, nii nagu
vanasti. Kust tulete, kuhu lähete, meil siin on näe jälle
sedamoodi jne.
Varsti keerasime saviteele, mis hakkas
tikksirgelt Valjalasse suunduma. Huvitavat sellel teel olid
kõigepealt tohutu lehmakari, kes äärmiselt
organiseeritult teed ületas. Siis olid toredad liiklusmärgid,
mis piirasid sõidukiirust 70 km . Ma oleks tahtnud näha
mõnda pöörast saarlast, kes sellel teel üle
50ne oleks julgenud sõita. Nägime kahte autot ja ühte
maja ning seda kõike täpselt ühes kohas hunnikus.
Nagu hiljem selgus, oli selles majas Indrek ülikooli ajal
malevas.
Järgmine pöördepunkt oli
Tõnija, kuhu teeviit näitas 3 km. See oli juba täielik
metsatee.
Suuresti ka rööpasse sõidetud metsaveo autode poolt. Küla ise oli hajali paar majapidamist ja siis 1 või 2 km pärast oli külapoega keskus mõne lausa hrushovkaga. Külapoe ees oli aga klassika, lahedad tüübid õllepudelitega, väga abivalmis teed juhatama. Et meil oli plaan jõuda igal juhul Jursi külla, kus Pääsuke tegi oma kuulsa hanede pildi, siis võtsime suuna sinna. Teed läksid maastikul risti ja rästi ja küsida polnud ka kellegi käest. Nii juhtuski, et lõpuks olime hoopis Kalju külas. Küla oli nii uhkete vanaaegsete kiviaedadega, et me olime veendunud, et see ongi kuulus Jursi. Pildistasime nii kuidas aga saime, siit ja sealtpoolt külateed. Ühtegi inimhinge aga näha polnud. Lõpuks tuli üks naine jalgrattaga ja selgus kurb tõde, et hoopis Kalju küla. Kasu oli aga sõbralikust naisest palju, sest ta juhatas meid salateid pidi kohta, kus otse üle põllu oli Jursi. Teid pidi oleks me pidanud lisa 7 km tegema. Panime siis jälle padinal rinnuni heina ja taamal sihtmärgiks väike suure kolhoosilauda katus. Kohale jõudes saime Jursi juures teha ka mõned pildid aga see küla oli eelmisega võrreldes küll tüki maad nigelam. Kiviaiad ja ühe lagunenud hoone, mis siiski olid ilmselt Pääsukest ja hanesid näinud, saime ka pildi peale.
Suuresti ka rööpasse sõidetud metsaveo autode poolt. Küla ise oli hajali paar majapidamist ja siis 1 või 2 km pärast oli külapoega keskus mõne lausa hrushovkaga. Külapoe ees oli aga klassika, lahedad tüübid õllepudelitega, väga abivalmis teed juhatama. Et meil oli plaan jõuda igal juhul Jursi külla, kus Pääsuke tegi oma kuulsa hanede pildi, siis võtsime suuna sinna. Teed läksid maastikul risti ja rästi ja küsida polnud ka kellegi käest. Nii juhtuski, et lõpuks olime hoopis Kalju külas. Küla oli nii uhkete vanaaegsete kiviaedadega, et me olime veendunud, et see ongi kuulus Jursi. Pildistasime nii kuidas aga saime, siit ja sealtpoolt külateed. Ühtegi inimhinge aga näha polnud. Lõpuks tuli üks naine jalgrattaga ja selgus kurb tõde, et hoopis Kalju küla. Kasu oli aga sõbralikust naisest palju, sest ta juhatas meid salateid pidi kohta, kus otse üle põllu oli Jursi. Teid pidi oleks me pidanud lisa 7 km tegema. Panime siis jälle padinal rinnuni heina ja taamal sihtmärgiks väike suure kolhoosilauda katus. Kohale jõudes saime Jursi juures teha ka mõned pildid aga see küla oli eelmisega võrreldes küll tüki maad nigelam. Kiviaiad ja ühe lagunenud hoone, mis siiski olid ilmselt Pääsukest ja hanesid näinud, saime ka pildi peale.
Sealt edasi Valjala poole ja kiriku juures oli selle päeva lõpp ning autoga Kuressaarde. Õhtust sõime väikses ja vaikses kohas (vanasti vist Lonkav Konn?) ja siis koti peale.
No comments:
Post a Comment