Jalgsi Eestimaal

Öö vastu kolmapäeva telkisime Mahu rannas. Öö oli õnneks soe ja sademeteta, nii et polnud viga kui kõva küljealune (paekivi) välja arvata. Pireti ajas hommikul üles Ago Gaškovi telefonikõne sooviga matkajatest ETVsse uudislugu teha, pidi päeva peale ühendust võtma. Hommikupoolikul jändasime internetiga: Mahus seda polnud ja otsustasime Viru-Nigulasse minna, et seal proovida, sest vaja oli ka pilte saata ning nende üleslaadimine netti võttis eelmisel õhtul ca 15 min tükk (Tele2 kiirus!). Viru-Nigula raamatukogus lõpuks netiühendus õnnestus ja sealt said postitatud meie viimased uudised ja pildid, aega küll kulus aga kella ühest olime valmis oma poolelijäänud matkateed jätkama, selleks tuli meid viia Kalvi mõisa ja Viru-Nigula teeristi, enne tuli aga tankida ja siin tuli järgmine takistus: nimelt avastas Piret bensiini makstes, et tema pangakaart oli kadunud, viimati mäletas seda kasutatavat Aseris Grossi kaupluse juures pangaautomaadis, kuhu oli selle eelmisel päeval ilmselt jätnud. Õnneks polnud seda keegi kurjasti ära kasutanud ning kohe sai kaart suletud, aga kuna lähemalt ei olnud võimalik sularaha ID-kaardiga pangast välja võtta kui Kundast, siis sinna me sõitsimegi. Swedpangas läks hästi, Piret sai ajutise pangakaardi, mis pidi päris pangakaari valmimiseni (peale jaanipäeva) aitama sel moel, et automaadist raha välja võtta saab, kaupluses maksta aga mitte. Sellise kaardi olemasolu oli meile uudiseks. No see lugu lõppes hästi, käisime poes, et osta õhtuks külakostiks midagi kaasa. Edasi sõitsime uuesti Kalvi poole, aga veidi enne sihtpunkti avastas Piret, et ka tema ajutine pangakaart on kadunud ja jättis selle ilmselt kaupluses müügiletile ühes pin-koodiga... Uskumatu lugu! Nii tuli taas kaart sulgeda ja uuesti Kundasse sõita. Mis näoga pangateenindajad Piretit vaatasid, seda kirjutab ta võib-olla ise.
Viperused möödas, saime pärast kolme pealelõunal lõpuks rajale. Nüüd hakkasime jalgsi kõndima seda maad, mida olime 4 korda sel päeval autoga adasi-tagasi sõitnud, nii et me teadsime täpselt, mis meid ees ootas. Esimene teelõik Kalvilt Viru-Nigulasse läks lipsti, ilmselt suurest käimisootusest olid tiivad, mis meid rutusti edasi kandsid. Vahepeal tahtsime tee äärde jäävas Habeme kõrtsis üht kohviturgutust teha. Kõrtsi silt andis teada, et see peaks olema lahti ja sellele viitasid ka hoovis olevad pingid, varjualused ja ansamblilava, aga ilma igasuguse selgituseta oli kõrtsil tabalukk ees ja ei ainsatki hingelist, kui ketikoer välja arvata. Sellel teelõigul saatis meid pidevalt Viru-Nigula külje all olev tuulepark, mida Pääsukese ajal muidugi polnud. Pääsukese rada viis omal ajal samuti Viru-Nigulasse, Padale ja Kundasse. Meie olime oma päevakavast aga palju maas ja otsustasime Viru-Nigulast otse Kundasse minna. Viru-Nigulas pildistasime kirikut ja kiviriste ning sõime jäätist. Ilm polnud just kõige soojem: minul olid seljas kõik soojad riided ja Piretilt laenatud vest. Kunda tee oli aga päris vastutuult ja nii 12 km sirget igavat rada. Ilma kiituseks tuleb aga öelda, et õnneks ei sadanud, nii et eelmisel päeval Taevataadile saadetud palvekiri oli kenasti kohale jõudnud ja kuulda võetud. Midagi iseloomulikku silm Kunda teel ei märganud, kui mitte lugeda neid sadu suuri autosid, mis kas metsakoorma või tsemenditsisterni või mingi muu koormaga mööda kihutasid ja silmapiiril järjest pisemaks muutusid. Kundas juhtus Piretil järgmine viperus, aga sellest mina ei kirjuta. Tegime väikse puhkepeatuse Põdra pubis ja jätkasime teed, sest tahtsime veel Toolsesse jõuda, et seal see matkapäev lõpetada. Indrek pidi meid autole võtma ja Karepale Kalame talusse öömajale viima. Täpselt teeristis, kus keeras tee linnusesse meie matkapäev lõppeski, et homme samast punktist jätkuda. Päev oli lühike, kuid toimekas: õhtuks kogunes 29,5 km. Edasi jätkab Piret.

Lõpuks ometi algas pikk ja igav kõndimine mööda asfalti.

Piret Mahu rannas saateautos pärast plaasterdusi ja enne teele asumist

Õdus õhtu Kalame talus, kus lahke Hedi väikese Olgaga, ja kuum rabarberikook. Aitähh!!