3. päeva alustas Tiina sõjainvaliidina: päka alla oli ajanud kole suur punane vill, mis vajas kiiret lõikust. Operatsioon tehtud ja plaasterdatud, võis teekonda jätkata. Järgmise öömaja eest hoolitseb Vargamäe muuseum ja nendega on kokku lepitud, et nad toimetavad meie asjad (magamiskotid ja muu träna) Vetlast Vargamäele. Jääme nende tulekut ootama, vahepeal tutvume aga külaga. Mõis on siin olnud uhke aga päris edev on Miikaeli kabel.
Küla nagu ennast polegi, ainult paar maja. Tähelepanu köidab üks poolik maja, mille aknaruudud ei taha üldse sobida, aga ehitustegevus on siin vist juba ammu soiku vajunud.
Kell üks tuli lõpuks Kristi, tõstis meie asjad peale ja meie rännutee võis jätkuda. Kergesti leidsime teeotsa, mis juhatas Pikaveskile. Mõnus kruusatee. Kaarti uurides paistab, et tänased teed kulgevad läbi looduse ja asfalti ei tohiks väga olla. Osaliselt kattub rada RMK Aegviidu-Ähijärve rajalõiguga - ometi jalgadele midagi meeldivat. Kuna olime ajahädas ja ees ootas ca 30 km, siis käisime päris tempokalt
Esimene vaatamisväärsusest oli Pikaveskil: üle jõe on vana elektrijaama asukoht, tamm ise on ka kena, aga palju enam köitis meid kuivati, mille tuulelipp reetis aasta 1908.
Hoonetel on kena sindelkatus. Õues toimetas pererahvas ja lubas lahkesti hoonetega lähemalt tutvuda, seda võimalust me loomulikult kasutasime ja uurisime nii kuivatit kui lauta võimalikult põhjalikult pööninguni välja. Selgus, et noored olid koha ostnud umbes aasta eest ja kasutavad seda hetkel veel suvekoduna
Elumaja, kus on nõuka ajal elanud 8 peret, on maha põlenud nagu mitmed teisedki hooned. Tegu olevat ärimees Puhkile kuulunud taluga ja talu omadega hiilgus on täiesti tajutav. Uus pererahvas on kenad noored inimesed, kes on talu ajaloo ja külaeluga end kenasti kurssi viinud. Soovime neile talu taastamisel. Veetsime talus ligemale tunni ja nüüd hakkas rutt, kui tahame ikka lühikese päeva sees Veteperele jõuda. Jalad liikusid päris kiiresti ja varsti olimegi teeristis, umbes 2 km vasakule peaks olema Vetla hüdroelektrijaam, mõtlesime, et seda lisalõiku me täna ei tee ja läheme otse Voosele. Vahepeal sadu tihenes, terve tänase päeva on meid saatnud kerge vihm. Enne Vooset keerasime metsa, istusime kännule ja kinnitasime natuke keha. Metsast leidsime ka mustikaid aga peab ütlema, et teeäärsed maasikad on palju ahvatlevamad.
Voose küla on jällegi üks kena küla: seltsimaja on korda tehtud, vana kõrtsihoone on palkadeks lahti võetud ja ootab, mis ehitatakse uuesti üles Eesti ajaloo hariduskeskuseks. Vooselt liikusime edasi Ardu teed pidi, mis alguses oli asfalt, siis muutus kruusateeks ja ühel hetkel päris porimülkaks. Seal olid mingid karjäärid ja suured autod kimasid meist pidevalt mööda.
Ei teagi, kuidas me õige teeotsa käest lasksime, omaarust jälgisime täpselt paberil olevat kaarti, aga oli kurjajuureks maasikad või järjest tihenev vihmasadu või Eksitaja isiklikult, aga läksime oma teega ikka täiesti rappa. RMK rada ei olnud nagu ka hästi tähistatud, usaldasime teele paigutatud rattaliikluse märke, aga need juhatasid meid hoopis ise suunas. Telefonist ja gps-st polnud ka miskit kasu, need lihtsalt ei positsioneerunud (internetti ka ei olnud), gps näitas aga üldse miskipärast Tartut. Võimalik, et õige teeots libises käest seene juures, nimelt leidsime metsast teeristis seene, mis meie kaardi järgi sobinuks Kautla teeristi, tõsi, mingit teaviita ajaloolisele objektile ei olnud.
Igatahes oli päris imelik keset metsa äkki seent näha. Kui me ootamatult asfalteeritud teele jõudsime, olime segaduses, siin sõitsid taas autod, telefon hakkas ka ühtäkki asukohta määrama ja paistis, et olime Voosele tagasi jõudmas. Tekkis juba kerge paanika, sest mitte ei saanud aru, kust kuhu tee viib ja mis suunas edasi peaksime liikuma. Kui see tõsi on, siis Vooselt Vargamäele on metsateed pidi ca 20 km, meie olime uidanud üle 3 tunni nii 15 km. Otsustasime lähedalt olevast talust järele pärida, seal oli õues koer, uks lahti, kuid koera haukumise peale pererahvas õue ei tulnud. Koer hakkas ka haukumise asemel hoopis Piretiga jalgpalli mängima, koer väravahi rollis ja Piret ründaja.
Peab märkima, et kõik karistuslöögid püüdis kinni, tegu on ikka täieliku profiga. Siis helistasime väraval märgitud telefoninumbrile ja haige seljaga peremees tuli meile teed juhatama. Selgus, et olime tõesti Voose külje all (2 km) ja tema pidas õigemaks Voose kaudu Vetlasse minna ja siis maanteed pidi Jäneda poole ja Lehtmetsast Albu suunas jne. Google maps ütles selle peale 25 km. Kell lähenes kaheksale. Uuesti metsateed otsida tundus öisel ajal kahtlane, seda enam, et olime juba korra õige tee leidmisega ummikusse jõudnud. Maantee lubas nagu kindlamat kohalejõudmist. Piret pani ette, et maanteel hääletame, mis mõte Tiinale esiti üldse ei meeldinud. Autosõit käib meie igasuguste põhimõtete vastu (me pole seda ühelgi varasemal matkal teinud), alati oleme jätkanud sealt, kus eelmisel päeval pooleli jäi. Aga kui arvestada ekslemisele kulutatud aega ja kilomeetreid, siis väga suurt pettust me ka ei teinud.
No aga ega me ikka kohe ka ei saanud autole, jupp maad tuli ikka maha kõndida, kõigepealt tuttav tee Voosele ja Vetlasse, kus ükski auto kinni ei pidanud, lõpuks tuli üks tühi buss ja vähendas meie jalavaeva kilomeetri võrra, abiks seegi
Jäneda teel liiklus tihenes, kuid see ei tähendanud, et hääletajaid kohe peale võetakse. Jõudsime jalgsi Vetlasse ja nägime ka kuulsa hüdroelektrijaama ära.
Kõndisime ikka edasi, möödasõitvad autod vaid lisasid kiirust või võtsid teise sõiduritta. Lõpuks peatus üks auto, mis oli teel Rakverre. Mõtlesime, et saame nii 10 km edasi ja siis peame Albu teel uut autot hakkama hääletama ja Albust Vargamäele tuleks nii hilja juba ilmselt jalgsi minna. Autot juhtinud noormees osutus ise metsameheks, kuuldes, et olime pool päeva metsas ekselnud, keeras Vargamäe muuseumi sildi peale suurelt maanteelt Albu poole ja sealt edasi Vargamäele. Kui kena temast! Meil tõesti vedas. Suured-suured tänud talle. Seekordseks öömajaks on kõigi mugavustega laut. Lõpp hea, kõik hea.
No comments:
Post a Comment