Jalgsi Eestimaal

Ja jõudiski kätte meie reisi viimane päev - nii uskumatu kui see ei olnud. Jõelähtme kirikuni, mille olime valinud oma matka sihtpunktiks oli meie arvestust mööda nii 25 km. Tühiasi. Ainult, et valdavalt oli see asfalttee, loomulikult valisime vana ja väärika Narva-Tallinn maantee, mis küll pikem aga see-eest maalilisem, küladerohkem ja väiksema liiklusega. Ja ligi 800 - aastase ajalooga. Enne teeleasumist aga tutvusime põhjalikult Näkiallika tööriistamuuseumiga ja kuulasime seletusi ning tulevikuplaane. Tahaks küll tagasi tulla kui ükskord on valmis pannidest püstkoda ja teisedki hullud mõtted teoks saanud.

Koos Näkiallika tööriistamuuseumi omaniku Peetriga

Teel oli esimeseks peatuseks Kiiu torn. Kuulus juba nõuka ajast kui üks esimesi restaureeritud vanu ehitisi, mis uue funktsiooni leidnud just kohvikuna. See oli omal ajal väga noobel koht pidu pidada. Tore okli paik praegugi, saime juua "Kiiu torni" nimelist kokteili (Kiiu torni liköör, viski ja coca-cola), ajasime perenaisega juttu, kes seda paika juba 19 aastat peab ja kuulasime hoone ajalugu. Edasi muudkui kõndisime, üle Valkla jõe, kus sillaparandus (seal oleks võinud ka üle jõe hüpata.)
KIlomeetriposte polnud ja nii need tee ja aeg lihtsalt kulgesid. KIndlasti tahtsime vaadata Jägala juga, mida Pääsuke ka vaatamas käis ja pilte tegi. Sellega oli aga nii, et kui kohale jõudsime, olime päris nõutud, on see nüüd ikka see õige juga või mitte? Olime mõlemad varem seal olnud ja nüüd ei kippunud enam paika ära tundma. Sama küsiva moega käis seal teisigi ringi, ühed läti lippudega mootorratturid näiteks. Pärast tuli välja, et oligi vale paik.
Jõelähtme lähedal helistas meie Tallinna-fännklubi, et saabuvad tervitama. No jalg läks kohe kergemaks!! Ja saime veel endale viimasel kilomeetril kaasakõndija. Kell oli 18.06kui lõime patsu vastu kiriku seina. Seejärel oli puhkus, paremad joogid ja magusad ampsud, ning tagasi Tartu poole.
Ja juba autos otsustasime, et kui Pääsukese tee läks edasi, läheme meiegi!!