5. päev: Müüsleri - Imavere

Hommik algas üllatusega, meid külastas ajakirjanik Järva Teatajast ja päris meie teekonna kohta, päeva peale oli uudisnupp online lehele üles pandud. Praegu on see tasuline, eks peab ootama, mil DIGAR juulikuu lehed ära digiteerib ja ülesse paneb.

Eilses blogis jäi mainimata vabadussõjateemaline näitus Müüsleri mõisa endises aidas, mis kohandatud näitusehalliks. Meie öömaja selle vahetus naabruses Müüsleri seltsimajas oli ikka superlux, teeb silmad ette nii mõnelegi majutusasutusele.

Müüsleris vaatasime natuke ka kilplaste küla ja siis teele.

Google maps lubas otsemat teed pidi Imaverre 25 km, tõotas tulla kerge päev. Ütlen kohe ära, et kerge ei olnud ja suhteliselt igav pealekauba ja kilomeetreid tuli ka natuke rohkem.

Esimene veidi huvitavam maja oli Köisi meierei, mille juurest me keerasime ära kruusakattega kõrvalteele, see polnud kõige parem plaan, sest niiviisi kogusime lisakilomeetreid. Aga teist teed valides poleks me külasid näinud ja tee oleks märksa igavam.

Teekonna peaaegu ainsad vaatamisväärsusest olid bussipeatused, Huuksi mõis jäi veidi kõrvale, polnud maanteel juhiseid ja kõndisime sellest mööda. Suurim tee äärde jäänud asustus oli Sõrandus, mis esmapilgul jättis päris koleda mulje: mahajäetud kolhoosihooned, kauplus-söökla jm jätsid masendava mulje, pärast oli aga küla nagu küla ikka, igas õues haukus koer, ühest õuest tikkus ka tänavale.



 

Sõrandu. Tõenäoliselt endine kauplus-söökla

Ühes külas tuli meile vastu jalgrattaga meesterahvas, kes imestas, et mida kenad naised sellises mahajäetud kohas teevad ja ei jõudnud ära imestada, et me Piritalt tuleme. Muidu on külad tühjad, naljalt päisel päeval inimest külavahel ei näe. Postkastid on külas koondatud  tavaliselt ühte-kahte kohta ja posti järgi käiakse autoga. Nii ongi, et argipäeval on ainsateks elushingedeks külas koerad.
Koigi oli meil selle päeva suurim keskus, vaatamisväärsusteks mõis ja neogooti stiilis meierei, viimane on tellingutes. Koigis sai ka poes käidud - võimalust peab kasutama, nii harva kui neid ette satub.

 Koigi mõis

Koigi meierei

Järgmine teelõik Koigist Imaverre Tallinn-Tartu maanteel ei tõotanud midagi head, aga et see nii hull on, ei osanud isegi hea fantaasiaga ette kujutada. Me suutsime muidugi ajastada nädala tippaja: reede õhtul kella 16 ja 19 vahel. Autosid vooris vahetpidamata, vastutulevad autod polnudki need kõikse hullemad, mitmeid kordi tabas õudus, kui seljatagant tulevad autod möödasõidumanöövreid tegid, möödudes vaid sentimeetrite kauguselt, hoolimata sellest, et me nagunii asfaldil ei julgenud kõndida. Kõigele lisaks sadas vihma ja tee oli eeldatavasti libedam tavaoludest. Loodetavasti ei tule enam mitte kunagi sellel maanteel ühtegi kilomeetrit jala käia - see on enesetapp. Ja te ei taha teada, mida tee äärest leida võis, igasuguseid rauajuppe ja träna, mis autodelt teele on lennanud. Kui sellisega obadus saada... ei taha kohe edasi mõeldagi.

Bussipeatus on, aga pinki mitte.

Poolel teel tekkis juba loobumise mõte, aga kui nägime Imavere suitsevad korstnaid, siis kiirendamine oma sammu ja hirm naha vahel, lähenesime päeva sihtpunkti. Kui meie matkateel peaks olema järgijaid, siis nõuanne: võimalusel vältige Tallinn-Tartu teed, varuge aega ja tehke kõrvalpõikeid läheduses olevatel kruusateedel ja tehke kuitahes pikki ringe, ükski võidetud tund ega minut ei korva selle õuduste maantee riske. Ja autojuhtidele: olge kaasliiklejate suhtes tähelepanelikumad.

Öömajale jäime Imavere, siin aitasid lahked Piimandusmuuseumi kolleegid, kui selgus, et kõrtsi hostel on broneeritud ja lähedal olevas Eistvere seltsimajas on ka külalised. Aitäh Antsule ja Imavere muuseumile, meil oli hea.