2. päev: Prangli - Naissaare

Öösel tuli maha pidada taplust sääskedega, nii hull muidugi ei olnud kui Pääsukesel omal ajal kui ta ühes talus kirpudega möllas, aga madistamist oli meilgi. Ühe sääse saagiks sai Pireti nina ja teise minu tallaalune, aga teisi suuremaid võite sääsed ei saavutanud. Elasime majapealsel, mille terassilt avanes suurepärane vaade mandrile ja Tallinna teletornile. Sinna toimetas pererahvas ka hommikukohvi ning võileibu ja mõnus oli olla. Kuhugi ei olnud kiiret. Tänane päev oli plaanis Pranglil veeta ja õhtul kell 6 oli kokkulepitud Kaidoga, et ta meid Naissaarele viib.

Piret ja Indrek uudistamas üht kirstu.

NB! Tähelepanu aknale!

Kuna peatusime Prangli saare talurahvamuuseumi külalislahkes peres, alustasime saaretutvust muuseumi külastamisega ja selleks kulus meil mitmeid tunde: ikka leidsime midagi huvitatat ja Indrek andis neile hüva nõu puidu konserveerimisest.

Prangli muuseum

Muuseum ise asutati alles aasta eest ja juba on tal päris toredad kogud! Pärast muuseumikülastust suundusime Prangli kabelisse ja surnuaeda, peremees korraldas kabelisse sissepääsu, nii et saime näha ka seda omapärast kabelit seestpoolt ning tornist avanevat vaadet igasse ilmakaarde.

Vaade kirikutornist Lääneküla poole

Laurentsiuse kabeli kohta veel niipalju, et see oli ühe Soome saare peal lahti võetud ja siia toodud ning Pranglil kokku pandud. Soome meremeeste uppumisest pääsemise mälestuseks ja Prangli meeste ja vanajumala kiituseks.

Pakri Laurentiuse kabel (1848)

Kabeli sisevaade

Kabeli juurest läksime väikesele lõunapoolse Prangli tutvumisretkele, kaasas matkakaart, kus tähtsamad objektid: Punasekivi mägi, "Eestiranna" laeva hukkunute matmispaik, lennukirusud.

Nautisime ka kaunist Prangli loodust. Kokkuvõtvalt sobiks Pireti tsitaat matkarajalt: Ah, kui hea on olla: akud laadivad, kõik juhtmed on seinas. No tõesti, milline mets ja suured inimtühjad liivarannad. Laevehuku matmispaik tekitas pikki ajaloolis-filosoofilisi arutelusid ka pärast pererahva juures, kes teavad inimesi saarel, kes sündmust mäletavad ja sellega otseselt kokku puutunud. Saare ühe talu lakas varjas ennast venelaste eest ka kapten, hiljem olevat ta kuskilt ikkagi kätte saadud. Lühidalt, kes loost midagi ei tea: see oli üks suur laev, mille pardal ligi 4000 inimest, keda venelased tahtsid Venemaale viia ja keda sakslased Prangli all pommitasid. Ühed halvad mõlemad.

"Eestiranna" laeval hukkunute kalmistu

Prangli saarele andis rõõmsa näo suur hulk teismelisi kalamehi, kes ilmselt mandrilt saarel suvevaheaega veetmas. Õhtul kuue paiku, kui meil oli kavas saarega hüvasti jätta, elavnes sadamakai: noortele kalameestele ja jahiomanikele lisandusid postipaadi ootajad.

Aparaat jõudis pildistamisasendisse liiga hilja, aga kujutage ette, et mootorratta taga oli käru, milles 5-6 umbes 10-aastast poisikest, kõigil õngeridvad püsti
Õhtune sadamamiljöö

Enne saarelt lahkumist olime jõudnud käia ka Loo külas ning vaadanud Prangli tuletorni ja muidugi tutvunud Prangli külamiljööga: looklevad kiviaiad, madalad majad - enamasti tagasihoidlikud, aga väga armsad; rõõmsad ja lahked inimesed. Kiviaedadega piiratud külatänav

Ja koerad, kes peale meie pererahva Minni olid kõik pea ühte moodi ja ei osanud vist haukuda, ainult uudistasid meid.

Tüüpiline Prangli koer

Merel oli tuul veidike vaibunud aga oleksime peaaegu sattunud merehätta, nimelt oli üks väike nii umbes 15-20 cm puuoks roninud sinna kuhu ronima ei peaks ja kiilus midagi laevas kapitaalselt kinni, aga laevamehed lahendasid olukorra kiiresti ja mingit suuremat paanikat ei tekkinud. Pahandusetekitaja pildi riputame siia blogisse varsti üles, kui internetilevi veidi kindlamaks läheb.

Siin ta on: paharet, mis laeva kinni kiilus ja ulpima pani

Õhtuks jõudsime Naissaarele ja peatume endises Nõukogude sõjaväe kordonis, praeguses külalistemajas, elektrit antakse siin jaokaupa ja internet ka vahepeal levib ja siis mitte.
Jällekuulmiseni!