Lindoras oli matkaraja algus hästi tähistatud ja vähemalt alguses kulges see ka väga kenasti sellisel toredal metsateel. Loodus reetis, et siin võiksid päris head marja- ja seenemetsad olla. Kevadlilli (nurmenukke, piibelehti jm) võinuks ka korjata, aga jätsime selle pärastiseks - pikk päev ju ees.
Beethoven - sõbralik koer
Umbes kilomeetri pärast jõudsime külasse. Piret tundis ära, et ta on seal varem olnud: Jõeveres on turismitalu ja samas pidi olema ka väike muuseum. Külavahe oli vaikne ja inimesi polnud näha, see-eest suundus kohe meie poole üks koer, kes oli õnneks rahumeelne ja lihtsalt uudishimulik, kuid varsti kihutas hoovist välja veel teinegi, kes nii sõbralik ei paistnud olevat. Igaks juhuks oli koeragaas valmis, kuid õnneks ei läinud seda vaja, kurjem koer jättis meid rahule, kui olime talunaabrusest lahkunud, teine saatis meid edasi.
Jõevere turismiküla
Küla platsil leidsime ka RMK matkakaardi. Tore, et RMK ikka matkaradasid tähistab. Tegime kaardist ka pildi, kuid vähemalt rajal polnud sellest miskit kasu (päevavalguses ei eristanud kaamerast matkaradu teedest ning maastikukaitseala piiridest, rääkimata sellest, et ei suutnud kohanimesid välja lugeda). Paraku ei uurinud kaarti lähemalt ning jäime usaldama rajatähistust. Külapiiril saime kokku ka kohaliku mehega, kes mõnusat võru murret rääkis. Temalt saime teada, et ta oli selle matkaraja hooldaja enne RMK ajastut olnud, praegu pidavat rada hooletuses olema, kuid siiski hästi tähistatud.
Jätkasime uljalt teed, umbes kilomeetri-pooleteist pärast tuli lahknevus: üks teeviit näitas jalgraja suunda, teine rattateed. Meie läksime jalgrada pidi, aga siis tuli värav ette ja taamalt paistis talu ning õieti ei saanud aru, kas me peame taluõuest läbi minema. Kindluse mõttes otsustasime seda siiski mitte teha ja rattarajale tagasi minna. Edasi kulgesimegi rattarada pidi, mis oli tähistatud vist 581 numbriga (ega me ei teadnud, mida see number tähistab, aga lootsime, et küllap see Vastseliina välja läheb). Metsatee võis olla kokku ca 6 km, siis tuli maantee, mis meid kimbatusse viis. RMK kaarti uurides olime selle tähelepanuta jätnud (kui rumal!) ja nüüd ei leidnud enam õiget suunda üles. Rattaraja viit oli tee otsas üles tõmmatud ja ei saanud aru, kuhu see juhatab. Võtsime suuna jõe poole, sest millegipärast tundus, et rada pidanuks kulgema jõe äärest ja siinpool jõge (mis oli täiesti väär!). Teispool jõge paistis olevat suur tahvel, mille lootsime matkaraja oma olevat, aga osutus hoopis järjekordse turismitalu reklaamiks. Seal oli ka matkaraja viit, aga see näitas suunda tagasi ja pidasime seda mõne teise matkaraja omaks, igatahes ei võtnud seda ette, vaid tahtsime ikka Vastseliina poole minna. Pruukosti võtnud, käisime veel maanteel edasi-tagasi ja olime tupikus. Ainus võimalik rada näis taas ainult talusse minevat ja lõpuks otsustasime tuldud teed tagasi minna ning Jõevere külas kaarti lähemalt uurida. Tagasitee kulges imekiiresti ja aina allamäge, mis Piretile oli väga meeltmööda. Meie tuttav Jõeverest oli hämmeldunud, et me juba tagasi - eks tuli oma eksiteed tunnistada. Otsustasime siis, et lähem autoga Vastseliina ja jätkame oma matka hoopis sealt, kuid kuna aeg oli juba õhtus, siis otsustasime öötundidel siiski võõras kohas mitte seigelda ning piirdusime linnusemäel kolamisega. Ah jaa, Piiri kõrts on kinni ning sealt sel aastal kehakinnitust ei saa (remont käib kirjade järgi järgmise aasta talveni), suured renoveerimistööd on ka linnuses. Ning Vastseliina muuseumist leidsime ka trükitud Piusa matkaraja kaardi. Oleks vist pidanud matka siiski Vastseliinast alustama, siis oleks rada läbitud, aga eks see jää järgmiseks korraks. Kodus kaardi ja objekte lugedes tekkis juba kihk, et võiks nüüd uuesti minna, paistab ilus rada olevat. Kuigi ka meie läbitud rada oli ilus, mõnus metsaalune, kust vabalt sandaalidega läbi sai. Ilm oli ka mõnus ja päikseline. Päeva lõpuks kogunes kilomeetreid ka peale 20, mis on küll vähem, kui hommikul kavandatud, aga lühisese päeva kohta siiski korralik tulemus.
No comments:
Post a Comment