Seekordne kevadmatk sai ette võetud Võrtsjärve äärde, sest olime internetist näinud peibutavaid pilte efektsetest jäämägedest ja soov oli neid oma silmaga näha. Peipsi jääkuhilaid Nina külas ja Kodaveres oleme korduvalt eelnevatel aastatel kaemas käinud, aga Võrtsjärve jää oli nagu uudiseks.
Esmalt sõitsime Jõesuusse, aga sealsest vaatetornist järvele vaadates ei tundunud märkimisväärseid mägesid olevat - selliseid põlvekõrgusi küll, aga mitte suuri. Niisiis otsustasime Vehendi poole sõita, aga keerasime järve poole esimesel võimalusel veidi enne Rannu kirikut. Tee läks väga pehmeks ning jätsime auto ootama ühe talu kõrvale, kus kaks koera seda kohusetundlikult valvama jäid. Oligi plaan väike jalgsimatk teha.
Esimesena rõõmustasid meid rammusad pajutibud, plaanisime pajuokste korjamise tagasiteele jätta, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et sama teed me tagasi ei tulnud ja rohkem tibuderohkeid pajusid ka ei näinud. Ei tea, mis pajupõud seal Rannu kandis on. Järve äärde jõudes märkasime jääl kõndivat kalameest, kes sel ajal, kui me järve uudistasime ja oma esimesi klõpse fotokaga tegime, jõudis juba meie juurde üles. Küsisime, kus jäämäed on ja too näitas käega nii vasakule kui paremale. Laskusime trepist alla (seal oli juhtumisi puutrepp, millel mõned astmed puudu, nii et vahepeal oli astmelaudadel meeter vahet), aga kuna kaldaäär oli jäävaba ja kuiva maad eriti kõndimiseks polnud ning silmapiiril ühtegi mäge meenutavat kühmu ka ei märganud, siis ronisime kohe tagasi ja pidasime paremaks kalda peal teekonda jätkata. Kaldaäärne kruusatee oli väga porine, aga mätas õnneks väga pehme ei olnud ning oma jalavarje kuskile mutta pandiks ei pidanud jätma. Hoidsime ikka järvel ka silma peal ning igal võimalusel, kui sinna avaram pilt avanes, suundusime vaatama, kuid jäämägesid ei kuskil.
Tee on meile päris tuttav, sest oleme Tamme paljandi matkarajal vähemalt 3 korda käinud, viimati eelmise aasta suvel rännakul Piritalt Vastseliina. Siiski sattusime me kuidagi ootamatult ja väga ruttu paljandi juurde, esimesel hetkel ei saanud arugi, et oleme juba rajal, aga kui hakkasid uhked liivakivi rahnud paistma, oli asukoht ilma gps-ita tuvastatud. Kuigi rada tuttav, oli uudistamist küllaga ja saime ka uusi teadmisi, näiteks need väikesed augud, mis tunduvad olevat koiaukude moodi, on tekitatud hoopis kaevurherilaste poolt ja suuremad urud on kaldapääsukeste omad. Suvel, kui puud lehes, on tähelepanu muule suunatud.
Ja huvitav on muidugi ka aastasadadega kivisse kirjutatud külastajateraamat, kus on nii romantilisi sõnumeid, eesnimesid kui monogramme. Üks Piret K. on ka oma kohalolu kinnitanud. Meie ei hakanud aga kivisse midagi kirjutama, meil piisab jalajälgedest ja mõnest fotoklõpsust, et oma kohalolekut jäädvustada.
Jäämägesid me ikka veel ei näinud, üksnes kõrkjaid ja pilliroogu. Nii oli plaan jätkata teekonda Vehendi poole, tuuliku juures (sellest tuulikust on vist küll juba 3. või 4. pilt siin blogis), tuli keerata vasakule ja nii eemaldusime mõneks ajaks järvest.
Tee kulges avarate põldude vahel, kohati paistis ka mõni talu, mõni päris uus, teine renoveeritud, kolmas vana või räämas. Palju oli savist ehitisi, aga sellele omapärale oleme ühes varasemas blogiloos osundanud. Ilm oli soe ja talvest polnud nagu mingit märkigi, vaid mõni lumelaik metsa vahel andis tema hiljutisest olemasolekust reeturlikult märku.
Jõudsime Tamme külla, slipi juures avanes taas võimalus järve äärde minna. Siin märkasime ka tõesti mägede moodi jääkuhilaid, millest kõrgemad üle pea ulatusid. Sai nendest pilte klõpsitud ja rõõmustatud, et matka eesmärk on täidetud. Niisiis loobusime plaanist jalgsi Vehendisse edasi minna ning suundusime veidi teist teed mööda auto juurde tagasi.
Nüüd sattusime ka sellistele teedele, kus varem polnud astunud, nii märkasime mahajäetud loomalautasid Kaarlijärvel. 8 lauta rivis, aga ilmselt kasutuselt ära. Imelik, juustutööstus on ju pea samas külas suure tee ääres.
Sattusime ka rändlindude tiivapuhkusele, mil arvatavasti miljonid linnud parasjagu pidulauas keha kinnitasid. Kuna nad olid kaugel ja meie ornitoloogilised teadmised pole kõige paremad, siis arvasime need pika kaela järgi hanedeks. Ühel hetkel tõusid nad ka lendu, kuid üksikud parved liikusid meie suunas ja sel ajal, kui me aparaati otsisime, et tuvastamiseks mõni pilt teha, jõudsid nad juba eemalduda.
Auto juurde tagasi jõudnud, loendas Tiina mobiil kilomeetreid 15 ringis ja samme peale 18000. Selline väike kevadmatk looduses. Lõpetuseks käisime veel autoga Vehendil ja nentisime, et vähemasti järvemuuseumi juures jäämägesid pole näha ja tagasiteel tegime peatuse Rannu kiriku juures. Kirik, mis kannab Püha Martini nime, on armas pisike, toreda tornikuke ja edeva külguksega.
Oli tore päev. Rõõmsaid lihavõtteid!
