Jalgsi Eestimaal

Tiina teel Sakalt Aserisse. Oli veel liivarand.

Eilset päeva alustasime Sakalt, kus Saka Spa kämpingus olime öömajal. Öömaja kiituseks olgu öeldud, et see oli hubane ja soe. Teenindus sõbralik. Vastu hommikut kadus küll elektririkke tõttu aga elektret ja vesi, aga oldi väga vastutulelik ja serveeriti meile kenasti kohvi.
Sakast ka üks vau-momente: nimelt väga ilus juga, mille ilu ei jää Valastele sugugi alla. Tegemist on kolmeastmelise joaga.

Saka juga meie ööbimispaiga juures

All metsavööndis on rinnuliulatuvad sõnajalad ja vaade oli küll vägev. Kahju, et kõike pildile ei suuda jäädvustada. Aga emotsioonid on uhked.
Otsustasime edasi liikuda mereäärt pidi. Alguses oli kena liivarand, veidi hiljem tuli ka kive ning... Teisi inimesi ega loomi rannas ei näinud, küll aga kellegi jälgi, mis mitte inimestele ei kuulunud.

Kes siin käis küll enne meid?

Pärast Liimalat läks matkatee keerulisemaks, esmalt tuli jõgi ette, hiljem mahamurdunud puud, nii et pidi neid roomates ja ronides ületama.

Teele tekivad esimesed takistused

Vahepeal läks asi aga nii keeruliseks, et pidi kas päris merest teed otsima, või riskima savimutta uppumist. Mina eelistasin meresurma ja läksin veest. Pärast poolepäevast ekstreemmatka jõudsime õnnelikult Aserisse, kus otsisime kehakinnitust. Edasi liikusime Kalvi mõisa, kuhu otsustasime päeva finiši määrata. Turvaauto toimetas meid Mahu randa, kus lahke perenaine lubas õues telkida.