Thursday, October 8, 2015

Mukri loodusrada

Mukri raba Eidapere järve ääres, suvi 2005
Tõenäoliselt pole ma erapooletu, aga minu meelest on see Eesti ilusamaid matkaradu. Eidaperest, kus on mu lapsepõlvekodu, on rappa 3 km kruusateed. Matkamiseks suurepärane, kui lisada Mukri loodusraja 2,5 km, siis saab edasi-tagasi ca 10-11 km, mis on selline igapäevane käimisharjumus. Tavaliselt maal viibides olengi käinud seal kõndimas vaat et iga päev, aga sel aastal läks kuidagi nii, et mitte ei jõudnud. No tegelikult oli ikka plaan suvel ka minna, aga millegipärast vaatasin RMK kodulehte, mis sellest rajast kirjutatud on ja märkasin, et rada on oktoobrini renoveerimise tõttu suletud. Nii ei jõudnudki suvel rappa päikesetõusu tervitama.
Oktoobris pole ma vist kunagi Mukri rabas käinud, jõhvikakorjamised on jäänud septembrisse ja sügisel pole mind maalgi. Sel aastal oli aga väike puhkus just oktoobri alguses ja mõtlesin raba uudistama minna. Kohale jõudes selgus, et rada on endiselt suletud – ju siis kestavad renoveerimistööd oktoobri lõpuni. Kuna aga raja algus oli värskete laudadega turvaliselt kutsuv, siis mõtlesin niikaua käia kuni kannatab, et keeran siis otsa ringi, kui parandustööd ära lõpevad. Rabajärveni on vast tee ikka juba valmis. Pean siinkohal märkima, et valisin esmatutvuseks lühikese rajalõigu, mis on Mukri teelt vast sadakond meetrit järveni. Tee oli eeskujulik, järve ääres oli uuendatud ka ujumisplatvorm, mille pink paistis improviseeritud olema (küllap on see ajutine, sest kirjade järgi renoveerimistööd ju käivad).



Ristmik järve ääres, kus tee vasakule viib lühikesele rajale otse Eidapere-Mukri teele, tee üles viib rajalõigule vaatetorni ja puhkeala juurde, tee paremale on pikem rajalõik, tehes rabajärvedele ringi ja lõpeb autoparkla juures.

Vaatetorni uuendamine on plaanitud järgmisesse aastasse ja sellele ronimine keelatud. Sellest polnud ka lugu, sest olen tornivaadetega varasematel aastatel tutvunud, tõsi, sügisvärvides rabavaade oleks omajagu elamus. Vaatetorni kõrgus koos kandealusega oli  vist 21 m, millest maapealset osa 14 m, nii et silm ulatub päris kaugele. Lisan siia foto varasemast rabaretkest, mil vaatetorni külastamine veel turvaline oli. Muide, seal tornis oli külalisteraamat, kuhu külastajaid oma muljeid kirjutasid ja kirjutajaid oli ka kaugetelt mandritelt, kes oma vaimustust inglise või saksa keeles jagasid.  
 


Valisin siis edasiseks jalutuskäiguks rajalõigu nende imeliste veesilmade suunas, maapinnal kõndides paistavad need hoopis teistsugused kui vaatetornist või siis linnulennult. Tõenäoliselt olid need haneparved, kes just üle pea lendasid, tehes pidevalt uusi kujundeid – tõelised vigurlendurid! Aga maalilisi vaateid näeb ka tasasel laudteel, telefon pole rabapildistamiseks just parim vahend, kuid mälestusi aitavad hoida needki kaadrid.





Fotogeenilised männid, rabapäike, õitsev kanarbik, peibutavad jõhvikad, pohlad ja mustikad (murakaaeg on möödas), mõnus õhk, mõnus soojus (rabas vist on alati soojem kui mujal?), veesilmad ja laukad ja nende vahel lookleb turvaline loodusrada, nii et ka lahtiste jalanõudega varbad märjaks ei saa. Kontskingadega vaevalt küll keegi rappa läheb, kuid suvel rihmikutega või plätudega annab isegi käia, kuigi puitkillustikul pole nendega vist eriti mugav kõndida. Kuigi, kes suvel sinnakanti satub ja tahavad rabajärvel tuhandeid vesiroose õitsemas näha, siis lühike sajameetrine laudtee järve äärde on käidav iga jalanõuga ja riietusega.
Eidapere järv 2009 suvel
Kuid rattaga loodusrajal sõita ei tohi, selle kohta on raja alguses ka keelav silt. Nii et rattamatkajad, kes Oandu-Ikla matkateel kulgevad, peaksid sõitma Mukri teed pidi, kuid jällegi, kuna teelt läheb väike rajalõik järve ja vaatetorni äärde, siis võib ju ratta tee äärde jätta ja siis väike jalgsipõige rappa teha, võib ka nii teha, et sõita lõkkekohta ja siis kõndida läbi väikse metsatuka järveni ja tagasi.
Lõkkekohas on päris korralik ulualune pruukosti võtmiseks ja puhkamiseks, on puid ja ka grill (kuigi rest on katki). Majakese seinal ripub võti, mis peaks mingi ukse avama, kuid ei oska arvata, millise, võimalik, et see on pandud sinna ka viguri pärast. Paistab, et siin on lõkkematerjaliks säästlikult kasutatud vana raja materjali, mõned lauahunnikud veel vajavad tükeldamist.
Üldiselt olid rajalt vana matkatee jäänused juba koristatud, üksikutes kohtades oli veel üht-teist vana või siis üleliigseid klotse uue ehitamiselt, kuid kirjade järgi peaks raja rekonstrueerimine veel käima ning üldilme saab ses osas ka korda. Tahaks siinkohal kiita RMK-d, KIK-i, Kehtna vallavalitsust ja tööde teostajat Meris OÜ-d, kelle abil loodusrada taas korda saab. Minu teada on see päris populaarne, siin on mitmeid kordi käinud nii Looduse Omnibuss kui läbi viidud koolitunde ja minu nii-öelda illegaalina rajal viibimise ajal jalutasid mulle vastu mitmed väikeste lastega perekonnad.

Üks unistus mul seoses rajaga oleks: ühe järvekese juures, kus eriti rohkesti vesiroose kasvab, võiks olla ka umbes puusakõrgune pildistamisplatvorm, et seda õiteilu veelgi paremini näha. Kunagi oli seal vist ka pink, kuid see jäi kaugele ja järvekallas on väga märg, et sinna lähemale minna. Juuresolev pilt pole just sel aastal tehtud, teatavasti on ka vesiroosi õitsemise aeg möödas. Selle aasta matkahooaeg on küll möödas, kuigi tõsistel matkajatel pole vist hooaegu, nii et kutsun üles raba uudistama ka sügisel ja talvel, kuid järgmise aasta kevadel ja suvel kindlasti. Raba on alati huvitav, kui kevadel on pilkupüüdvad ubalehed, tupp-villpea valged tutikesed, sookail, suvel vesiroosid, soopihl, sügisel kanarbik, sekka männid, rabasamblikud, ümeraleheline huulhein jm, siis silmailu jagub. Kui veab, võib kohata ka põtru või metsanotsusid või linde (metsist, musta toonekurge, rüüti, metskiuri, sookurge jt).  Vaatetorni niipea ei saa, kuid loodetavasti asendatakse vana uuega ka üsna pea.
Mukri raba looduse kirjeldus on ühes Eesti Looduse numbris.
Võrdluseks: vana rada (ülal) ja uus rada (all). 



No comments:

Post a Comment