Vormsi matkad IV. Hullost Saxbysse

Juba enne välitöid plaanisime Piretiga, et ühel päeval läheme pikemale matkale. Ühel pärastlõunal õnnestuski meil kombineerida matkaks sobilik vaba aeg. Plaan oli suunduda Saxbysse, kuhu viis mingite teadete järgi (vähemalt osaliselt) ka matkarada, aga meie juhindusime Vormsi kaardist. Matkatee algus kulges esimesed 3 km tuttavat Hullo-Suuremõisa teed pidi, siin tegime taastutvust Suuremõisa veskiga, vanade kolhoosihoonetega, teeperves valmivate põldmarjadega. Suuremõisast keerasime vasakule suunaga Bussby küla. Tee on päris tihedalt taludega asustatud, vahele jääb ka Kärre nimeline asundus. Bussbyst Förbysse enam otseteed ei läinud, kuid oli päris korralik rajake, see vist oli ka ühtlasi see ametlik matkarada.

Raja algus

Bussby ja Förby vahele jäi samuti vana asumikoht – Bynäs, aga siin suuremat elutegevust ei paistnud, varemehunnikud ja vanad taluaiad olid pea ainukesed, mis kunagist asustust reetsid ja sisseõidetud roopapaar, tõenäoliselt kuskil matkarajast veidi varjatult võis ka mõne talu- või suvituskoht olla, aga teed olid tõkestatud tõkkepuude ja eramaa siltidega.

Förby küla oli juba võrreldes eelnevatega päris suur ning elavam: taluõued hooldatud, näha oli inimesigi. Muidu oli matkapäev kaunis inimtühi, kui ühtesid vastutulevaid jalgrattureid mitte arvestada. Kuigi Förbyst Saxbysse kulges ka tee või matkarada, siis meie murdsime esimesel võimalusel mereranda.

Mererannas oli kiviklibuvallidel küll raskem kõndida, ent pakkus vaheldust. Pealegi andis see põnevat võimalust huvitavaid kive otsida. Piret armastab eriti kivistisi ning mul õnnestuski üks päris uhke peajalgne leida, mille ma talle kinkisin. Võimalus oli ka ujumas käia, mida Piret kasutaski, mina mitteujujana pelgasin tundmatut randa, sest kuulu järgi pidavat seal pankrannikul ka päris äkki põhi ära kaduma. Meie ujumiskohas paistis siiski turvaline olema, põhi olevat olnud koguni madal. Ujumiskoht oli vana piirivalveobjekti naabruses. Veidi enne majakat oli Saxby ranna kohta ka infotahvel, kus rannikust, kivististest, majakast, Saxby külast uusi teadmisi ammutada. Loomulikult vaatasime üle ka Saxby majaka ning suundusime siis külla.

Saxby külas oli päris omapärane talude tähistus: iga talu juures oli infotahvel selle talu looga. Mõte tore, kuid vormistus kehvapoolne: talu info oli trükitud A4 formaadis paberile, pandud kiletaskusse ja siis kahepoolse teibiga vineeralusele kinnitatud – pole just püsiv, paljudes kohtades olid tühjad tahvlid või mahakukkunud postid.
Saxbys oma matka lõpetasimegi, sest olime kokku leppinud, et meid võetakse seal õhtul auto peale ja toimetatakse Hullosse tagasi.
Sellega lõpetangi selle aasta Vormsi matkade sarja, ehkki kõnnitud sai ka Rälbysse, Dibysse ning Diby randa.

Vormsi matkad III. Ring ümber Prästviigi

Siret Suuremõisa veskil

Järgmise päeva õhtul läksime Siretiga taas saarega tutvuma kindla sihtkohata, lihtsalt kuhu jalad viivad. Hakkasid Suuremõisa suunas minema. Alguses mõlgutasime küll mõtteid, et Suuremõisas vaatame natuke ringi, hea õnne korral teeme või lepime kokku mõne intervjuu, aga seda me endale ka päris eesmärgiks ei seadnud. Tee Hullost Suuremõisa kulges maanteed pidi, aga seekord oli liiklus juba suhteliselt hõre.
Esimene põnevam objekt teel oli Suuremõisa veski, mis juuresoleva infotahvli järgi on pärit Rootsi ajast. Tellingud ja läheduses olev ehitusmaterjal reedavad nagu tahetaks seda renoveerida, aga paistab ka, et plaan on stoppama jäänud.

Suuremõisa tall-tõllakuur

Suuremõisa mõisa omaaegsest suursugusest annavadki märku lagunenud kõrvalhooned, mõisahäärber ise on lammutatud. Uhkeim säilinud hoone on karjakastell ning paistab, et see on ka praegu kasutuses.

Suuremõisa karjakastell

Suuremõisas olime teelahkmel, kas minna Bussby suunas ja siis pärast sama teed Hullosse tagasi või teha ring ja minna kiriku kaudu tagasi. Otsustasime tutvuda loodusobjektidega, sest teeviit näitas lisaks Hackabackale ka Suurallikat. Läksimegi Suurallikale, kuhu oli päris lihtne pääs: teeviitadega tähistatud ja korralik jalgradagi.

Siret Suurallikal

Allika juures infotahvel Prästviigi järvest. Allikas oli muinasjutuline, paistnuks nagu näkineiu juukseid. Õnnetuseks said otsustaval hetkel just fotoka patareid tühjaks, nii et sellest vetemängust sai võtta ainult ühe ja mitte kõige õnnestunuma pildi.
Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.
Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.
Koju tagasi (näe! nädal Vormsis elatud ja juba kutsume oma peatupaika koduks!) läksime Hackabacka kaudu. Kes Vormsit esmakordselt külastavad, siis neile pakuks kindlasti huvi ka Vormsi surnuaed rõngasristidega ning Vormsi kirik, samuti Parunikivi, kuhu oleks võimalik sellel ringil põige teha, aga meie olime nende objektidega eelnevatel päevadel tutvunud, nii et jätsime seekord vahele, aga kokkuvõttes tegimegi ringi ümber Prästjärve, ise seda küll lähemalt nägemata.

Vormsi matkad II. Hullo – Rumpo säär

Selle matka võtsime ette päeval, mil Vormsi rahvas üksmeelselt tuuleparkidele ei ütles. Minuga ühinesid Siret ja Maris – nagu näha on meie käimistiim varieeruv, aga ainult rõõm, et käimispisik on natuke nakatanud ka teisi. Tudengid sõitsid ratastega samas suunas, samal ajal kui Piret hoopis Rälbysse intervjuud tegema läks, minul oli intervjuu kavandatud õhtule, nii et päeva 4 vaba tundi otsustasin kasutada sääre tipu vallutamisega.

Vaade vaatetornist Rumpo külale

Tee algus Rumpo külla oli meil Siretiga juba tuttav ja meie Vormsil oleku aja jooksul sai seda hiljem veel mitmelgi korral läbitud. Asfalttee, suhteliselt hõreda liiklusega, kuigi sel päeval oli tavapärasest rohkem autosid liikvel – ikkagi turismihooaeg ja vormsilastele nii tähtis päev – hommikul oli Hullo külaplatsile kokku tulnud oma paarsada inimest. Aga inimesed on siin hästi sõbralikud, kõik vastutulevad autod ja jalgratturid lehvitavad, külaelanikud teretavad.

Üks vaatetornidest

Rumpost edasi sääre tippu minnes tee muutus, asfalt vahetus kruusateega. Siit algas ametlik matkarada, mis viiski sääre tippu – maad oma 3 km. Tee oli kohati ka karjaaedadega piiratud, aga tähelepanelikum märkas raja kõrval ka väikest pukki, mille abil oli neid aedu päris lihtne ületada. Rajal oli paar vaatetorni, esimene päris matkaraja alguses.

Vaatetorn just kõrge polnud, umbes 1,5-2 meetrit, aga sellelt sai päris hea vaate ümbrusele – Rumpo rannaniidule ja laidudele. Pilkupüüdvad olid nii vees sulistavad hobused kui mägiveised, linnurikkusest rääkimata. Paraku polnud meil binoklit, et neid lähemalt uurida ja ka fotoka zuum ei võimaldanud neid suuremalt tabada. Nii jäi mälupilti nähtust tunduvalt sügavam mulje, kui pildikaadrisse mahtus.


Sääre tipust avanes vaade nii Sviby sadamale kui mandrile Rohuküla suunas. Ujuma me siin ei läinud, vaid pidasime plaani ühele saarega ühendatud ribale minna, aga seal oli üks puhkaja juba ees ja ei tundunud ka kõige paslikum koht olevat. No lõpuks läksime Rumpo randa ja sulistasime seal. Siis algas aga minul kiire, sest kokkulepitud intervjuu ootas.

Piretist. Nagu öeldud, tegi tema sellel ajal tööd, kui meie matkarõõme nautisime, aga temagi ei jäänud sellest ilma, sest ta sööstis samale rajale just siis, kui meie saabusime ning tähistas tippujõudmist supeluse ja kohukesega.

Aga sellega meie selle päeva Vormsi avastus ei lõppenud. Õhtul õnnestus meil oma uue sõbra Karloga rebasejahile minna (autoga), rebased jäid õnneks ellu, aga meile tehti saaretuur. Avastasime enda jaoks põneva maastiku saare loode- ja põhjakaldal, kuhu jalad veel ei olnud viinud (ja kahjuks sel aastal jalgsi ei jõudnudki), tulekahjust räsitud metsatuka looderannikul, päikeseloojangu, võimalikud ujumiskohad – matkajatele inspiratsiooniks peatumisel, tahaks ise ka kunagi sinna tagasi minna ning saare põhja- ja idaosa avastada.

Vormsi matkad I. Hullo-Sviby-Rumpo-Hullo

Vormsisse läksime suvel töö tõttu: täpsemalt olime välitöödel ehk lahtiseletatult jäädvustasime muuseumile vormsilaste argielu ning rannarootslaste ja nende järeltulijate suhteid Vormsiga. Aeg oli seatud olavipäevale, mil paljud oma kunagist kodusaart külastasid. Meie esimene matkakirjeldus ongi täpselt sellest olavipäevast, kus tegevust omajagu. Ning et töö ja lõbu omavahel ühendada, sai ka ühest punktist teise liikumiseks oma jalgu kasutatud. Minu seekordseks kõnnikaaslaseks oli Siret, samal ajal kui Piret oli Kunstiakadeemia tudengite juhendamisega ametis ning kuivõrd oli tal liikumistarvidust rohkem, oli siinkohal autost rohkem abi.
Selle päeva naelaks oli muidugi Vormsi kiriku taaspühitsemise 20. aastapäevale pühendatud pidulik jumalateenistus, mis oli kohale toonud kõrged kirikupead nii Eestist, Rootsist kui Soomest, Eesti presidendi ning hulgaliselt poliitikuid, kultuuritegelasi, Vormsi rahvarõivastes inimesi jne. Meeldejäävaim oli üks rahvariietes vanaproua ratastoolis, pastlad elegantselt üle toolileeni rippumas. Tundus, et oli üks tähtis tegelane, kellega kõik tähtsad ninad juttu vestsid – hiljem selgus, et see väärikas vanaproua oli 108-aastane! ja tulnud Rootsist just olavipäeva pidustustele.

Aga see sissejuhatuseks, sest ehkki kõndisime ka Hullo südamest kirikusse ja tagasi jalgsi, võtan matkaringiks ikkagi Hullo-Sviby-Sviby ranna-Rumpo-Hullo.
Hullost Svibysse on mõõduka kõnnitempoga ca tunnine tee. Meil oli eesmärgiks minna Vormsi muuseumisse, kus olavipäeva pidustused jätkusid. Peeti tähtsaid kõnesid, esines koor, söödi kooki, sekka sai muuseumiga tutvutud. Lisaks oli seal ka vanavaralaat, kust võis endale väga lahedaid asju soetada, raamatud näiteks olid 15 kr tk ja seal oli päris põnevaid leide. Mina soetasin mõned nõud, sest ühe koti koos nõudega olin osanud tee peal ära kaotada – hiljem küll selgus, et jäi Tartusse. Pisut jäi mulle kripeldama kiiktool ja üks teine tool, mis suuruse tõttu sinnapaika jäid, aga hiljem kuulsin, et need olla tegelikult juba kohe ära ostetud.

Pärast Sviby muuseumi külastust läksime kogu välitöögrupiga – kes jala, kes rattal – randa. Triinu – meie korteriperenaine juhatas meid Sviby sadama lähedal asuvasse suhteliselt eraldatud kohta, kus kohalikud siiski armastavat käia. Kaardi järgi võis see Vitnäsbakan olla. Meie sealoleku ajal teisi suplejaid ei olnud ja nii söendasidki mõned meist eeva-triksis ujuma minna, veest naastes sõitis aga randa päris mitu autot, ühes neist meie kultuuriminister Jänes isiklikult.

teerada randa...

... ja matkarajale

Tagasi Hullosse otsustasime Siretiga matkarada pidi minna, kaarti vaadates tundus, et see on isegi lühem kui maanteed pidi, aga matkaradadega on ennegi juhtunud, et kõiki vonkse ei arvestata ning esmapilgul sirge tee võib osutuda päris kõveraks. Raja algus Sviby sadama lähedal oli õnneks küll tähistatud ja veidi oli seda ka tallatud, kuid aktiivset kasutust sellel rajal siiski ei paistnud olevat. Hea, et me seda rada kohe Vormsile saabumise päeval Hullosse pääsemiseks ei kasutanud, olime ju eelmisel päeval Rohukülas äkksajust läbimärjad ning eks radagi olnuks siis kindlasti palju märjem. Raja iseloomustuseks seda, et see oli tajutav, vahel küll suures heinas vaevumärgatav ning hein ise võis olla päris petlik, peites enda varjus vett ja pori, rääkimata võimalikest roomajatest, kelle arvukuselt Vormsi pidavat rikas olema – olevat saare nime tähenduski Ussisaar. Meil nende elukatega oma saarel viibimise aja jooksul õnneks siiski kohtuda ei tulnud. Metsarada viis välja Rumpole, otse Vormsi Ennu maja taha – tema kodu tuvastamine polnud omapäraste aiakaunistuste tõttu just keeruline.

Rumpos oli ka teisi põnevaid hooneid ja paeluvad olid ka loodusvaated, kas siis heinahakid või mererand. Ühe maja juures oli päris aktiivne sagimine – selgus, et president koos saatjaskonnaga oli just külalislahkest Mäe talust lahkumas. Meie oma poriste jalgadega tegime end nähtamatuteks ja hiilisime neist vaikselt mööda ja otse Hullo suunas.

Rumpost Hullosse on maanteed pidi ca pool tundi, võib-olla oleks mõnda aega saanud ka mereranda pidi minna, aga usaldasime rohkem teed. Viimane teejupp möödus kuidagi märkamatult, ei saanud veel sooja ülesski kui juba Hullos. Esimese Vormsi matkarajaga tutvutud ja mõnus jalutuskäik tehtud.

Suve järelkajasid

Enne sügis- ja talvematka kirjeldusi, mis loodetavasti ka sel aastal blogisse potsatavad, väike pildirida suvematkast ehk Pääsukese radadel II. Pildistas meie finišisirge matkakaaslane Kusti. Tervitused talle Chicagosse. Järgmisel aastal jätkame?

8. päev (4.07): Üdruma - Lihula

Niisiis meie matka viimane päev. Juba eelmisel õhtul oli Kusti (Pireti vennapoeg, pärisnimega Gustav) avaldanud soovi meiega see päev kaasa matkata - meile kulus abivägi väga ära ja mõistagi olime rõõmuga nõus. Jätkasime kõndimist Üdruma bussipeatuse juurest ja jõudnud kilomeetrit poolteist kõndida, peatus meie kõrval auto ning ohoo! autost astusid välja Heli ja Urmas, oli plaanis neilgi meiega viimane päev kaasa teha.

Reipal sammul...

Heli liitus meiega kohe, Urmas toimetas auto vahepeal Kassarisse ja tuli meile jooksuga vastu. Hulgakesi kõndides läks tee märksa kiiremini ja üks kihelkond vaheldus teisega. Seda võib küll liialdamata öelda, sest sel päeval astusime koguni 4 kihelkonna maadel: Kullamaa, Martna, Kirbla ja Lihula.

Teel kohasime jalgrattureid, just Martna kihelkonna sildi juures

Enne Kassarit nägime veel teistki autot maantee pervel seisvat. Eemalt vaadates tundusid auto kõrval seisvad kujud kahtlaselt Ardo ja Kai moodi olevat. Ei või olla! Aga siiski, nad olid parasjagu Muhku teel, kui meid märkasid ja otsustasid meid natuke ergutada. Väga vahva, selle sündmuse jäädvustasime ühisele pildile.

Meie tugigrupp mandril: Heli, Urmas, Kusti, Piret (matkaja), Kai ja Ardo

Kassaris põikasime suurelt teelt veidi kõrvale, vanale sillale. Veemõnude nautlejad said madalas kiirevoolulises Kassari jões supelusharjutusi teha, mina turgutasin oma villis jalgu karastavas jõevees (lisandunud oli üsna vastik kannavill).

Kassari sild

Uuritav kaart ei anna armu: kas maantee või siis teine, mis vahest sama pikk. Kuivõrd maantee oli üsna talutav, ei hakanud tagasi minema, et teise tee ots üles leida, niisiis jätkasime maanteel. Saanud kohalikust 24 tunni kioskist kosutust jäätise ja karastusjookidega, tee jätkuski. Jäänud oli veel kümmekond kilomeetrit. Kulus aeg ja kulusid kilomeetrid.

Varsti hakkas Lihula linnamägi ja siis kirikutorn paistma ja lõpp lähenes. Huvitav, eelmisel õhtul ja selle päeva hommikul autoga seda vahemaad läbides tundus vahemaa üüratult suur olema, aga jalgsi käies polnudki.

Lihulas, umbes pool kilomeetrit enne finišit märkasime teepervel jällegi JP tähistusega liiklusmärki, olime samasugust näinud ka oma matka esimesel päeval Jõelähtme-Manniva teel ja ristisime selle Johannes Pääsukeseks, mis ta muu võiks ollagi.
Kella poole seitsme paiku patsutasime Lihula kiriku ust ja siin meie võidukas tiim ongi. Jätkus pidu ja pillerkaar, vahuvein ja suupisted ning teenitud puhkus. Sel päeval enam jalanõusid jalga ei pane. Väsinud me matkast pole, ainult villid teevad ai-ai (teisipäevaks on need kadunud).


Selleks korraks finiš, kuid Piret on valmis juba järgmisele etapile sööstma: Lihula - Sõrve tipp saab teoks siiski järgmisel aastal, juulikuus. Ootame fänne ja tugigruppi!

7. päev (3.07): Risti - Üdruma

Arvake ära, millega me päeva alustasime?
Loomulikult öösel pooleli jäänud geopeitusega. Üks, mis oli kindel, telefon peab kuskil territooriumil olema, aga otsingud paariti, grupiti ja üksinda ei andnud tulemusi. Levi polnud ja üksikud kutsungid, mis imekombel vahepeal läbi lipsasid, ei aidanud kuidagi. Käisime kogu eelmise õhtu jalajäljed uuesti läbi ja ei midagi. Lõpuks, peale tunnist otsingut, andis üks helistamine siiski signaaili ning nüüd kahanes otsinguväli lihtsalt ühe põõsataguse alaga. Aga seal polnud! Levi katkes ja mätta patsutamine ei aidanud. Justkui oleks mutt telefoni mutiauku viinud, lõpuks ta siiski ühele kutsungile veel vastas ja nüüd oli selge, millise rohututi all ta end varjas. Lõpp hea, kõik hea!

Sellest veskirattast umbes 100 m kaugusel peitusemängija end varjaski

Aga pärast sportlikku vahepala ning hommikust pruukosti oli aeg taas rajale minna. Päike oli juba lõunas, ent esmalt tuli veel Ristile minna. Kaarte uurides paistis matka lõpp päris karm olevat: maantee, kus Saaremaalt tulevad ja sinna minevad autod edasi-tagasi voorivad. Õnneks laupäeva pärastlõunal liiklus kõige tihedam ei olnudki.
Ristilt Koluverre minnes tegime küll peatee asemel haake, sattudes niiviisi vanale maanteele kui ka külateedele. Külateega mõtlesime ka vahest mõned kilomeetrid lõigata kui Urvaste juurest taas maanteele jõuame, aga läks nagu tavaliselt ehk eksisime õige teeotsaga ja paari kilomeetri lõikusega tegime nii 5 km juurdelõikust! Ega sellest lugu ei ole. Külavaheline tee oli täitsa tore ja hoopis teistsuguse ilmega kui teada-tuntud maantee.
Laupäevane Läänemaa oli päris tegus: taluaedades toimetati, koerad haukusid (õnneks ketis või värava taga), lehmad olid karjamaal, isegi heina tehti!

Avar vaade paljastas nii Koluvere linnuse kui Kullamaa kirikutorni. Ehkki Koluverest pidanuksime ringiga mööduma, sattusime siiski alevisse. Seal saime ginipudeliga tüübilt teejuhatust, kuidas veel natuke maanteed vältida. Nähtud ginipudel ja kuum ilm suunasid meidki poe ukse taha, kuid paraku kell kolm päeval olid kaupluseuksed suletud.
Aga juhatatud teerada pakkus veel ühe üllatuse. Ei oleks osanud arvatagi, et Koluverest mitte kaugel peidab end üks tore ehitis, esiti pidasime seda ühe mõisa kõrvalhooneks, kuid kodus internetist uurides selgus, et see oli Jõgeva kõrtsihoone. Päris äge ja väga tore oleks, kui see paekiviehitis taas kasutust leiab. Igatahes inimtegevuse jälgi siin paistab, läheduses asuvat vana silda on juba asutud kohendama.


Tee edasi kulges nüüd juba suurel teel. Alternatiivne variant oleks olnud väga suuri ringe teha, aga olime juba niigi ajavõlas. Tegelikult hullu ei olnudki, kannatas käia küll. Õnneks laupäeval suuri rekkasid ei sõitnud ning praamilt tulevad autod tulid lainetena: esmalt 4-5 autot, kel väga kiire, siis veidi vahet ning siis kümmekond, mis normaalkiirusega sõitsid ja siis oli nii tunniks rahu majas. Õnneks oli asfaldi kõrval ka päris korralik teepeenar, mis põrutuskartlikule jalale rahuldust pakkus. Oma kõndimispäeva olime otsustanud lõpetada Üdrumal. Juba mitu kilomeetrit varem peibutas Amanda nimelise söögikoha reklaamtahvel ning unistasime kannust õllest. Sinna jõudes saime aga korvi: kell seitse õhtul maanteeäärne söögikoht kinni! Kummaline, praamid ju veel liiguvad ja kliente peaks jaguma.

Ega's midagi, tuli leppida ning saateautoga Lihulasse kauplusesse minna. Õhtuks läksime Pireti maakoju ja veetsime veel ühe õhtu õdusas seltskonnas. Minu (Tiina) päkavillid olid päevase kõmpimisega tublisti suurenenud ja sel ajal kui jalgu jahedas vees leotasin, tegi Piret moedemonstratsiooni panipaika paigutatud ammuunustatud riietega - päevavalgele tuli päris palju coole leide.