Uus päev - laupäev, 20. juuni

Laupäeva hommikul ärkasime Nõmmeveski Puhketalus, kuhu olime endale mõnusa katusealuse saanud. Meie päralt oli terve maja sooja sauna ja kaminaga. Elav tuli ja saunaleil leevendasid väikese matkaväsimuse. Kuuenda matkapäeva lõpetuseks olin ka mina saanud esimesed tõsised villid (väike varvas oli suurem kui sama jala suur varvas ja ka talla alt oli üks koht hell). Aga uni oli hea ja puhkasime kenasti välja. Hommikul olime valmis meie kohta vara liikuma hakkama (kell 11), ent jõudsime vaevalt asjad kokku panna, kui meid tabas äkiline hoovihm. Varjusime saateautosse ja põrnitsesime taevasse, mis oli ühtlaselt hall ja paistis, et ilm tahab nurjata meie selle päeva matka kilomeetrid.

Vihm autoaknal

Plaani järgi tahtsime jõuda kuskile Kuusalu ja Kiiu vahele, et viimaseks päevaks võimalikult vähe käia jääks. Minul oli küll vihmakuub olemas, ent sellel puudusid praktiliselt varrukad, mistõttu jopekäised märjaks tegi, Piretil aga puudus üldse keep ja jope lasknuks sellise vihma läbi. Kuna vihma veel sadas, otsustasime saateautoga Loksale sõita, kus asus lähim pood. Seal tahtsime endale vihmakeebid muretseda. Esimene pood, kuhu sisse astusime, oli ehitusmaterjalide kauplus, seal olid keebid otsas, aga mina leidsin endale kummikud (need oleksid eelmisel päeval Joaveski-Nõmmeveski metsas ära kulunud!). Kuna kummikud istusid jalga hästi (olid küll 2 numbrit jalast suuremad, kuid villid tundsid ennast hästi ja ei pistnud karjuma), siis ostsin mõtlemata ära ja jalga need jätsingi. Toidukauplusest leidsime ka vihmakeebid ja varustus olemas, asusime igasuguse vihma kiuste teele. No tegelikult oli vihmapilv selleks ajaks juba ise alistunud, kui me Nõmmeveskile tagasi jõudsime.

Matkaraja algus

Sealt jätkasime teed RMK Nõmmeveski-Liiapeksi matkarada pidi, mis kulges Valgejõe ürglooduses, jälgides pinnareljeefe, ikka mäest üles ja alla, kiira-käära, nagu lookles ka jõgi. Rada, mis tundus kaardi järgi vaevalt kilomeeter olevat, võttis ligi tunni.

Ilus matkarada

Aga tee viis kaunile Vasaristi joale. Edasi kulges tee natuke maad nagu matkarada, peamiselt kruusateel, tee ääres väikesed külakesed. Omapäraseim tee oli Kalme külla: kaardil oli täiesti tavaline külatee, ka Regio kaart näitab tee täiesti olemas olevat, aga iga 100 meetri tagant oli kas teade Naabrivalve või eramaa silt ja keelumärk, korra ka kurja koera pilt. Kurja koera ka leidsime, ent sugugi mitte selle talu juures, kus ohusilt. Koer oli täiesti lahti, mingit tõkendit ei olnud ja oli valmis kohe ründama. Paistis päris hirmuäratav olevat. Piret vana koerakasvatajana sundis ta paigale jääma ja pisut lisas kindlustunnet ka tema käes olev koeragaas, aga minul tagus küll süda rinnus trummi ja püksid kiskusid püüli, sest koera suurust vaadates ei jäänud ta minu kogule palju alla. Ohutsoonist väljas, jätkus tee maanteed pidi Kolga poole, nüüd tuli asfalt. Esimest korda matkal nägime ka inimmassi, nimelt oli bussitäis rahvast tõenäoliselt Viru rabast väljumas.
Senini olime nädala jooksul näinud külades õues liikvel väga väheseid inimesi, mõni toimetas õues, mõni liikus jalgrattaga külateel või siis tegelesid isad lastega. Külad tundusid tühjad, ka ei paistnud tegevust põldudel. Kui Pääsukesel oli 100 aastat tagasi võimalik jäädvustada pildile talutöid, siis meile ei jäänud midagi silma. Samas paistsid majapidamised korras olevat, ent päris palju märkas silm ka söötis põlde ning mahajäetud kolhoosiaegseid tootmishooneid.
Kolga teeristis võttis Indrek meid autole ja toimetas Kolka, kus läksime muuseumisse, et kasutada internetti. Tele2 ei võimaldanud ürglooduses ühendust ja nii tuli kasutada traadiga internetti, et enda tegevusest märku anda. Blogida küll ei jõudnud, aga saatsime oma suured pildid ära, et meie hea abiline Joonas saaks need eelmise päeva kirjeldusele lisada. Indrek leidis muuseumist ka huvitavaid esemeid ja Kolga muuseumi töötajatele kulusid ära ka meie puidukonservaatori nõuanded ja teadmised. Muuseumist saime ka hea soovituse, kuhu õhtul ankrusse jääda. Nimelt saime teada Näkiallika tööriistade sepikoda-muuseumi olemasolust, mis just Kuusalu külje all asus. Piret helistas kohe muuseumi omanikule Peeter Kivimäele, kes lubas ERMi töötajatele kohe tasuta sviiti ja õhtust meelelahutust. Nüüd algas rutt. Indrek viis meid kohale, kus matkatee poolele jäi ja kadus autoga Kuusalu poole, meie jätkasime tipa-tapa sama teed. Algul möödus üks kilomeetripost teise järel päris kiiruga, nii et tõdesime rõõmuga, et Jõelähtmesse jääb kilomeetreid aina vähemaks. Nimelt kulges tee vana Narva (Peterburi) maanteed pidi, mille ääres peaks olema ka vanu postijaamu (ühte ma järgmisel päeval ka nägin). Tee oli küll asfalt ja mitte väga jalasõbralik (kummikus hakkas kand natuke põrutuma), aga see-eest autosid oli suhteliselt vähe, nii et polnud viga. Paari tunniga jõudsime Kupu külla ja Näkiallika tallu, kuhu viis teeke maanteeäärse piimapuki juurest. Talu pakkus üllatusi, juba varakult märkas silm esmalt vanakraami ja siis taluõuel noori mehi, kes vene keeles kõnelesid. Peremeest küsides juhatati meid tuppa, kust leidsime eest teisegi seltskonna, need kõnelesid vist eesti keelt. Meile näidati ära magamisasemed ja juhatati suitsusauna. Mehed ise kiirustasid proovi, peremees veel vabandas, et ei jõudnud meile värsket saunavihta teha. Omapäi jäetuna nautisime saunamõnusid, mis olid tõesti hüvad. Suitsusaun oli suurepärane! Me ei jõudnud veel saunajärgset veinimekkimist õieti alustadagi, kui meid kutsuti teatrisse. Selgus, et veel samal õhtul ca tunni pärast on Kuusalu Rahvamajas Kihelkonnamäng, kus meie peremees oma sõpradega üles astub. Kohale jõudnud, selgus, et tegu oli ekskursiga "Majad ja ajad", kus seltskond inimesi jalutas Kuusalu alevis ja kuulas iga maja kohta nende lugusid. Me ootasime esiti rahvamaja juures hulk aega ja imestasime, et publikut ei ole, küll aga mundrites mehi, kes punaarmee, kes leegioni omades. Varsti aga tuli suur grupp, vast üle poolesaja inimese, millega inimesi aina liitus. Rahvamaja juures saime kuulda selle maja lugu, maja ise üle 100 aasta vana, aga tea tervise juures. Sõja ajal on ta peavarju andnud nii venelastele kui sakslastele, olnud tunnistajaks ühe sõjavangi mahalaskmisele, kes hilines loendusele. Kõike seda meie sõbrad etendasidki. Selgus, et tegemist oli ajalooklubiga Front Line, kes läbi mängu elab läbi II maailmasõja sündmusi.

Front Line taastab sündmusi, mis toimusid 1941. aastal Kuusalu rahvamaja juures.

Näkiallikale tagasi jõudnud ja juba magamismõtteid mõlgutanud, kutsuti meid alla putru sööma, kus liitusime pika laua taga Front Line seltskonnaga ja sõime isukalt imemaitsvat mulgi putru, kõrvale ehtsat valget viina rüübates. Mehed rääkisid vaheldumisi oma klubi tegevusest, mida suure huviga kuulasime. Meid üllatas, et seltskond nii värvikas on ja seal pole probleeme, mis poolel keegi on - kõik on sõbrad, oled sa punaarmeelane või leegionär, pole ka erimeelsusi rahvuste vahel. Põnev elamus!