8. päev: Jõesuu - Annikoru

Nagu öeldud, öö möödus kodus ja sai natuke matkavarustust kohendatud ja villis jalgu tohterdatud. Neid ville ikka jagub, nii et plaastreid ei kulu mitte tükkidena vaid pigem kilodena, kuigi viimastel päevadel on veidral kombel isegi kergem olnud ja jalad enam ka õhtuti nii ei tulita.
Hommikul kell 10 olime Jõesuus Emajõe sillal tagasi ja jätkasime kõndimist.

Esmalt olime sunnitud Tartu-Viljandi maanteel kõndima. Kuigi märkasime silti kallasrada ja lootsime maanteed vähemalt mõnevõrra vältida, siis juba järgmise posti otsas kümmekond meetrit edasi oli eravalduse silt ja sisenemise keeld. No seaduse järgi peaks 10 m rannajoonest olema igaühe õigus, aga mine tea, kus jälle mõni peni lahti on (kallasraja sildi all oli kurja koera hoiatus), nii et arvasime parema kohe tagasi tulla ja liikuda kindlamat teed pidi. Kui me oleks kallasrada ennast märganud, siis oleks võib-olla riskinudki, aga mingit rada me küll ei näinud, võib-olla vara ootasime.

Eravalduse sildi tõttu ei õnnestunud minna kõrvalteed mööda, mis juhtinuks vast kilomeetri võrra maanteest edasi. Võrtsjärve ümber on tehtud toredad jalgrattarajad, kuid lahendamist ootab meie meelest Võrtsjärve põhjakallas, liiga ohtlik on nii ratturitel kui jalakäijatel liikuda samal teel, kus voorivad autod, mis teel Viljandisse, Pärnusse ja Tartusse. Mingi kergliiklustee võiks seal olla ja võiks olla vast isegi Puhjani, sest mingit muud võimalust Puhja minna pole kui maanteed pidi. Seetõttu valisime meiegi palverännutee alternatiivse raja ja keerasime esimesel võimalusel maanteelt maha ja hakkasime Sanglast Rannu poole liikuma.

Vähemalt ühele matkalistest oli see tee uudiseks, pole tee algusosas varem liikunud, Rannu kirikust Tamme paljandini on tee aga tuttavam ühe meie varasema matka kaudu. Kuna Rannu kirikut oleme külastanud varem, ei hakanud me sinna ekstra põiget tegema, kirikutorn aga saatis meid pool päeva, pidevalt oli meil orientiir silme ees ja eks me Rannu kihelkonnas enamuse päevast veetsimegi.

Piirkond on ilus, mahajäetud külasid ei kohanudki, mõni üksik talu oli elanikuta, aga enamus kenasti hooldatud.

Tegime taastutvust Tamme paljandiga ja tuulikuga, viimane on küll muinsuskaitse all, kuid eravalduse territooriumil ja ei hakanud seekord taluõue tungima. Huvitav on ka saviehitis tuuliku kõrval. Täheldasime juba eelmisel matkal, et Rannu kihelkonnas on rohkesti savist kõrvalhooneid ja märkasime mitmeid tänagi.

Tuuliku juurest viis meie teekond Rakke - Rõngu teele ja sealt sellisesse väiksesse külla kui Koopsi. Kureküla bussipeatuses tegime väikese puhkuse. Seda, et valdav osa bussipeatustest on hooldamata, prügikastideta ja istepinkideta, oleme vist juba igas blogipostituses virisenud, samasse ritta kuulub ka Kureküla.

Parasjagu, kui me bussipeatuses jalga puhkasime, peatus tee ääres auto ja küsis teed Vastseliina. Vastasime, et me teed ei tea, aga läheme sinna jalgsi. No tegelikult oli autojuhiks meie tuttav Merike, kes oli emaga Viljandis käinud ja nüüd teel tagasi koju Peedule. Pidasime plaani homme tema juures vahepeatus teha. Aga täna oli kavas Annikorgu jõuda ja umbes pool teekonnast paistis veel ees olevat. Nüüd liikusime teedel, millel pole astunud ei meie jalg ega autoratas. Kui Annikoru nimi on veel kuidagi teada, siis Koopsi küla nime lugesime välja alles kaardilt. Aga küla on täitsa korralik, mõned elamud paistavad täitsa uued või on neid uuendatud, loomakasvatusfarmid on ka uued ja moodsad, nii et väike küla elab päris hästi.

Koopsist Annikoru külla pole pikk maa, osaliselt kulgeb asfaldil, osaliselt kruusateedel. Ja küla on päris suur. Alguses paistab silma discgolfi rada, mida kasutatatakse üsna aktiivselt. Viimastel aegadel on see spordiala väga moodi läinud. Suured kolmekordsed majad lubasid oletada, et küllap selles külas on ka pood, kust saaks jäätist osta. Olgu mainitud, et üle hulga aja saime täna päikest. Paraku selgus, et kauplus oli kell 18.20 juba suletud.

Nii jäime bussijaamas tõlda ootama, et taas Tartusse ööbima sõita. Homme siis jätkame Annikorust ja liigume edasi Karilatsi suunas, viimasesse me küll päevaga kohale ei jõua, aga kuskile poolele teele. Kas liigume Kambja või Pangodi kaudu, sellest homses blogis.