Sunday, April 11, 2010

Talvematk Võrumaal

Eks ta natuke kohatu on kevadel kirjutada talvematkast ja neid suuri lumehangesid meelde tuletada, aga et muljet ei jääks nagu oleks matk meil tegemata jäänud või oleks lumehangede vahele ära eksinud, olgu siis vana võlg ära õiendatud. Pealegi on meil juba esimene kevadmatk tehtud, aga sellest järgmisel korral.




Niisiis 9. jaanuar ja 1. päev
Talvepäevad on teadagi lühikesed, sestap ei võtnud me ette tavapäraseid 20-30 km lõike vaid piirdusime ca 10 km-ga. Ja sihtpunkti päralegi jõudsime peale keskpäeva. Meeskond oli meil ka täienenud: minule ja Piretile lisaks Maris. Kuna matk oli kavandatud kahele päevale, siis olime võtnud vastu lahke pakkumise Siirilt, kes oma maakodu meile ööbimiseks andis. Ise kiirustas Tartusse tütre sünnipäevale.
Majaga küll oli see lugu, et see nädalajagu kütmata ning tubane kraadiklaas miinuskraade näitas. Miinus 2 ja komad peale selle (täpselt enam ei mäleta) ja väljas nii miinus 12 kandis. Egas midagi - ahi kütte, pliidi alla ka tuli, elektriradikad sisse ja tasapisi hakkas soojenema. Kui ahi köetud, siis läksime esimesele matkale.
Võtsime suuna Pältre lühterkuusele. Päevane päike oli kuhugi kadunud ning valitses juba kerge pimedus, nii et pildidki kippusid sinakat värvingut võtma. Ilm iseenesest oli aga mõnus ja loodus ilus: puud-põõsad koheva lumevaiba all.

Õige varsti saime me endale tubli matkasaatja - sinise heinapallinööriga märgistatud koera, kes nagu õige karjajuht jälgis, et me teelt kõrvale ei kalduks. Oma 100 meetrit meist ees iga natukese aja tagant tagasi vaadates, et me ikka järgneme ja kui me pikalt kaarti jäime uurima, siis lähemale tuli ja kannatlikult ootas, kui me kursi ikka tema suunatud teerajale võtame. Vahepeal ajas küll põõsaste vahel oma asju, aga olime tal kindlalt kontrolli all.

Koerast veel seda, et ta oli väga viisakas. Kui kuuse juures pikemalt uudistama, pildistama ja einestama jäime, jättis meid diskreetselt omapäi. Vahepeal tuli küll kontrollima ja pakkusime talle tubliduse eest vorsti, mille ta kombekalt ära sõi, seejuures teist ampsu juurde nõudmata. Kui tagasiminek tuli, siis oli ta taas platsis.

Pältre lühterkuusk
Tagasi minnes oli aga meie matkasaatjast veelgi enam kasu, sest üks Mõmmi tahtis meid rünnata. Polnud küll tegemist talveunest ärganud karupojaga vaid ühe peniga Pältre külas, kes külatänavale tuli võõraid hirmutama, aga meie koer suunas ta oma aiaväravate taha tagasi ja siis tuli ka perenaine ja kutsus Mõmmi korrale.
Koer saatis meid kenasti Rebäse tallu tagasi ja läks siis koeraasju ajama. Kui poole tunni pärast puid tooma läksin, oli ta truult trepi ees, aga mõistes, et me sinna ööd jääme, oli hiljem läinud.Ahju, pliiti ja radikaid küttes saime Poirot' ajaks toasooja 20 kraadi, nii et öösel magamiskotis palav hakkas ja elektrikütte välja lülitasin.


2.päev.
Olime just hommikusöögi lõpetanud kui tuli majaperenaine Siiri, kaasas tütre peolt konfiskeeritud salatid, nii et järgnes teine hommikusöök. Kiitused siinjuures tütrele, kes need maitsvad salatid valmis meisterdas. Siiri varustas meid ka kuhja kaartidega ning kirjandusega Võrumaa matkaradadest ja vaatamisväärsustest. Seda kuhilat vaadates tõotab sel kevadel päris mitmeid matku Võrumaale viivat ja paistab, et staapki on seal olemas.
Seekord lisandus meie matkaseltskonnaga ka Siiri ning neljakesi me uutele matkaradadele läksimegi. Kui kaardil näitas Rebäselt Sapi külla minevat päris tee, siis ilma teejuhita me seda poleks leidnud.
No siin see tee osaliselt on, sihi järgi küll aimatav, aga lagedamal kohal küll hoomamatu. Lumi oli umbes põlvini, nii et madalamast matkasaapast sisse tuli. Maad Rebäselt Sapi mäele võis kaardi järgi poolteist kilomeetrit olla, aga mägi ei tulnud ega tulnud.

Vahepeal tuligi kaarti uurida, et kuhu see mägi siis jääb.
Aga enne mäge tegime tutvust ka Sapi taludega - ühes elatakse kuid teine on õite mahajäänud, kuid hoonete varemed annavad tunnistust mitte kehval järjel olnud talust. Mõni aeg tagasi olla talukoht müügiski olnud, võib olla on praegugi.

Sapi talu
Teine Sapi talu, vaba...

Siiri ja Piret teel Sapi külasse...

... ja vahefinišis teed rüüpamas ja lumehanges puhkamas...

... ning Maris vahefiniši poole rühkimas.

Mägi oli meile esimeseks sihtpunktiks - siin rüüpasime kaasavõetud teed ning tõmbasime hetke hinge. Vaateväli oli küll avar, kuid nähtavus halb. Lumevaip oli päris sügav, vahepeal ka koorik, mis kõndimise raskemaks tegi, nii et mingit soovi ei olnud lumes edasi mütata, saaks vaid kindale maapeale ehk lahtilükatud teele.
Edasi liikusimegi teedel, mis esmalt Sapi talust Pältre küla poole viis ning sealt keerasime tuttavale Möldre küla poole viivale teele. Vahepeal põikasime taas Pältre lühterkuuse juurde sisse, mille juurde juba päris kena teerada läks - meie eile tehtud.
Loodus ise pakkus aga kauneid talvepilte, mida kõike kaadrisse püüda ei jõudnudki: kõrged lumehanged, lumetuttidega kuused,pilvede ja päikese ning kuu mängud...

Ring tehtud, oli ka päev pealelõunasse veerenud, tund veel ja pimeneb. Selline see talv on. Enne Tartusse teeleasumist põikasime ka Nopri talusse sisse, kust ostsime kaasa head-paremat ja premeerisime end Nopri kohukestega.

No comments:

Post a Comment