Kulgemine Vallimäel ja Rakvere tammiku õpperajal

Pika tänava võiks siia veel lisada, sest pärast uuenduskuuri on see muutunud jalakäijasõbralikuks, milles iga nurk jutustab lugusid. Vallimäele minekuks on muidugi erinevaid teid, üks neist läheb selle tüdruku kõrvalt. Pidin muidugi googeldama, kes see 8-aastane Edith oli. Kohver muidugi reetis, et küllap on tegemist 1944. aastal Eestist lahkunud tütarlapsega, kel Rakvere päritolu.

Vaist ei petnud, Edith Kotka-Nyman lahkus tõesti 1944 ja Rootsis sai temast eesti keele ja joonistamise õpetaja ning eesti keele õpikute autor ning väliseesti kultuuritegelane, nimetatud Rakvere aukodanikuks.

Peab küll natuke hoiatama, et see trepp on mäkke minekuks sobilikum kui mäest alla tulekuks. Minuga juhtus selline lugu, et tegelikult läksin ma Vallimäele Tallinna tänavalt laugteed pidi ja olles mõnda aega Vallimäel kolanud, laskusin sellest trepist alla ja põlved hakkasid koledasti valu tegema. Tõenäoliselt said nad mäel korralikku koormust ja ega ma eelnevatelgi päevadel jalgadele hõlpu ei andnud. 

Lossi saab muidugi imetleda siitnurgast ja sealtnurgast, lähemalt ja kaugemalt, päeval ja öösel. Kui muuseum on avatud, siis ka seest. Võimalik on ronida vaateplatvormidele ning kes trepijooksu/kõndi harrastab, võib ette võtta kõik vabaõhulava trepid. Saab valida turvalisemaid radu, kuid sissetallatud radu on rohkesti, nii et kokku võib neid olla mitmeid kilomeetreid - täitsa piisavalt väiksemaks jalutuskäiguks. 

Ja kui mäed võtavad lõõtsutama, siis küllap leiab silmapiirilt ka mõne pingi, kus hetke puhata. 

Üht põhirada, mis viib tarvase juurest vabaõhulavani, palistab sirelihekk. Võimalik, et ka metsülased on haljastusarhitektide poolt asustatud, ent Rakvere raibe vist on põlisasukas, mis maastikupildi värvilisemaks teeb.

Linna juubeliks oli mäele üles seatud ka lilleaken, mille taustal pidulised said pilti teha, ent sai ka ilma, jättes fookusesse linna ajaloo vanima tunnistaja.

Siitsamast, praktiliselt ainult üle tee, on Rakvere üks matkaradadest - Rakvere tammiku õpperada, kirjade järgi ca 3 km. Kena lai rada, varustatud paljude pinkide ja tammetõru meenutavate prügikastidega. Vahepeal märkas silm ka väiksemaid radu, kuid tundus, et seekord olen leidnud sellise matkaraja, mis ei anna võimalust eksimiseks või rajalt kõrvalekaldumiseks.

Ja lugemist rajal jagub, näiteks saab värskendada või laiendada teadmisi puuseentest ja samblikest, putukatest ja lindudest, viimased annavad oma olemasolust ka ise häälekalt märku. Ent infotahvleid on ka homo sapiensi harrastustest ja tegevustest: velotrekist, vanast Tammiku kõrtsist - nüüdsest villast ning tutvustatakse ka ajaloo kurvemaid hetki meenutavaid II maailmasõja Saksa sõjaväe kalmistut ning küüditamisohvite mälestusmärki Okaskrooni. Kokku vist 14 infotahvlit.

Siin villa juures lõppes aga tee otsa või õigemini tuli vastu suur tee ning ei saanud aru, kuhu poole minema peaks. Tammetõru meenutav prügikast vasakut kätt juhtis seekord vales suunas, sellest polnud suuremat lugu, sest väiksemaid sissetallatud radu metsa all oli mitmeid ning peale Villa Theresat üht rada pidi jõudsin raja algusesse tagasi, nüüd lähenesin põhirajale vastassuunas, nii et esimeseks objektiks oli Okaskroon. Siit edasi kohtasin raja ääres juba tuttavaid infotahvleid ning radagi oli laiem.

Kui rajale peaks hinnet antama, siis 5 on see päris ausalt ära teeninud. Hästi äratuntav, läbitav ja hooldatud, rohke infoga ja puhkamisvõimalustega (kempsu paraku ei märganud). Ürgsed paarisaja-aastased tammed, piibelehed, linnulaul.