Pääsukese matkast ja muust

Juba nädal on möödas meie matka lõpust. Seekord lõppes meie rännak nagu planeeritud Jõelähtmes. Pääsukesel jätkus tee veel mitu kuud, esmalt Lihulasse ja siis Saaremaale. Meil oli kasutada vaid üks puhkusenädal, sestap jäigi meie vahefiniš Jõelähtmesse. Nüüd väike vahekokkuvõte läbitud teekonnast päevade kaupa:
1. päev: Narva-Jõesuu - Toila (ööbimine Toila Spa kämpingus)
2. päev: Toila - Saka (ööbimine Saka Spa kämpingus)
3. päev: Saka - Kalvi (ööbimine Mahu rannas telgis või autos)
4. päev: Kalvi - Toolse (ööbimine Karepal R. Sagritsa majamuuseumis)
5. päev: Toolse - Altja (ööbimine Toomarahva turismitalus)
6. päev: Altja - Nõmmeveski (ööbimine Nõmmeveski puhketalus)
7. päev: Nõmmeveski - Kupu (ööbimine Näkiallika tööriistade sepikoda-muuseumis)
8. päev: Kupu - Jõelähtme (ööbimine oma kodus Tartus)
Nagu näha, armastasime mugavusi. Kindla katusega majutuskohad olid tingitud rohkem Eestimaa heitlikust suvest: kui pilved ikka ähvardavad olid, siis sai hommikul võimalik kuiv ja soe magamiskoht välja vaadatud. Viimased peatuskohad pakkusid ka saunamõnusid ja tegelikult oleks ka Toilas ja Sakas sauna saanud, aga need olid ainult 10-ni õhtul avatud.
Järgmisel (ja ülejärgmisel) aastal on kavas oma teed jätkata. Kui meil on fänne, kes tahaksid meie matkaga ühineda, siis paras aeg on pisitasa treenima hakata, käies päevas ca 10-15 km ja kevade poole lisada kilomeetreid. Meie käisime kevadel päris mitmel nädalavahetusel väikestel matkadel, millest edaspidi blogi kaudu muljeid jagame, samuti on veel eeloleval suvel mõned matkad kavas.
Eestimaa on ilus, nii et tasub aega maha võtta ja avastada. Aga nädalane matk Jõelähtme-Lihula (mida Pääsuke küll suures osas rongiga läbis) järgmisel suvel.

Suures võidujoovastuses jäi kirjutamata see, et loomulikult käisime me pärast finaali ka ikka õigel Jägala joal, sest muidu oleks Pääsuke ju solvunud. Süda rahul, et juga olemas ja Johannes rahul, sõitsime Tartusse.

LÕPP HEA - KÕIK HEA!

Ja jõudiski kätte meie reisi viimane päev - nii uskumatu kui see ei olnud. Jõelähtme kirikuni, mille olime valinud oma matka sihtpunktiks oli meie arvestust mööda nii 25 km. Tühiasi. Ainult, et valdavalt oli see asfalttee, loomulikult valisime vana ja väärika Narva-Tallinn maantee, mis küll pikem aga see-eest maalilisem, küladerohkem ja väiksema liiklusega. Ja ligi 800 - aastase ajalooga. Enne teeleasumist aga tutvusime põhjalikult Näkiallika tööriistamuuseumiga ja kuulasime seletusi ning tulevikuplaane. Tahaks küll tagasi tulla kui ükskord on valmis pannidest püstkoda ja teisedki hullud mõtted teoks saanud.

Koos Näkiallika tööriistamuuseumi omaniku Peetriga

Teel oli esimeseks peatuseks Kiiu torn. Kuulus juba nõuka ajast kui üks esimesi restaureeritud vanu ehitisi, mis uue funktsiooni leidnud just kohvikuna. See oli omal ajal väga noobel koht pidu pidada. Tore okli paik praegugi, saime juua "Kiiu torni" nimelist kokteili (Kiiu torni liköör, viski ja coca-cola), ajasime perenaisega juttu, kes seda paika juba 19 aastat peab ja kuulasime hoone ajalugu. Edasi muudkui kõndisime, üle Valkla jõe, kus sillaparandus (seal oleks võinud ka üle jõe hüpata.)
KIlomeetriposte polnud ja nii need tee ja aeg lihtsalt kulgesid. KIndlasti tahtsime vaadata Jägala juga, mida Pääsuke ka vaatamas käis ja pilte tegi. Sellega oli aga nii, et kui kohale jõudsime, olime päris nõutud, on see nüüd ikka see õige juga või mitte? Olime mõlemad varem seal olnud ja nüüd ei kippunud enam paika ära tundma. Sama küsiva moega käis seal teisigi ringi, ühed läti lippudega mootorratturid näiteks. Pärast tuli välja, et oligi vale paik.
Jõelähtme lähedal helistas meie Tallinna-fännklubi, et saabuvad tervitama. No jalg läks kohe kergemaks!! Ja saime veel endale viimasel kilomeetril kaasakõndija. Kell oli 18.06kui lõime patsu vastu kiriku seina. Seejärel oli puhkus, paremad joogid ja magusad ampsud, ning tagasi Tartu poole.
Ja juba autos otsustasime, et kui Pääsukese tee läks edasi, läheme meiegi!!

Uus päev - laupäev, 20. juuni

Laupäeva hommikul ärkasime Nõmmeveski Puhketalus, kuhu olime endale mõnusa katusealuse saanud. Meie päralt oli terve maja sooja sauna ja kaminaga. Elav tuli ja saunaleil leevendasid väikese matkaväsimuse. Kuuenda matkapäeva lõpetuseks olin ka mina saanud esimesed tõsised villid (väike varvas oli suurem kui sama jala suur varvas ja ka talla alt oli üks koht hell). Aga uni oli hea ja puhkasime kenasti välja. Hommikul olime valmis meie kohta vara liikuma hakkama (kell 11), ent jõudsime vaevalt asjad kokku panna, kui meid tabas äkiline hoovihm. Varjusime saateautosse ja põrnitsesime taevasse, mis oli ühtlaselt hall ja paistis, et ilm tahab nurjata meie selle päeva matka kilomeetrid.

Vihm autoaknal

Plaani järgi tahtsime jõuda kuskile Kuusalu ja Kiiu vahele, et viimaseks päevaks võimalikult vähe käia jääks. Minul oli küll vihmakuub olemas, ent sellel puudusid praktiliselt varrukad, mistõttu jopekäised märjaks tegi, Piretil aga puudus üldse keep ja jope lasknuks sellise vihma läbi. Kuna vihma veel sadas, otsustasime saateautoga Loksale sõita, kus asus lähim pood. Seal tahtsime endale vihmakeebid muretseda. Esimene pood, kuhu sisse astusime, oli ehitusmaterjalide kauplus, seal olid keebid otsas, aga mina leidsin endale kummikud (need oleksid eelmisel päeval Joaveski-Nõmmeveski metsas ära kulunud!). Kuna kummikud istusid jalga hästi (olid küll 2 numbrit jalast suuremad, kuid villid tundsid ennast hästi ja ei pistnud karjuma), siis ostsin mõtlemata ära ja jalga need jätsingi. Toidukauplusest leidsime ka vihmakeebid ja varustus olemas, asusime igasuguse vihma kiuste teele. No tegelikult oli vihmapilv selleks ajaks juba ise alistunud, kui me Nõmmeveskile tagasi jõudsime.

Matkaraja algus

Sealt jätkasime teed RMK Nõmmeveski-Liiapeksi matkarada pidi, mis kulges Valgejõe ürglooduses, jälgides pinnareljeefe, ikka mäest üles ja alla, kiira-käära, nagu lookles ka jõgi. Rada, mis tundus kaardi järgi vaevalt kilomeeter olevat, võttis ligi tunni.

Ilus matkarada

Aga tee viis kaunile Vasaristi joale. Edasi kulges tee natuke maad nagu matkarada, peamiselt kruusateel, tee ääres väikesed külakesed. Omapäraseim tee oli Kalme külla: kaardil oli täiesti tavaline külatee, ka Regio kaart näitab tee täiesti olemas olevat, aga iga 100 meetri tagant oli kas teade Naabrivalve või eramaa silt ja keelumärk, korra ka kurja koera pilt. Kurja koera ka leidsime, ent sugugi mitte selle talu juures, kus ohusilt. Koer oli täiesti lahti, mingit tõkendit ei olnud ja oli valmis kohe ründama. Paistis päris hirmuäratav olevat. Piret vana koerakasvatajana sundis ta paigale jääma ja pisut lisas kindlustunnet ka tema käes olev koeragaas, aga minul tagus küll süda rinnus trummi ja püksid kiskusid püüli, sest koera suurust vaadates ei jäänud ta minu kogule palju alla. Ohutsoonist väljas, jätkus tee maanteed pidi Kolga poole, nüüd tuli asfalt. Esimest korda matkal nägime ka inimmassi, nimelt oli bussitäis rahvast tõenäoliselt Viru rabast väljumas.
Senini olime nädala jooksul näinud külades õues liikvel väga väheseid inimesi, mõni toimetas õues, mõni liikus jalgrattaga külateel või siis tegelesid isad lastega. Külad tundusid tühjad, ka ei paistnud tegevust põldudel. Kui Pääsukesel oli 100 aastat tagasi võimalik jäädvustada pildile talutöid, siis meile ei jäänud midagi silma. Samas paistsid majapidamised korras olevat, ent päris palju märkas silm ka söötis põlde ning mahajäetud kolhoosiaegseid tootmishooneid.
Kolga teeristis võttis Indrek meid autole ja toimetas Kolka, kus läksime muuseumisse, et kasutada internetti. Tele2 ei võimaldanud ürglooduses ühendust ja nii tuli kasutada traadiga internetti, et enda tegevusest märku anda. Blogida küll ei jõudnud, aga saatsime oma suured pildid ära, et meie hea abiline Joonas saaks need eelmise päeva kirjeldusele lisada. Indrek leidis muuseumist ka huvitavaid esemeid ja Kolga muuseumi töötajatele kulusid ära ka meie puidukonservaatori nõuanded ja teadmised. Muuseumist saime ka hea soovituse, kuhu õhtul ankrusse jääda. Nimelt saime teada Näkiallika tööriistade sepikoda-muuseumi olemasolust, mis just Kuusalu külje all asus. Piret helistas kohe muuseumi omanikule Peeter Kivimäele, kes lubas ERMi töötajatele kohe tasuta sviiti ja õhtust meelelahutust. Nüüd algas rutt. Indrek viis meid kohale, kus matkatee poolele jäi ja kadus autoga Kuusalu poole, meie jätkasime tipa-tapa sama teed. Algul möödus üks kilomeetripost teise järel päris kiiruga, nii et tõdesime rõõmuga, et Jõelähtmesse jääb kilomeetreid aina vähemaks. Nimelt kulges tee vana Narva (Peterburi) maanteed pidi, mille ääres peaks olema ka vanu postijaamu (ühte ma järgmisel päeval ka nägin). Tee oli küll asfalt ja mitte väga jalasõbralik (kummikus hakkas kand natuke põrutuma), aga see-eest autosid oli suhteliselt vähe, nii et polnud viga. Paari tunniga jõudsime Kupu külla ja Näkiallika tallu, kuhu viis teeke maanteeäärse piimapuki juurest. Talu pakkus üllatusi, juba varakult märkas silm esmalt vanakraami ja siis taluõuel noori mehi, kes vene keeles kõnelesid. Peremeest küsides juhatati meid tuppa, kust leidsime eest teisegi seltskonna, need kõnelesid vist eesti keelt. Meile näidati ära magamisasemed ja juhatati suitsusauna. Mehed ise kiirustasid proovi, peremees veel vabandas, et ei jõudnud meile värsket saunavihta teha. Omapäi jäetuna nautisime saunamõnusid, mis olid tõesti hüvad. Suitsusaun oli suurepärane! Me ei jõudnud veel saunajärgset veinimekkimist õieti alustadagi, kui meid kutsuti teatrisse. Selgus, et veel samal õhtul ca tunni pärast on Kuusalu Rahvamajas Kihelkonnamäng, kus meie peremees oma sõpradega üles astub. Kohale jõudnud, selgus, et tegu oli ekskursiga "Majad ja ajad", kus seltskond inimesi jalutas Kuusalu alevis ja kuulas iga maja kohta nende lugusid. Me ootasime esiti rahvamaja juures hulk aega ja imestasime, et publikut ei ole, küll aga mundrites mehi, kes punaarmee, kes leegioni omades. Varsti aga tuli suur grupp, vast üle poolesaja inimese, millega inimesi aina liitus. Rahvamaja juures saime kuulda selle maja lugu, maja ise üle 100 aasta vana, aga tea tervise juures. Sõja ajal on ta peavarju andnud nii venelastele kui sakslastele, olnud tunnistajaks ühe sõjavangi mahalaskmisele, kes hilines loendusele. Kõike seda meie sõbrad etendasidki. Selgus, et tegemist oli ajalooklubiga Front Line, kes läbi mängu elab läbi II maailmasõja sündmusi.

Front Line taastab sündmusi, mis toimusid 1941. aastal Kuusalu rahvamaja juures.

Näkiallikale tagasi jõudnud ja juba magamismõtteid mõlgutanud, kutsuti meid alla putru sööma, kus liitusime pika laua taga Front Line seltskonnaga ja sõime isukalt imemaitsvat mulgi putru, kõrvale ehtsat valget viina rüübates. Mehed rääkisid vaheldumisi oma klubi tegevusest, mida suure huviga kuulasime. Meid üllatas, et seltskond nii värvikas on ja seal pole probleeme, mis poolel keegi on - kõik on sõbrad, oled sa punaarmeelane või leegionär, pole ka erimeelsusi rahvuste vahel. Põnev elamus!

Eile õhtune jutt katkes poolelt sõnalt ning lisaks siia veel üht-teist. Nimelt olid meil õhtul toredas majakese külas Ott Sandrak oma naise ja pojaga. Läbisime nii meie kui Pääsukese radu ja tegiime plaane kaheks viimaseks päevaks. Peaaegu kohalike näpunäited kulusid marjaks ära. Pärast veel saun, esimest korda selle reisi jooksul - oli vägagi asja ette. Lõpuks kiidaks ka RMKd, kelle matkaradadel on hea ja kindel tunne. Igati toetame, seekord ka tegudega, ostes nende nänni.

Õhtul rõõmsalt RMK särgiga

Päeva pisiasjadest veel. Rääkimata sellest, et ilm oli tõeliselt vaheldusrikas, oli tee maaliline ja vaheldusrikas.

Reede, 19. juuni
Hommikul Altjas Toomarahva turismitalus. Lahke perenaine tegi hommikusöögiks, mida iganes soovisime. Meie fantaasia oli piiratud ja piirdusime ainult praetud munaga, kes pooltoore, kes kergelt mõlemalt poolt praetuga ja lisaks vorsti-juustu ja röstsaia-leiba, mahla, kohvi ja mida veel... Pruukost hüva.
Lõunal võtsime ette tee Oandule, et läbida matkarada Oandu-Võsu-Nõmmeveski. Hommikul vaatasime, et ilm kisub vihmale ja uurisime kohe, kus ööseks kuiva peavarju leida. Kuna tee viis nagunii Nõmmeveskile, siis leidsime sealt võimaliku koha. Plaan selge, asusime teele. Esmalt Oandule. Seal käisime RMK-s rada täpsemalt uurimas, Piret sai endale osta juba ammu igatsetud RMK T-särgi (nimelt leidis ta mõned nädalad varem Kiidjärvelt särgi, mida ihaldas, aga teistes RMK teabepunktides, mida olime viimasel kuul külastanud, polnud seda leidnud). Oandus hakkas ka vihma sadama ja esimese saju ajal vaatasime kohalikus RMK punktis näitust metskonna tööst.

Tiina Oandu karjamõisas

Näitus oli hästi informatiivne ja kenasti vormistatud, ilm lubas teekonda jätkata, kuid vahelduva eduga sadas kuni Võsuni välja. See siis oli kolmas korralik vihm, mis meid sellel matkal läbimärjaks tegi. Võsus otsustasime natuke puhata ja veidi kuivemat ilma oodata, sestap võtsime suuna kohvikusse ja loomaaeda. Viimast leidmata suundusime Grilli-nimelisse kohta (see oli esimene söögikoht, mille avatuna leidsime ja tahtsime lihtsalt sooja). Piret otsustas supi kasuks, mina otsustasin kohe prae ja õlle võtta. Võsus oli veel eesmärk pangaautomaat leida, et end veidi rahaliselt kindlustada, sest mine tea, mis meid ees ootab. Läbitud matkateekonnal ei juhtu just sageli, et näed pangaautomaati, rääkimata kauplusest. Tuli välja, et Võsus on Swedpank üldse tundmata ja tuli SEB Ühispank leida, mis oli ühes väikses toidupoes. Tänu Võsu põigule tuli planeeritud matkale vast 5 km lisa, aga vähemasti oli vahepeal vihm vaibunud ja meel märksa rõõmsam. Leidsime Võsu-Nõmmeveski matkaraja kenasti ülesse. Raja kiituseks peab märkima, et see on kenasti tähistatud, puudele on punased kriipsud või täpikesed märgitud, nii et rajalt võimatu eksida. Oandust olime ostud ka teemakohased märgid "Püsi rajal", nii et ometi kord me rajalt ei eksinud, ei tea, kas see oli märgi vägi, aga matk kulges viperusteta. (Oleme Piretiga varem mitmeid RMK matku sooritanud ja tavaliselt rajalt veidi kõrvale kaldunud.)
Raja iseloomustusest: enamasti oli rada väga kena, männimetsa all, vahepeal küll pehme liiv, aga ootamatusena olid vahepeal ka kõrge rohuga teerajad, mida isegi raske märgata, kuid veel hullem oli raja lõpuosas olev soine ala, mis vahetult pärast Joaveskit. Joaveskist Nõmmeveskile oli kaardi järgi ca 3 km, aga kulgesime seda üle tunni. Esmalt oli takistuseks soo ja siis jõgi, mis kiira-käära kulges ja nõnda ka matkarada. Raja plaani vaadates tundus, et peaksime üle silla minema, aga seal polnudki küla. Tuli telefon appi võtta, et selgitada meie öömaja asupaik. Paraku polnud sillal Tele2 levi.

Kitsed teel

Metsas oli koledaid kolliauke, kuhu kurjad inimesed sisse tõmmatakse

Kole lõpusirge

Eilsele päevale lisaks olgu siis kirjeldatud matkateekond. Plaanisime kasutada ära ilusat ilma ja kulgeda mererannas Toolsest Altjasse. Mõte ilus, maastik ka ilus, aga mitte nii lihtne. Suurimaks takistuseks olid kõrkjad, mis sundisid meid metsateid otsima. Tänu sellele nägime aga ilusaid rannakülasid. Rannajoont jälgisime Eismani, siis nähes silmapiiril ainult kõrkjaid, suundusime külasse ja sealt Vainupeani mööda asfalti. Vainupeal arvasime ka parima mõtte olevat kasutada RMK metsarada, mis otse Altjani viis. RMK kiituseks peab ütlema, et nende rajad on hästi tähistatud ja läbitavad. Teel tabas meid ka väike vihmasabin, nii et päris kuiva nahaga sel päeval ei pääsenud. Õnneks oli õhtul tuba soe. Kilomeetreid kogunes päevaks 31,6 ja samme Tiinal 38079, Piretil 40858. Täna jätkame Pääsukese radadel, kes käis Nõmmeveskis ja Joaveskis, sinna tee ette võtame, abiks Lahemaa kaart, kus on kenasti RMK sinna suunduv matkarada peal.

Ka tänase päeva hommik algas sellega, et helistas Gaškov ja lubas varsti tulla. Hommikul enne kukke ja koitu oli Hedi meile juba toonud värsked pannkoogid ja sõitnud ise Rakverre Teedule vastu.

Teel kuulsusele. Piret ETVle intervjuud andmas

Meie tuterdasime ringi ja pakkisime asju, keetsime kohvi ja nautisime tõeliselt ilusat ilma üle pika aja. Aeg läks linnutiivul ja kui me olime enam vähem ühele poole saanud, saabusid nad kõik üksteise otsa, nii Teet kui tele. Teet tegi meile tõsiteadausliku sissejuhatuse Sagritsa loomingusse ja vähemteadusliku enda elusse ja töösse Karepal. Selle katkestas tele saabumine ja jutt läks sujuvalt üle meie väravasse ehk siis Pääsukesele. Järgnevalt (pärast südamlikku jumalajättu Teedu, Hedi ja Tenoriga, kes sai meie singijäänused) viis Indrek meid autoga ausalt paika, kus ta meid eile oli maha pannud.

Lahked võõrustajad: Tenor, väike Olga ja Hedi

Meie marssisime rõõmsalt Toolse poole kui kaameramees põõsast kargas ja tõeseid kõndimise-kaadreid tegi. Pärast linnust otsisime üles Teedu poolt soovitatud vana tee otsa ja asusime tänase päeva ülesannet täitma. Rand oli kaunis, meri kaunimgi veel. Kõigepealt aga kaks üllatust. Esimene oli Hedi, kes oli tulnud meid uuesti Karepa all randa saatma ja vaatama kuidas me jõest üle saame, Ei läinudki üle jõe, vaid hoopis läbi mere. Teine oli kiri liival, mille oli kirjutanud Indrek, kes meile jõudu soovis.

Tiina ja luiged

Teel kohtasime sadu luikesid, palju nõgeseid ja lõikeheinu ja kõige lõpuks Altja kõrtsis Ülle Kruusi koos abikaasaga. Maailm väike. Ja lõpuks tuli veel välja, et see naine, kelle käest me Eismal teed küsisime, oli see proua, kelle juubelile Kruusid läksid. Maailm on ka ümmargune. Sõnajärg Tiinale.

No nii, nüüd kirjutab Piret:
1. Elagu ja olgu kiidetud Kunda Swedbank!! Nad ei naernud minu üle, vaid olid kohe nõus, et vahel lihtsalt on selline päev, et jätad oma pangakaardi koos pin-koodiga letile ja käid iga poole tunni tagant uut kaarti küsimas. Andisd kohe ja raha ei võtnudki enam, ütlesid, et isegi halb päev!!
2. Nüüd veel Kundast aga siis kui me juba jala olime sinna jõudnud. Asfalt oli nõme ja erilist sära meie silmades ei olnud. Kui juba kohal olime vaatasime ja võrdlesime seda uut ja vana tööstus-Kundat. Selle käigus kukkus üks väike kivi (jumal teab, kust) mulle jala peale ja kohe hakkas verd voolama. Sulgesime selle teelehtedega ja suunudusime Põdra Pubisse. Küsisin seal brändit seespidiseks ja viina välispidiseks tarbimiseks ja sain kõik kohe. Imeodav peale selle. Tänud neile! lahke suhtumise eest.
3. Ja kiiresti ka paar sõna õhtust. Minu kallis kursusevend Veispak resideerub suveti põhiliselt Karepal ja seetõttu sai suund sinna võetud. Tema ise oli küll veel Tallinnas aga tore elukaaslane Heidi ja väiketütar võtsid meid vastu kuuma rabarberikoogiga. Oli tõeliselt mõnus õhtu ja sellest polnud miskit lugu, et Tallinna taksojuhid ei olnud nõus Veispakku Tallinnast kohalr tooma. Homme ka päev.

Öö vastu kolmapäeva telkisime Mahu rannas. Öö oli õnneks soe ja sademeteta, nii et polnud viga kui kõva küljealune (paekivi) välja arvata. Pireti ajas hommikul üles Ago Gaškovi telefonikõne sooviga matkajatest ETVsse uudislugu teha, pidi päeva peale ühendust võtma. Hommikupoolikul jändasime internetiga: Mahus seda polnud ja otsustasime Viru-Nigulasse minna, et seal proovida, sest vaja oli ka pilte saata ning nende üleslaadimine netti võttis eelmisel õhtul ca 15 min tükk (Tele2 kiirus!). Viru-Nigula raamatukogus lõpuks netiühendus õnnestus ja sealt said postitatud meie viimased uudised ja pildid, aega küll kulus aga kella ühest olime valmis oma poolelijäänud matkateed jätkama, selleks tuli meid viia Kalvi mõisa ja Viru-Nigula teeristi, enne tuli aga tankida ja siin tuli järgmine takistus: nimelt avastas Piret bensiini makstes, et tema pangakaart oli kadunud, viimati mäletas seda kasutatavat Aseris Grossi kaupluse juures pangaautomaadis, kuhu oli selle eelmisel päeval ilmselt jätnud. Õnneks polnud seda keegi kurjasti ära kasutanud ning kohe sai kaart suletud, aga kuna lähemalt ei olnud võimalik sularaha ID-kaardiga pangast välja võtta kui Kundast, siis sinna me sõitsimegi. Swedpangas läks hästi, Piret sai ajutise pangakaardi, mis pidi päris pangakaari valmimiseni (peale jaanipäeva) aitama sel moel, et automaadist raha välja võtta saab, kaupluses maksta aga mitte. Sellise kaardi olemasolu oli meile uudiseks. No see lugu lõppes hästi, käisime poes, et osta õhtuks külakostiks midagi kaasa. Edasi sõitsime uuesti Kalvi poole, aga veidi enne sihtpunkti avastas Piret, et ka tema ajutine pangakaart on kadunud ja jättis selle ilmselt kaupluses müügiletile ühes pin-koodiga... Uskumatu lugu! Nii tuli taas kaart sulgeda ja uuesti Kundasse sõita. Mis näoga pangateenindajad Piretit vaatasid, seda kirjutab ta võib-olla ise.
Viperused möödas, saime pärast kolme pealelõunal lõpuks rajale. Nüüd hakkasime jalgsi kõndima seda maad, mida olime 4 korda sel päeval autoga adasi-tagasi sõitnud, nii et me teadsime täpselt, mis meid ees ootas. Esimene teelõik Kalvilt Viru-Nigulasse läks lipsti, ilmselt suurest käimisootusest olid tiivad, mis meid rutusti edasi kandsid. Vahepeal tahtsime tee äärde jäävas Habeme kõrtsis üht kohviturgutust teha. Kõrtsi silt andis teada, et see peaks olema lahti ja sellele viitasid ka hoovis olevad pingid, varjualused ja ansamblilava, aga ilma igasuguse selgituseta oli kõrtsil tabalukk ees ja ei ainsatki hingelist, kui ketikoer välja arvata. Sellel teelõigul saatis meid pidevalt Viru-Nigula külje all olev tuulepark, mida Pääsukese ajal muidugi polnud. Pääsukese rada viis omal ajal samuti Viru-Nigulasse, Padale ja Kundasse. Meie olime oma päevakavast aga palju maas ja otsustasime Viru-Nigulast otse Kundasse minna. Viru-Nigulas pildistasime kirikut ja kiviriste ning sõime jäätist. Ilm polnud just kõige soojem: minul olid seljas kõik soojad riided ja Piretilt laenatud vest. Kunda tee oli aga päris vastutuult ja nii 12 km sirget igavat rada. Ilma kiituseks tuleb aga öelda, et õnneks ei sadanud, nii et eelmisel päeval Taevataadile saadetud palvekiri oli kenasti kohale jõudnud ja kuulda võetud. Midagi iseloomulikku silm Kunda teel ei märganud, kui mitte lugeda neid sadu suuri autosid, mis kas metsakoorma või tsemenditsisterni või mingi muu koormaga mööda kihutasid ja silmapiiril järjest pisemaks muutusid. Kundas juhtus Piretil järgmine viperus, aga sellest mina ei kirjuta. Tegime väikse puhkepeatuse Põdra pubis ja jätkasime teed, sest tahtsime veel Toolsesse jõuda, et seal see matkapäev lõpetada. Indrek pidi meid autole võtma ja Karepale Kalame talusse öömajale viima. Täpselt teeristis, kus keeras tee linnusesse meie matkapäev lõppeski, et homme samast punktist jätkuda. Päev oli lühike, kuid toimekas: õhtuks kogunes 29,5 km. Edasi jätkab Piret.

Lõpuks ometi algas pikk ja igav kõndimine mööda asfalti.

Piret Mahu rannas saateautos pärast plaasterdusi ja enne teele asumist

Õdus õhtu Kalame talus, kus lahke Hedi väikese Olgaga, ja kuum rabarberikook. Aitähh!!

Kel kultuuriuudised nägemata jäid, siis link on lisatud "Meedia meist" nimistusse.
J.

Neljapäev, 18.00
Saateauto on Altjal, matkajad kuskil Mustaoja kandis. Käidud Võsul matkajatele "sula" võtmas ( Võsul on ainult SEB-i automaat ), tuba tänaseks ööks Toomarahva talus

Rändajatel Interneti puudumise tõttu lisanduvad sissekanded ja pildid täna õhtul.
Püsige lainel.

Samm astub usinasti mööda randa

Tiina kirjutas põhilise ära ja jälle omapoolseid lisasid. Kõigepealt läbitud maa oli eile 36,8 km, Tiinal samme 44340 sammu (Tiina peab arvet ka šokolaadides, nii et 3 šokolaadi)ja minul 46 312 sammu. šokolaade mina ei loe.
Ilm oli alguses vihmane ja saime märjaks. Turvaauto oli Tartus eksamikomisjonis ja ega ta poleks meie juurde mereranda saanud nagunii. Ilmaolude pärast pöördusime hoopis kõigevägevama poole.

Palvekiri kõikse vägevamale

Kes ka kohe appi tuli ja vihma me enam sellel päeval ja ööl enam ei saanud. See-eest tahtis ta vastutasuks natuke meie kulul nalja saada. Eks tal oli ülevalt lõbus vaadata kuidas me elu eest turnisime ja savisse vajusime. Meil oli ka ilus ülesse kõrgele pangale vaadata, kahjuks oli see aga tihti liiga eluohtlik. Mida ilusam vaade, seda rängem takistus. Lõpus läksime kõige lihtsamat teed pidi, saapad ja püksid jalas mööda merd. Kui lõpuks Aseris olime ja rannal ühte kohalikku noormeest nägime, vaatas ta meid kui merest tulevaid ilmutusi. Merineitsitest oli asi kaugel kui mitte vetikatega ehitud alumist otsa arvestada.
Kõike seda saate lugeda aga alles täna, sest Tele2 mobiilne internet keeldus meiega Mahus suhtlemast.
Nüüd Kalvist Viru-Nigulasse ja eks siis näeb, mis edasi saab. Kusagil pidi Ago Gaškov meid püüdma, ei tea kas saab kätte või mitte.
Õhtuks loodame saada Karepale.

Tiina teel Sakalt Aserisse. Oli veel liivarand.

Eilset päeva alustasime Sakalt, kus Saka Spa kämpingus olime öömajal. Öömaja kiituseks olgu öeldud, et see oli hubane ja soe. Teenindus sõbralik. Vastu hommikut kadus küll elektririkke tõttu aga elektret ja vesi, aga oldi väga vastutulelik ja serveeriti meile kenasti kohvi.
Sakast ka üks vau-momente: nimelt väga ilus juga, mille ilu ei jää Valastele sugugi alla. Tegemist on kolmeastmelise joaga.

Saka juga meie ööbimispaiga juures

All metsavööndis on rinnuliulatuvad sõnajalad ja vaade oli küll vägev. Kahju, et kõike pildile ei suuda jäädvustada. Aga emotsioonid on uhked.
Otsustasime edasi liikuda mereäärt pidi. Alguses oli kena liivarand, veidi hiljem tuli ka kive ning... Teisi inimesi ega loomi rannas ei näinud, küll aga kellegi jälgi, mis mitte inimestele ei kuulunud.

Kes siin käis küll enne meid?

Pärast Liimalat läks matkatee keerulisemaks, esmalt tuli jõgi ette, hiljem mahamurdunud puud, nii et pidi neid roomates ja ronides ületama.

Teele tekivad esimesed takistused

Vahepeal läks asi aga nii keeruliseks, et pidi kas päris merest teed otsima, või riskima savimutta uppumist. Mina eelistasin meresurma ja läksin veest. Pärast poolepäevast ekstreemmatka jõudsime õnnelikult Aserisse, kus otsisime kehakinnitust. Edasi liikusime Kalvi mõisa, kuhu otsustasime päeva finiši määrata. Turvaauto toimetas meid Mahu randa, kus lahke perenaine lubas õues telkida.

Veel Pääsukesest. Oma reisimärkmetes kirjutas ta Sakast, kus me praegu oleme. Keegi hilisem tüüp, kes tema kirjapandut parandanud on, arvas ilmselt, et Sakat ei olemas ja oli selle toreda koha Sakuks parandanud.
Tegelikult on Saka mõisal tore peahoone, mis sest et praegu räämas. Asukoht mere ääres panga peal aga suisa suurepärane.

Nüüd hoiab seda antenni Tiina ja mina lisan ka kiirelt mõned omapoolsed mõtted. Üllataused sellel päeval järjekorras:
1. Siis kui me ekslesime pankranniku all turnides, leidsime mõlemad kivistisi, Tiina väiksemaid, mida sai kaasa võtta ja mina suurmaid mida ei olnud isu vedada, sest arvatavasti ei oleks see toonud mingit olulist murrangut teadusesse.

Kivistis kõigi teiste kivide seas.

Aga see, et neid siin vabalt leida on, oli küll minule kui võhikule üllatus. Kohe pea paari meetri tagant mingi mitu miljonit (või palju nad vanad on?) elusolendi jäänuk vaatab vastu.
2. Valaste joa on vallutanud pulmalised. Igal pool Eestis on tekkinud neid lukku pandud abielusid sildadele ja varsti pea kõikjale, kuhu on võimalik taba kinnitada.

Valaste juga.

Nüüdisaegne pulmakombestik. Tabalukud Valaste treppidel.

Siin mõjusid nad ka pigem võõrastust tekitavalt kui usaldust äratavalt. Samuti oli ka lausa nimesid kraabitud trepiastmetele, mis joa juurde viisid. Rahvusvaheline kombestik lokkab tänapäeval jõudsalt.

Seesama keerdtrepp, mis tihedalt tabalukke täis.

3. Hea uudis on see, et kõik inimesed, kellega me suhtlesime teel - küll teed küsides - olid erakordselt sõbralikud ja tundsid lausa rõõmu sellest, et mööda teed tulevad mingid tüübid niisama kotid seljas ja nõus sinuga juttu puhuma. Mitte, et tuhisevad lihtsalt mööda. Ei ole kadunud see vanamoeline näost näkku suhtlemine.
4. Viimane hea uudis, et pidas ilusat ilma ja vast peab homme ka. Oli küll külm ja tuuline aga ei sadanud.

Jõudsime pärale kella 10 paiku õhtul. Saka mõisa nimelt. Plaanisime küll lühikest ja kerget päeva, aga osutus üsna karmiks. Pehmeid matkaradu polnud, nii et aina asfalt. Päeva lõpuks tuli 32 ja pool kilomeetrit ära, muidugi ei läinud meil seegi kord sekeldusteta ja vale rada kõndimisega, aga sellest veidi hiljem.
Tänane päev algas tegelikult alles pealelõunal, hommikul jändasime Tele2 internetiühendusega, mis siin põhjarannikul on leebelt öeldes puudulik. Sakas ka ei ole, Piret hoiab praegu antenni, et mingigi ühendus oleks.
Tänase päeva märksõnaks on meediahuvi. Põhjarannik püüdis meid Toilas kinni ja viitis meiega aega ligi tunni, tegi pilte ja ajas juttu. Nii saime tegelikult rajale alles peale nelja.
Kui arvata, et Toilast saab Saka poole minna mere äärt pidi, siis nii päris ka ei ole. Alguses on peenike kiviklibu, siis muud takistused ja lõpuks tundus, et asi on päris võimatu, nii et keerasime pärast mitmekilomeetrilist kõndimist tagasi, aga edasi oli ainult asfalt. Vahepeal lõikasime ka põllu pealt, aga kas me kilomeetritega kokku hoidsime, ei oskagi öelda. Nimelt ühed andmed ütlevad Toila ja Saka vahemaaks 18 km, teised 20, aga meil tuli 32,5.

Piret ja Tiina Oru pargis. Tähelepanu tegelikult hollandi hübriidpärnadele.

Hea küll, natuke kõndisime hommikul ka Oru mõisa pargis ja veidi ekslesime, aga ikkagi tuli maad üllatavalt palju. Oru lossi park oli endiselt kena, aga ehmatav oli sinna vahetusse lähedusse ilmunud uusrikaste elamurajoon, omanikud tõenäoliselt muust rahvusest.

Minu poolt ka mõned mõtted. Tiina jutule lisanduseks, et see kuldhammastega mees oli nagu mingist teisest ilmast. Ta saabus meie selja taha jalgrattaga, mida kattis tema seljas olev suur must keep ning ta jättis mingi suure linnu mulje, nägu oli tal ilus ja väga salakaval, hall pea ja ainult kullast hambad. Igatahes kindlasti mitte tavaline tüüp, keda põlluteel kohata.
Ja nüüd Pääsukesest, hoolimata sellest, et Pääsuke tuli Narvast ja meie Narva-Jõesuust kohe jõe suudmest, hakkasid meie teed varsti kokku jooksma. Nii, et ausalt oleme teinud Pääsukest ja tänane päev läheb ka sama rada Toilast Sakka on sama mis Johannsel.
Kusagil teel kohtume me "Põhjarannikuga", kes tundis juba muret, et me liiga kiiresti Ida-Virumaalt läbi tuhiseme.
Plaat põikles öömaja andmisest osavasti kõrvale.
Külm, tuul, vahelduv pilvisus. Tiina optimism: liikudes on soe!!!

Olime eile jännis ineternetiühendusega ja täna sama lugu. Kirjutasin juba pika jutu, aga ühendus katkes ja kõik on kadunud. Ja nüüd saate lühijutu, mis meil eile juhtus. Nimelt kohe Sillamäel saime korraliku vihmavalingu kaela, sada nagu pangest. Õnnetuseks olime sunnitud Tallinn-Narva maanteele minema, sest ei leidnud otsemat teeotsa, mis oleks mere poole juhatanud, aga täpselt suurel maanteel tabas meid vihm, kihutavad autod, pori ja muud koledused. See tee oli ca 3-4 km. Päitelt saime ära keerata ja nagu nõiaväel kadus kohe ka vihm. Õnneks tuli päike välja ja kuivatas meid enam-vähem kuivaks. Päitelt ei leidnud seda teeotsa, mis otse Vaivinasse viiks. Õnneks vänderdas külavaheteel üks kuldhammastega vanamees, kes meid lahkesti juhtas ja arvas, et me Vaivinas Aivari juurde läheme. Päite küla ise on tore, korralikud talumajad ja kenasti hooldatud, küla südames kiige- ja lipuplats ja küla esmanimetamise kivi. Vaivinasse jõudnud, tervitas meid 3 noort meest, kes uudistasid, kes nende küla küll külastama tulevad. Küsisidki, kuidas te küll siia saite, ilmselt nägid nad esimest korda selliseid rõõmsameelseid tädisid, kes vabatahtlikult kõnnivad. Küllap jätkub neil nüüd arutlust külavahel päris mitmeks nädalaks. Küla ise on väga imelik, ainult 2 hrušovkat ja kogu lugu. Tundub üsna troostitu olevat, aga üllataval kombel elavad seal ainult noored mehed, sest neljandat nägime pisut eemal ja mõne aja pärast keeras ühelt taluteelt auto, kus jällegi 2 noort meest. Kõik olid väga lahked ja juhatasid meid mere suunas ja olid valmis meid kasvõi Toolsesse viia, kuhu Piret tahtis millegipärast minna. No sinna jõuame ka, aga alles mõne päeva pärast.
Lõpuks märkas silm ka merd ja võtsime suuna Toilasse, vahepeal jäi teele üks Voka teise järel. Enne Toilat jäi teele ka Pühajõe kirik ja surnuaed ning tore looklev tee. Toilas on kõik väga hästi, kohe näitasid suunad Spale ja kämpingule, Spa juures tervitaski meid Indrek ja juhatas öömajale. Siin saime end pärast päikese- ja vihmaspad sooja duši all soojendada. Päeva bilanss on ca 45 km, Tiinal 57274 sammu, Piretil 61054 (no tal sammutihedus suurem).
Ja nüüd jätkab Piret, minul hakkas kälm ja hakkan riietuma.

Hommik Toila Spa kämpingutes: püüd pilte üles laadida. Ühele pildi üleslaadimiseks kulus päris mitu minutit. (Märkus: kambris ennetatakse ville).

Täna on uus päev. Eile olime leviga kimpus ja ei saanud uusi muljeid jagada. Toilasse jõudsid Ah ja Oh plaanitust ca 10 min hiljem, aga kell 10 õhtul ületasime Toila piiri.
Sillamäelt jätkus tee täpselt sama koha peal, kus vahepeal pooleli jäi

Saateauto jõudis Toila kämpingusse nimega Männisalu kl.1815.Kõvem tuul ja hoovihm.Ööbimispaik on 2m lai ja 2m pikk ,3 voodiga, puhas ja korras.Kemmergud, dush ja köök on üle ukse (olex võinud panni kaasa võtta), termid 50m kaugusel aga sinna ilmselt ei minda, sest kõmpijad jõuavad hilda.
Keelevalik mida kuuleb tunduvalt laienenud. Uuteks keelteks saksa, soome ,eesti ja näen ka Hollandi numbritega liikuvaid suvilaid.
Kl.19.15 jälle ilus ilm. Tuli teade rajalt. Sillamäelt ei suudetud enam mereranda hoida, Tiit Vähi jäi ette.Tegid haagi Tln. mnt-le ja pragu on nad keset põldu aga mitte exinud.Side lõpp, lähen linnapääle.

Vahefiniš Sillamäel, jõudsime siia kella nelja paiku. Läbitud on ca 22 km ja veidi üle poole tänase päeva plaanist on läbitud. Ilm on super, nii päikest kui väikseid pilvekesi, aga soe. Lubatud kaasamatkajaid pole veel kohanud, kui mitte arvestada ühte peni, kes meid Narva-Jõesuust jälitama hakkas ja tubli paar kilomeetrit kaasa jooksis. Oma jälitustegevuse lõpetas siis, kui talle venekeelne käsklus anda "Idi damoi, pašalusta!" Kulgesime mööda rannajoont, nii et näinud peamiselt merd, liiva ja kive. Ja neid viimaseid jagub, eriti peale Udriat. Sillamäe rannas on pühapäevasel pealelõunal palju rahvast, ujujaid küll pole, aga perekonniti tehakse toredaid piknikke. Kohalike kiituseks peab ütlema seda, et rannajoon on puhas, pole prügi (erinevalt Jänese rajast). Nüüd kõht täis ja hakkame edasi minema, sihtpunkt Toila. Enne kümmet pole uusi uudisid meilt oodata.

Romu pankranniku all, teada pole kas lennanud ise ülevalt või toodud. Mõlemad variandid võimalikud. (veidi ülal oli ka prügimägi)

Stardijoonel. Kell 10.51
Muljed Narva-Jõesuust on parkimine keeruline, tasuline. Komes tsoonis kõik kallis, kallim, kõige kallim. Borš hea (Piret), soolane (Indrek), Traditsiooniline (Tiina). Teenindus traditsioonilises (vene keeles)
Minek algab jõe suudmest ja päike paistab.
Nüüd lähme, kõik!
Loodame neljaks Sillamäele jõuda.

Reipal sammul (me veel ei teadnud, mis meid tegelikult sel päeval ees ootab).

Rõõmsad meie. All on Pühajõgi.

Algus

Veel on jäänud 12 tundi. Jälgige reklaami!