Talvematk – ring ümber Pühajärve

Väike Emajõgi

Viimasel talvepäeval sai siis ka korralik talvematk tehtud. Ja kus mujal kui talvepealinnas. Proloogi tegime Otepää Talispordimuuseumis, mis oli vahetanud omanikku, nime, asukohta ja muidugi väljapanekut. Kunagise Suusamuuseumi aardeid sai näha pastoraadihoones, naabriks Lipumuuseum. Nüüdne moodne väljapanek oli Tehvandi staadioni hoones – asukoht muidugi parem ja igati asjakohane, suusatajatel hea võimalus enne võistlust näituselt meie suusalegendide medalitest-trofeedest inspiratsiooni saada :) Aga suuremat lusti tundsid näitusest lapsed, sest lastele suunatud tegevust jagub, kas siis umbes paarikümnemeetrisel rajal oma liikumiskiirust võrrelda tippuisutaja, -suusataja või siis tavalise rahvasportlasega. Suurim tõmbenumber paistis olevat mäkkeronimine, mis pidi imiteerima Tehvandi hüppetorni tõusmist – atraktsioon oli meie muuseumis viibimise ajal lastest nii sisse piiratud, et ei õnnestunud seda lähemalt nähagi, proovimisest rääkimata. Ja kes igasugusest sebimisest ära väsib, võib maandada end patjadele ja ajaviiteks filme vaadata. No ja siis veel arvutiprogrammid (mis ei töötanud) ja päris huvitav oli jälgida lumehelbekese kasvamist suureks lumeks. Tore koht, aga millegipärast on see nädalavahetustel avatud ainult kella 16-ni (argipäevadel on küll 17-ni), seega tegime õigesti, et seal kohe enne matka ära käisime, sest peale Pühajärve ringi on tõenäoliselt juba kinni.

Aga nüüd kõndima. Alustasime ringi Pühajärve hotelli juurest ning kulgesime Kolga poole. Rand oli muidugi mattunud lume alla, kuid väike rajake läks läbi ning edasi jätkasime maanteel. Osa matkarajast kulgebki teel, osa metsa vahel või järve kaldal – olen kevadel seda rada läbinud ja võin öelda, et täitsa mõnus ca 3-tunnine jalutuskäik, mis päädib paljude infotahvlite abil uute teadmiste saamisega.

Päris huvitav on käia radu, kus Vilde Maltsveti kirjutas, kus meie (ERMi kunagine kirjatoimetaja) Karl-Eduard Sööt suvitas ning kaasaegsetele tuttav ja ka meie kunagine kolleeg Jaan Sööt lapsepõlve veetis. Siin on pikemat või lühemat aega suvitanud ka Kitzberg, Merilaas, Sang jt kirjanikud, vaade Pühajärvele toob silme ette Uiga, Kitse, Mägi jt kunsnike maale. Ning kui päris rajale Kiigemäele minna, siis võiks ära tunda filmi “Kui saabub õhtu” võttepaiga.

Aga sel talvel meetrise lumega polnud matkarada läbitav, nii et meie kõndisime lahtilükatud maanteel. Korra küll kogesime ka talvise matkaraja ekstreemsusi, kui Sihva lähedal põikasime Kooliranda. Tuvastasime lumes kontsa jälgi ning varsti nägimegi paari tütarlast rannast tulemas, küllap käisid nad meenutamas kunagist kiviuputamist, mida Pühajärve kooli lõpetajad traditsiooniliselt kevadeti teevad. Kooliranda on tehtud korralik puhke- ja piknikukoht välikäimla ja lõkkekohaga, kuigi pingid ja laud on lumekuhila alt vaevumärgatavad. Muideks, see siin on laud:

Kolga teelt sissetallatud rada tunnistab, et paik pole talvelgi unustatud. Lihtsameelselt arvasin, et sama kerge on minna ka suurele Otepää-Kääriku maanteele, sest alguses tundus isegi aimatav rada minevat.

Siin pildil olev rajalõik oli alguses, esimesed sadakond meetrit, mil vajusime vaid pahkluuni lumme, siis sügavamalt ja ikka sügavamalt, varsti kadus põlv ja siis terve meeter ning jalg ei ulatunudki veel maapinnani.... Päris raske oli selles lumemassis edasi liikuda, maad vast mõnisada meetrit, aga edasi ei saa. Ühe jala sikutad välja, siis vajub teine ja lõpuks on võhm väljas. Kui maantee juba paistma hakkas, tuli lootus, et varsti pääseme, aga viimased meetrid olid eriti hullud. Vahepeal juba tundus, et sinna jääme – igatahes sai mulle mõistetavaks, kuidas inimesed suure tuisuga maanteedel kadunuks jäid: ühel hetkel lihtsalt enam ei jõua. Praegu tuisku ei olnud ja oli lootus, et ehk mõni mööduv auto näeb, kui häda päris käes, mobiilile ja päästeametile mõtlesin aga hoopis hiljem. Viimased kümmekond meetrit möödusid roomates, nii sai palju kiiremini edasi ja suurt vajumist ka ei olnud. Raja lõpus selgus, et see rajalõik oli tunnetusrada – no seda ta oli! Talvel iga kehaosa ja lihasega.
Edasi liikusime tsiviliseeritult, korralikku Otepää-Kääriku asfalteeritud ratturite ja jalakäijate rada pidi. Praegu polnud asfalti küll näha, ent rada oli puhastatud ning ratturite asemel vuhisesid meist mööda suusatajaid. Palju just mitte, kuid mõned siiski. See rajalõik Sihvalt Otepääle läks päris kiiresti ja ilma suuremate vahejuhtumistega (väikseid ka ei meenu).

Oma matka lõpetasime Pühajärve restoranis, otsustasime end premeerida kohvi ja koogiga. Restoran on igati stiilne ja maitsekas, fuajees Elgi Reemetsa keraamiline pannoo. Majakoogi nime kandev maiustus oli tõeline pärl: imemaitsev ja suussulav ja seda sugugi mitte koogile lisatud jäätisetupsu tõttu. Lihtsalt oivaline!

Kooki pidi küll paarkümmend minutit ootama, kuid see vääris seda igati, kuna kook oli veel soe, siis oli tõenäoliselt minu kooki just ahjus küpsetatud. Piret sõi teist magustoitu, mis garneeringu järgi tõotas ka põnev olema ning Pireti tunnistuse kohaselt olla samuti maitsev. Lisaks pakkusid meie kohvipaksud üllatusi, Pireti cappuccino joonistas selge südame, minu tavaline must kooreta kohvi sulaselge saapajälje. Paistab, et algav matkahooaeg pakub südamlikke matkaelamusi :)