1. päev

Keskpäeval, kui kõige optimistlikumates eelarvestustes pidanuks Koguva teeristist kõndima hakkama, jõudsime just praamile, nii et ajakavast olime juba matka eel maas. Ja ega me edasi ka ei kiirustanud. Muhus Liival tegime poe-, i-punkti ja kõrtsipeatuse. Käisime Muhu Kalarestoranis, mis oma neljal aastal tunnustatud 50 Eesti parima söögikoha nimetusega: menüüst valituks said kalapirukas, heeringasalat kartuliga ja mingi ahvatlus (suitsutursa ja suitsuahvena vormiroog kartuliga) – maitses küll hea. Niisiis Koguva teeristis koputasime teeviita kella 2 paiku ja siis teele. Esimestel kilomeetritel, mil veel reipad olime, jaksasime ka haake teha, nii sai Muhu Linnamäel käidud, kus köitsid tähelepanu metsikult kasvavad roosid – tuttav taimeliik Põhja-Eesti randadest. Jõudes tammi algusesse paistis meile, et seal oleks nagu selle vana tammi alguses minu auto moodi auto. Lähemale jõudes oli tagumiku peal selgelt lugeda TANGI MÄLU, ja teadupärast neid mälutankijaid eriti palju ringi ei liigu. Seekord oli Indrek leidnud, et just siin on kõige õigem ja mõnusam koht tuulte vallas palavuse eest peidus tukastada. Veelkord head soovid kaasa saanud asusime tammile. Varsti helistas Ülle Kruus, kes jagas õpetussõnu, kuidas tema talu enne Tornimäed üles leida, tema suguvõsa talu (300 aastat juba) TIIDU taga ongi tehtus see Pääsukese pilt loovõtjatest ning, et edasiminekuks kasutaksime kindlasti vasakule pöörduvat kruusateed, sest sest pragune põhitee pärineb1960test. Veel soovitas ta kinni katta nii pea kui teised kehaosad, sest tammil hakkavat päike eriti ruttu kõrvetama. Kinnikatmist tuli tuule tõttu nagunii teha.

Väikese Väina Tamm, mis kirjade järgi 3 kilomeetrit pikk, kulges päris kiiresti. Jalakäijatele siin küll eraldi rada ei ole, aga teeperv on piisavalt lai, et väga liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud. Teel Muhu saarele oli mõte küll tammil liikuvaid autosid ajaviiteks loendada, kuid see unus ära. Ühel hetkel vuras meist mööda sadakond mootorratturit ja see vist oligi tammi kõige põnevam atraktsioon. Suurelt teelt ära keerasime Tornimäe teeviida juurest, sihiks Mui küla. Kohe teeristis kohtasime lahket autojuhti, kes arvas saavat meie jalavaeva vähendavat ja pakkus küüti Tornimäele, selgus, et tegemist oli Tornimäe kirikuõpetaja abikaasaga, kes keelitas meid kindlasti ka kirikust läbi astuda ja lubas torni näidata. Lubasime sinna jõuda nii tunni aja pärast. Jõudnud sadakond sammu teha, meelitasid maasikaid meid kraavipervele maiustama ja muidugi ei suutnud me ahvatlusele vastu panna.

Mui külas oli Pääsuke oma märkmete järgi Tiisu talu (tegelikult Tiidu talu) juurest toredaid heinategemise pilte teinud. Sama talu kohta on Pääsuke on oma päevaraamatus avaldanud, et seal sai ohtrasti õlut juua ja kõhutäie klimbi suppi ja öömaja. Meie ööle ei jäänud – Kaalu peret polnud nimelt kodus ja meil ka selle päeva sihiks Pöide ja sinna Tornimäe kaudu jupp maad. Aga Tiidu talule pühendasime ikka aega, imetlesime aita, kus ehk Pääsukegi ööbinud, püüdsime ära tabada rakursse, kust Pääsuke oma kuulsaid loovõtu pilte tegi ja nentisime, et kui meie Muhumaale jõudsime, oli hein juba tehtud.

Rõukude asemel tänapäeval kilepakendites pallid. Pärastpoole nägime siiski ka kaasaegset heinategu 2 traktoriga, kus esimene mahaniidetud heina palliks pressis ja teine neidsamasid palle kilesse keerutas. Tornimäel käisime kirikus, pildistasime kuulsat vana koolimaja, kus Peegelgi omal ajal koolitarkust omandanud ning Tarvitajate Ühistu vana kauplust, mille vanuseks täna juba 101 aastat, nii et küllap Pääsukegi on sinna sisse astunud.

Tee Pöide kiriku juurde viis läbi 2 mõisa: Uuemõisa ja Oti, neist esimest kaesime pisut lähemalt ja teisest läksime mööda, sest kibelesime juba Pöide kirikusse. Kui Piret kirikutorni nägi, keeldus ta edasi minemast, vaid võttis suuna otse läbi heinamaa kirikule. Märkusena olgu öeldud, et teeni võis olla vahest paar-kolmsada meetrit, linnulennult kirikuni vahest sada meetrit rohkem. Alguses oli hein niidetud ja maa sandaalidega enam-vähem kergelt läbitav, ainsaks takistuseks okastraadid ja elektrikarjused, aga need kadalipud said läbitud, ei takistanud meid ka kraavid ja rinnuni ulatuvad nõgesed - kes ütles, et kirikutee peab kerge olema. Aga kirikusse me jõudsime ja jaksasime ka kirikus torni ronida.

Kiriku juurest võttis Indrek meid peale, et viia öömajale Kai ja Ardo juurde Piiri külla.

 Enne maandumist oli ette näha veel üks atraktsioon: lehmade söötmine kuskil rannaäärses karjamaal ja teel näitas Kai meile ka kitsi, jänest, hirve ja põtra. Õhtuse programmi kirjutab Piret.

Kirjutab seda, et õhtu oli mõnus, süüa ja juua oli mehemoodi. Ainuke tõrge oli see, Phillip oli kadunud. Nimelt on Kail ja Ardol kaks valget aleuudi kelgukoera: Phillip ja Morris. Aga lõpp oli hea nagu ikka. Et Ardo oli parasjagu mandril, siis oli nagu rohkem naiste värk. Viimased olime loomlikult mina Kaiga siis kui juba koitis uus päev.