Hommikul Kadi raadiole intervjuu antud, asusime Lihula poole teele. Hilinesime akadeemilise veerandi, sest kavandatud oli start 12 paiku. Lehvitajaid peale Indreku teisi ei olnud, aga esimesel paarisajal meetril tundus nagu plaaniks üks meesterahvads meiega kaasa kõndida, korralik seljakott seljas ja tuli meie järel poodi. Aga ei tea, kas meie seltskond polnud nii ahvaltev, aga meist maha ta jäi või oli vastupidi, poes kaotasime silmsideme. Järgneval teelõigul Lihulast Virtsu me teda igatahes ei kohanud.
Lihulast oli meil plaan vana ajaloolist Rapla-Virtsu raudteetammi pidi minna ja teadsime, et peame jõudma Piiri tänavale ja siis pole rohkem muret, kui otse minna. Ainuke mure oli siiski see, et iga kaardi peal ei näidanud teed, mõnel oli ainult teelkõik, aga kuidas ülejäänud osa kulgeb, oli avastuseks.
Esimene teelõik Tuudi jaamani oli igati ok, läbitav nii jalgratta kui autoga, ehkki viimaseid me rajal nagu ei näinudki.Alguses ühte traktorit, mida juhtis selline muhe tüüp. Vahetult enne Tuudit hakkas aga tohutu voorimine ja tolmupilv ning suured kruusaautod. Ja neid oli kümneid. Tuudi jaamahoone juures tegime ka esimese joogipeatuse, pikemaks peatuseks polnud paik kõige sobilikum just nende möödakimavate autode tõttu. Tuudi jaam on ise mahajäänud ja päris õnnetus seisus.
Tuudi jaam
Karuse jaam
Hanila-Virstu vahel
Esimene teelõik Tuudi jaamani oli igati ok, läbitav nii jalgratta kui autoga, ehkki viimaseid me rajal nagu ei näinudki.Alguses ühte traktorit, mida juhtis selline muhe tüüp. Vahetult enne Tuudit hakkas aga tohutu voorimine ja tolmupilv ning suured kruusaautod. Ja neid oli kümneid. Tuudi jaamahoone juures tegime ka esimese joogipeatuse, pikemaks peatuseks polnud paik kõige sobilikum just nende möödakimavate autode tõttu. Tuudi jaam on ise mahajäänud ja päris õnnetus seisus.
Tuudi jaamÕnneks teelõik veoautodega väga pikk ei olnud ja lõpuks me isegi leebusime nende suhtes. Autodel olid - ei tea kas autojuhtide perekonnanimede järgi või millegi muu tõttu - nimed ja see üks, kes auto praktiliselt kinni peatas ja meile parema teeperve ette näitas, kandis Paksu nime. Meie nagu korralikud liiklejad, käisime vasakul teepervel, aga selgus, et sinnapoole oli tuul ja kõik see tolm, aga rikkudes eeskirju, vasakul oli kõik ok. Paari kilomeetri pärast keeras tee karjääri ning olime autodest priid.
Karuse jaamKui see teelõik läbi sai, vaheldus jällegi tee ning sel teelõigul nägime ka vallasilti. Kuni Karuseni ja natuke peale on igatahes tee täiesti ok ja sobilik jalgrattamatkajatele. Nii kaugele, kui silm seletas, oli pikk sirge ja selle lõpus paistis mingi kummaline pilu. Küll me mõistatasime, mis seal pilu taga on, aga ei saanud arugi, kuidas me sellest pilust läbi saime ja juba Karuse jaamahoone juures olime. Seal tegime väikese söögipeatuse ning äratasime ka pererahva tähelepanu ning mitte vähem nende neljajalgse sõbra. Lahkelt pakuti meile vett ning tehti jaamahoones väike ekskursioon. Veel kümmenkond aastat tagasi olla ses hoones Sidemuuseum olnud ja üsna hiljuti ka Eesti Posti omanduses, praegugi on seal omaaegset inventari ja muid huvitavaid detaile. Meie tähelepanu köitis Tartust Veski tänavast pärit Griša Lotmani maalingutega uks. Perenaine Meelike oli parasjagu ametis põranda valamise, teekäijatele näitab ta aga lahkesti kogu maja. Muide, varsti on rändajatel võimalik sinna ka öömajale jääda, jaamahoone II korrusel valmivad toad 15 inimesele. Uurisin, kas juhtub sageli, et jalgsi- või jalgrattamatkajad sisse astuvad. Vastati, et jalgrattureid ikka on, aga meie soov jalgsi Lihulast Virtsu minna tekitas üllatust ning pakuti, et tee on läbitav küll ja maad umbes 13 km.
Hanila-Virstu vahelMaja oli mõnusa auraga ja sees oli põnevaid detaile, kes sinnakanti satuvad, astuge läbi!
Pool maad selja taga, jätkasime teed. Järgmine jaam Hanila. Mõni aeg oli küll veel niiöelda jalgratta ja autoga läbitav tee (ehkki ükski ei sõitnud), siis aga lõppes tee otsa, aga mingi siht läks edasi ja roopad olid nagu ka. Ja kuna jalgrada oli täitsa märgatav, ei olnud kahtlustki, kas jätkata tammi pidi või kalduda suurele maanteele. Peab ütlema, et jalgadele oli see eriti meeltmõõda, hea pehme pinnasega rada, ainuke mure oli jälgida, et pealekasvava võsa vastu vahtimist ei viruta. Aga tegelikult seegi teelõik on jalgratturitele ja jalakäijatele väga hästi läbitav, kuigi paistab, et eriti seal ei käida. No tegelikult, käiakse ikka, aga ilmselt metssigade poolt. Ei tea, kas nad otsivad iga 10 m tagant kartulaid või midagi muud, aga sonkimise jäljed olid üks hetk ikka väga korrapärased.
Ootasime pikalt Hanila jaamahoonet, aga seda ei tulnud ega tulnud, korraga olime juba peaaegu soos, sest nii vasakul kui paremal nägime suurt vett ja kaugemal soomaastikku ning veidi edasi tuvastasime Laelatu puisniidu ning juba oligi meri ning raudteetamm. Olime ammu unistanud, et kui merd näeme, tahaks ujuma minna, aga esimene merevaade pakkus kõrkjaid ja mitte sobilikku randa. Veidi maad edasi, paistis üks platsike ja kõrkjavaba vaade merele. Joonelt suundusime randa ja vette. Mõnus! Ei pea vist ütlema, et tänane päev oli täitsa kuum, vahepeal küttis ikka täiega lagipähe ning enne Karuset oli eriti kuum. Virtsu vesi oli aga supermõnus ja värskendav ning just see, mida vajasime. Kui veest väljusime, siis elavnes ka rannaelu, sest seal peatus veel paar autot.
Tammi pidi lähenedes Virtsu poolsaarele avanes võrratu pilt. Milline loodus! Ja tamm ise. Viimane lõik mandril - ca 4-5 km läks nagu uue hoo ja energiaga ja kõik oli super hästi. Tamm viis peaaegu sadamani välja, võib-olla pool kilomeetrit jäi veel suurele teele.
Praamile ning Kuivastusse. Siin seadsime end sisse Pireti ja Indreku tuttavate pool Kuivastu mõisas.
Õhtul ekskursioon mõisas ning saun. Ja juba ongi uus päev. Homseni!
Ja millalgi tulevad ikka siia pildid ka, aga täna enam ei viitsi, silm juba kisub kinni.
Pool maad selja taga, jätkasime teed. Järgmine jaam Hanila. Mõni aeg oli küll veel niiöelda jalgratta ja autoga läbitav tee (ehkki ükski ei sõitnud), siis aga lõppes tee otsa, aga mingi siht läks edasi ja roopad olid nagu ka. Ja kuna jalgrada oli täitsa märgatav, ei olnud kahtlustki, kas jätkata tammi pidi või kalduda suurele maanteele. Peab ütlema, et jalgadele oli see eriti meeltmõõda, hea pehme pinnasega rada, ainuke mure oli jälgida, et pealekasvava võsa vastu vahtimist ei viruta. Aga tegelikult seegi teelõik on jalgratturitele ja jalakäijatele väga hästi läbitav, kuigi paistab, et eriti seal ei käida. No tegelikult, käiakse ikka, aga ilmselt metssigade poolt. Ei tea, kas nad otsivad iga 10 m tagant kartulaid või midagi muud, aga sonkimise jäljed olid üks hetk ikka väga korrapärased.
Ootasime pikalt Hanila jaamahoonet, aga seda ei tulnud ega tulnud, korraga olime juba peaaegu soos, sest nii vasakul kui paremal nägime suurt vett ja kaugemal soomaastikku ning veidi edasi tuvastasime Laelatu puisniidu ning juba oligi meri ning raudteetamm. Olime ammu unistanud, et kui merd näeme, tahaks ujuma minna, aga esimene merevaade pakkus kõrkjaid ja mitte sobilikku randa. Veidi maad edasi, paistis üks platsike ja kõrkjavaba vaade merele. Joonelt suundusime randa ja vette. Mõnus! Ei pea vist ütlema, et tänane päev oli täitsa kuum, vahepeal küttis ikka täiega lagipähe ning enne Karuset oli eriti kuum. Virtsu vesi oli aga supermõnus ja värskendav ning just see, mida vajasime. Kui veest väljusime, siis elavnes ka rannaelu, sest seal peatus veel paar autot.
Tammi pidi lähenedes Virtsu poolsaarele avanes võrratu pilt. Milline loodus! Ja tamm ise. Viimane lõik mandril - ca 4-5 km läks nagu uue hoo ja energiaga ja kõik oli super hästi. Tamm viis peaaegu sadamani välja, võib-olla pool kilomeetrit jäi veel suurele teele.
Praamile ning Kuivastusse. Siin seadsime end sisse Pireti ja Indreku tuttavate pool Kuivastu mõisas.
Õhtul ekskursioon mõisas ning saun. Ja juba ongi uus päev. Homseni!
Ja millalgi tulevad ikka siia pildid ka, aga täna enam ei viitsi, silm juba kisub kinni.
No comments:
Post a Comment