13. päev: Pikakannu - Vana-Vastseliina

Ongi käes meie seekordse teekonna viimane päev. Need 2 nädalat on läinud lennates, raskemad rajalõigud ja villid jäid esimesse nädalasse.

Meile kahel viimasel ööl öömaja pakkunud Siirile oli meie rännak niivõrd inspireeriv, et ta otsustas meiega viimase päeva kaasa teha. Vahva! Meil on nüüd personaalne Võrumaa giid seltsis. Olgu siinkohal märgitud, et see pole meil esimene matk Siiriga: 5 aasta eest tegime ühe lumise talvematka.
Hommikusel teekonnal stardipaika tegime vahepeatuse Vastseliina surnuaias, siia ümbermaetud metsavendade on rajatud kena mälestuskompleks.

Kell 11.02 lahkusime Pikakannu koolimaja juurest ja võtsime suuna Lindorasse, kust saab alguse Piusa matkatee. Ees ootas 25 kilomeetrit, esmalt 10 väikestel külateedel ja siis viimased 15 mõnusal RMK matkarajal.

Tee Lepassaarde viis läbi väikese Mäessaare küla, mis asutatud 1919 6 taluga ja kus elanikke olnud 39, praegu seal vist küll nii palju elanikke ei ole. Küla mälestuskivi kõrval oli üks tore tahvel küla plaaniga, kus teiste teede seas ka rehepeksumasina tee tähistatud oli.

Teine suurem koht enne Lindorat oli Lepassaares, kunagi peatusid siin rongid. Sildiga kivist jaamahoone jäi teest pisut kaugemale, kuid tõenäoliselt on pildile jäänud selle paiga varasem jaamahoone.

Lindora laadaplatsil tegime väikese pruukostipeatuse ja siis Piusa matkarajale. Õige rajaotsa leidmine seekord raskusi ei valmistanud, sest viitasid paistis maanteelt rohkem kui neid ühele pildile ära mahuks.

Kunagi katsetasime Piretiga seda rada läbida, siis jäime poolele teele. Vahepealsete aastatega on rajatähistus tublisti paranenud ja nüüd suunavad viidad ka Piusa kuulsate müüride juurde.

Raja kasutus oli päris vilgas, jalakäijaid me küll ei näinud, kuid rattaseltskondi möödus küll ja samuti tuli neid vastu, tavaliselt ikka kolme kaupa.

Kui raja esimesed kilomeetrid kulgesid metsateedel, kus võimalik autogagi sõita, siis huvitavamaks läks matkarada Härma mäemise ehk keldri müüri juures, mis rada ületas jõge ja tõusis kitsalt ka müüri kohale.

Tõus polnud küll raske, kuid kuidagi tuli mäest alla ka saada ja kõigele lisaks rattureid mööda lasta. Aga rada oli ilus ja huvitav, tähelepanu köitvate liivakivipaljandite jt objektide juures infotahvlid ja raja tähistus ka peaaegu priima.

Peaaegu sellepärast, et viimasel kilomeetril jäi meil õige suund ikkagi märkamata - ilmselt olime mõtetega juba finišis ja läksime nii nagu jalad viisid ja miskipärast juhtisid jalad rattarajale ja nii lähenesime oma matka lõpp-punkti suure ringiga.

Piusa matkaraja (15 km) läbimiseks olime rehkendatud 4 tundi ja just siis, kui rajale asusime, andsime oma fännklubile teada, et umbes kell 6 õhtul oleme päral. Siiri teatas ka linnusesse, et kabeliuksi enne meie tulekut ei lukustataks (külastuskeskus on avatud kella 18-ni). Meid lubati ära oodata. Nüüd võime öelda, et kui kärmelt teha, siis käib selle raja 4 tunniga ära küll ja jõuab ka poolele teele jäävas Piusa ürgoru puhkekompleksis kohvi juua, loodust imetleda ja müüride juures puhkepausi teha, kuid tegelikult võiks isegi raja läbimiseks rohkemgi aega varuda ja miks mitte koguni mitmel päeval, sest raja poolele teele jääb eelpool nimetatud mõnus majutuskoht. Paistab, et see on päris populaarne, sest inimesi nägime siin rohkem kui varem terve nädala jooksul (Varbuse maanteemuuseumi arvestamata).

Kuna meil oli oma matkajuht ja giid ühes, siis saime palju teada nii Piusa ürgorust kui Vastseliina piiskopilinnuse ajaloost ja pärimusest. Nagu eelpool juba vihjatud, suutsime me raja lõpus õige rajaotsa maha magada, nii et kõndisime umbes kilomeetri lisaks ja paraku oli tee lõpp asfalt. Vahetult enne meie teekonna lõppu möödus meist Indreku saateauto lähimate kaasaelajate Joonase ja Jooramiga.

Meie aga kiirustasime kabelisse, kus kombekohaselt küünla süütasime. Kunagi oli Vastseliina palverändurite meka, sest siin olla rist ime väel õhku rippuma jäänud.

Jess, ära tegime! 13 päevaga ca 400 km Piritalt Vana-Vastseliina. Täpselt planeeritud ajakavaga ja teekonna lõpus olime isegi üllatavalt värsked nagu polekski selja taga 400 kilomeetrit. Polnud väsimust ega valutavad lihaseid, villid olid juba ka paranemas. Olgu öeldud, et ilmaga meil ka vedas: viimane matkapäev kulges peamiselt päikeses või kerge pilve all.

Vastseliinas ootasid meid lisaks oma fännidele ka linnuse rahvas, meile pakuti palverändurite veini ning tehti ekskursioon linnuse külastuskeskuses. Ja muidugi jõime oma retke lõpetuseks külma vahuveini.

12. päev: Tilsi - Pikakannu

Hommik algas ilma poolest süütult nagu poleks eile tormi ja äikest olnudki. Traditsiooniliselt tegeleme hommikul logistika väljamõtlemisega. Teadsime, et järgmine öömajavõimalus on Pikakannu koolis, nüüd tuli asjad sinna toimetada. Siiri oli lahkesti nõus meid Tilsi viima, kuigi olime välja otsinud ka busside sõidugraafiku ja rihtisime 10.10 bussile. Lisaks meie transportimisele viis ta meie asjad Pikakannu kooli, ise pidades plaani meid järgmisel öösel hoopis tema Vastseliina läheduses olevasse maakodusse viia ja võimalusel viimase matkapäeva meiega kaasa teha.

Tilsis tutvusime esmalt mõisahoonetega, sest eelmise päeva äike sundis kärmelt vihmavarju leidma. Mõisavärava postid küll uhked, kuid paraku puidust mõisahoone seisab kurvas seisus mahajäetuna. Kunagi nõuka ajal oli siin lastekodugi, aga nüüd vist üldse hooleta. Mahajäetuse tunnet paistis ka vanades kolhoosiaegsetes ehitistes.

Seekordne matkapäev tõotas tulla suhteliselt lühike, maps.google andmetel lühim tee 20 km ringis. Selline kergem päev kulus meile peale pooleteistnädalast kõndimist ära, villid hakkasid juba kosuma.
Esimene suurem asustatud punkt oli Vana-Koiolas, teine Tsolgos, esimeses poodi ei olnud, kuid Tsolgos oli ehtne külapood koos poe juures olevate õlut lürpivate napsitrallidega.

Külaelu on siin elavam kui mitmetes teistes käidud külades, kultuurimaja oli hiljuti korda tehtud ja inimesi oli ka küla vahel näha. Nentisime taas, et Eestis on levimas murukultus: kui inimesi õues näed, siis nad niidavad muru ja koduõuedes ei kasvatata enam köögivilju, viljapuid ja marjapõõsaid vaid terve maapind on kaetud muruga, heal juhul mõni lillepeenar sekka.

Teelõigul Tsolgost Paidrasse pakkus ilusale Lõuna-Eesti loodusele üllatust üks tore bussipeatus, mis tuletas meelde 2012. aastal nähtud Saaremaa bussipeatused, siingi on püütud bussiootamine ilusaks ja mugavaks teha.

Ka paelus meie tähelepanu üks talutähis siiliga, muidu kipuvad sealkandis millegipärast ikka öökullid olema. Enne Pikakannut Virve talus tulid meid uudistama hobused, tõeliste modellidena seadsid nad end rivisse, et saaks meie blogipostituses pildile.

Taaskord hobuste kohtamine viis meie arvepidamise sassi, keda me oleme matkal rohkem näinud, kas inimesi või hobuseid, aga inimesed jäävad vist siiski 4. kohale ja hobused platseeruvad kohe nende järele. 1. koht kuulub vaieldamatult koertele, kes peaaegu igas talus möödujaid tervitavad, 2. ja 3. koht lähevad jagamisele toonekurgede ja lehmade vahel ja inimesed paraku esikolmikusse ei mahu.

Pikakannule jõudsime küllalt vara, nii 4 paiku pealelõunal (tavaliselt oleme oma matkapäevad lõpetanud 7-8 vahel). Ja hästi läks, taas kogunesid meie ümber ähvardavad pilved ja kõmises juba päris lähedal. Pikakannu kooli me siiski ööbima ei jäänud, sest Siiri viis oma plaani teoks ja tuli meile järele, ülearused asjad jätsime siiski Pikakannule. Teel Siiri maakoju algas vihmasadu koos korraliku äikesega, see oli ikka päris hull sadu ja rõõmustasime, et vähemasti seekord pääsesime vihmas kõndimisest. Siis me veel ei teadnud, et samast pilvest oli juba varem Põlvas maha tulnud maadkattev rahevaip. Õhtul tegime Siiri juures sauna ning keha ning jalad said meevõidega kosutust. Jätkuks jällegi veini ja hea seltskonnaga naistekas ja mitte ei saa unustada naabrimehe värsket sõira.

11. päev: Karilatsi - Tilsi

Puhkasime Karilatsi vallamaja pööningul kenasti välja ja hommikul tegime taastutvust Põlva Talurahvamuuseumiga, mõndagi on aja jooksul muutunud või on siis meie mälus mõned pildid tuhmunud. Igatahes on tegemist toreda paigaga, kust tasub vanal Võru maanteel kulgedes kindlasti läbi astuda + veel kenad inimesed, kes igat teelist rõõmsalt võõrustavad. Meil oli hää, aitüma Reedale ja Margele! Saime teele kaasa allikavett ja energiasammastest uut energiat teekonna jätkamiseks. Energiasammastega oli nii, et Piret tajus nende mõju isegi niivõrd, et tugevaima samba energialaks ta peaaegu maha niitis, aga Tiina ei tajunud eriti midagi, ainult kerget surinat päkavillides. Ei tea, kas oma mõju oli siis ka nendes energiasammastes, aga selle päeva astumine oli küll kergem, ilma et villid oleksid end pidevalt meelde tuletanud.
Lisan enne teekonna jätkamist siia ka Karilatsi muuseumi veski pildi, mis seisab küll sama koha peal, kus viimati, kuid toodud olevat see Prangli külast - just sealt, kus meie tee eile läbi viis.

Meie tee aga jätkus vanal Võru maanteel, mis ka postitee nime kannab. Olgugi, et maantee asfalt, oli sellel liikumine täitsa mõnus. Käänulised ja mäest üles-alla teed on nagunii maalilised, aga tore on, et tee on ka igatpidi tähistatud, küll jõgede ja ojade siltidega, vanade kõrtsikohtadega, kividega, taludega ja igasuguste vaatamisväärsustega. Nii mitmelgi pool on postiteed tutvustavad infotahvlid ja pingid jalapuhkust vajajatele. Olgu märgitud, et sel teel on tõesti ka jalakäijatele mõeldud, nii et pinke kohtab vähemasti paari kilomeetri tagant bussipeatusteski, mis meie matka kogemuse põhjal sugugi tavaline ei ole.

 

Ihamaru küla on ettevõtlikum küla, siit leiame nii poe, kust Piret saab ka ajalehe Koit viimase numbri ostetud (selles leidsid kajastamist Hurda preemia selle aasta nominendid) kui ka pizzakoha, kus lubasime endale nii kohalikku jäätist kui muud paremat.

Ihamarus on ka meiesugustele rändajatele ausammas püstitatud, metallplaatidest ca 3 m kõrgune  - skulptor Karmini kätetöö.

Meil nii pikk samm kui sellel kenal mehel ei olnud ja tatsusime ikka omas rütmis, järgmise teekonna tähiseni Varbusel oli 5 km. Kui muidu oli teel liikujaid vähe, autosid võis näha vaid üksikuid, siis Varbuse pool liiklus tihenes ja Maanteemuuseumi juures oli juba ka selge, mis selle anomaalia põhjustas. Ajal, mil me Varbuse teemajas einestasime, loendasime muuseumi parklas 34 autot ja parkimiskohti nagu enam polnudki, aga pidevalt lahkusid ja tulid uued autod. Paistab, et tegemist on peredele popi kohaga. Tõesti, lapsed saavad siin nii hobusega sõita kui kopaga kaevata ja võib-olla muud lõbu leiavad ka.

Kui Varbuselt lahkusime, hakkas meid aeg tagant kiirustama. Olime hommikul välja mõelnud plaani, et kui Tilsi jõuame, siis saame sealt liinibussiga Võrru ööbima sõita (hommikul tuleb meile sobival ajal buss Tilsi tagasi). Plaanist juhindudes olime korraldanud juba hommikul Reeda ja Karilatsis lastelaagris viibiva lapse vanema abiga oma asjad Võrru uude ööbimispaika. Meil on ikka nii, et suuremad asjad lähevad enne meid ja meie oma väikse seljakotiga sammume neile järele. Võru linna aga ei soovinud oma teel jalgsi läbida ja suure liikluskoormusega Võru-Vastseliina maanteed ka mitte, nii juhindusime palverännutee soovitusest Tilsi kaudu minna. Kuni Mustajõeni oli postitee ja siis tuli paar-kolm kilomeetrit vasakule.

Mustajõe suurimateks vaatamisväärsusteks on kõrtsihoone ja kohe üle tee üks sürr kokkukukkuv maja. Kuna Mustajõel oli bussini veel tund, siis otsustasime ikka Tilsini välja jõuda, hoolimata sellest, et pea ümber koondusid juba üsna ähvardavad pilved.

Võib-olla olnuks mõistlikum Mustajõe bussipeatuses see tund mööda saata, sest viimased 2 kilomeetrit sai äikese käes paduvihmas kõnnitud. Õnneks oli seekordne märjakssaamine siiski päeva lõpus ja varsti saab turvalisse kodusoojusesse ja riideid vahetada. Tilsi jõudsime just nii, et kümmekond minutit jäi bussini - täpne ajastus, et kõrvalolevast kauplusest külmarohtu soetada.

Bussis sõitis kokku 3 inimest, peale meie veel üks noormees, võimalik, et vahel sõidavad bussid hoopis tühjalt. Kuigi Siiri, meie öömaja lahke perenaine, elab Võru bussijaamast kiviviske kaugusel, tuli ta meile bussijaama autoga vastu ja toimetas oma linnakoju. Võrus polnud vihma veel sadanud. Veetsime Siiri juures mõnusa naisteka hea veini ja veel parema seltskonnaga.