Ah ja Oh matkal ehk Kekkose rada

Piret matkal

Aprilli viimasel nädalavahetusel võtsime ette Kekkose raja Käärikul. Nagu piltideltki näha, pakkus loodus silmailu kamaluga, nii et tundsime end nagu kuulsast vene multifilmist "Ah ja Oh matkal", ahhetama pani loodus, kus silmakaadrisse jäi nii lumi kui sinililled, ohhetama pani üht mäkketõus ja teist mäest laskumine, aga muidu oli nagu lauluski: Ah mul matkast rõõmus meel, oh et me ei eksiks teelt... Eksimise kohalt oli Oh'il muidugi õigus: kui rada ikka väga hästi tähistatud ei ole ja kõnnid pea laiali otsas, võib õige teeots küll märkamata jääda. Rohkem süüd oli muidugi meil endil, sest ei vaadanud tähelepanelikult, kuhu noole teravik näitas ja kaardi oskasime targad tüdrukud üldse koju jätta, nii et tuli leppida nende kaartidega, mis matkaraja infotahvlitel oli. Muidu kaardi saab kas internetist või Otepää Looduspargist täiesti tasuta. Tasub sisse astuda lihtsalt Otepää bussijaama juures olevaase infopunkti ja sealt leiab mitmeid matkaradu, mis kellelegi konti mööda on, kas 1,5, 3-4 või 13-15 km.

Lihtsustatud rajaplaan

Meie valisime hakatuseks kõige pikema raja ja pidasime plaani, et kui lühikeseks jääb, võtame Apteekrimäe lisaks. Meil muidugi kilomeetritest puudu ei tulnud, sest me oskasime rada pikendada, nimelt lõikasime 4 km-lt otse kuskilt 7-8 km vahele, siis läbisime korralikult rada kuni 10 km-ni, siis eksisime jälle teelt ja jõudsime otsaga maanteele, kus teeviit Harimäele näitas, seal oli meil käimata ja võtsime suuna sinna, kõndisime oma paar kilomeetrit kui jõudsime paika, kus 4 km-l teelt eksisime, nüüd aga jälgisime korralikult teetähistust ja polnudki probleemi Harimäele jõuda. Edasi kulges tee viperusteta, varsti olime tuttaval teelõigul, aga 10 km juures oli endiselt kaardita raske orienteeruda, seekord olime tähelepanelikumad ja valisime raja, mis enne märkamata jäi. Kokku saime 15 km asemel ligi 20.

Pildil peaks olema nii sinililled, kui all orus lumi, aga kahjuks ei tulnud välja

Lisakilomeetritest ei olnud lugu, sest ilm oli ilus, õhk kerge, vaatepilt lummav. Soovitame kõigil just sinilillede õitsemise ja lumesulamise aegu Käärikule minna. Lisaks sinililledele õitses veel teisigi siniseid lilli, mida kõiki ei oska nimetadagi, kopsurohi ja harilik lõokannus näiteks, näsiniin ja veel midagi. Ja veel leidsime veel ühe sinise muna jalgrajalt, aga selle juba Kääriku järve ääres.

Vaade raja äärde: märg ja soine metsaalune

Et oli suhteliselt märg aeg - lumesulamine ikkagi, siis tasuks enne matka ka jalanõudele mõelda. Mina olin selliste mugavate käimakingadega, mis küll parim valik ei ole. Jänese rajal võib nendega kõndida, aga metsas, kus sageli tüma maa, oleks vettpidavad jalatsid sobivamad. Ka oli rada kohati libe, nii et sile tald ei ole ka hea.

Kelle muna see on?

Sellele munaküsimusele me vastust ei saanud, aga raja läbimine on väga hariv, sest peaaegu igal kilomeetril kohtas infotahvleid, mis tutvustasid looma-, linnu-, putuka- ja taimeriiki ning mida kõike veel. Suurim avastus oli meile karjakasvatajatest sipelgate olemasolu, nimelt peavad metsakuklased ja veel mõned sipelgad lehetäisid, mida nad lüpsavad süsivesikuterikka toidu saamiseks.

Harimäe vaatetorn

Ümbruskonnast sai ülevaate Harimäe tornist. Et oli veel aeg, mil puud alles hakkasid lehti looma, oli nähtavus väga hea. Torni kõrvalt kulgeb ka kuulus Tartu maratoni rada, seda riivasime mõned kilomeetrid hiljemgi. Harimäel on ka puhkekoht, kus võimalik kaasatoodud pruukosti võtta. Ega palju selliseid peatuskohti rajal ei olnudki, kuskil 9 km kandis oli ka üks, kus vähemalt prügikastid olid, aga kas seal pinki just oli, ei mäleta. Ilmselt mitte, sest miks muidu istusime me maas istusime?

Vaade Harimäe tornist

Kui Kekkose rada läbitud, võtsime magustoiduks veel Kääriku järve, olime ju senini järveringe teinud ja kuidas siis seekord ilma järveta. Järve ümber kulges päris tore rajake ja metsaalune oli sinililli täis. Järv oli peaaegu terve raja jooksul näha, välja arvatud siis, kui tuli maanteed ületada ja jalakäijate-ratturite teelõiku läbida. Järv oli veel kohati jääs.

Kääriku järv

Ilmselt ongi aprill-mai Kääriku järveringile kõige õigem aeg, sest rohi veel madal ja rajaleidmine lihtne. Suvisel ajal võib see päris rohtunud olla, kuigi soojal ajal saaks ka supluse teha.

Kolme järve rada

Karu Karoliina

Saadjärv vallutatud, võtsime järgmisel nädalal ette naabrusest kohe kolm järve korraga. Netist leidsime Kolme järve raja kirjelduse sealtsamast Vooremaalt. Ühtlasi oli võimalus Elistvere loomaparki külastada. Sealt alustasimegi. Oli aprilli keskpaik, loomad ajasid omi asju, mõned külastajad neid piidlemas. Uudiseks oli, et Possa oli just eelmisel päeval saanud nelja põrsapojaga maha ja aias nad juba ukerdasidki ringi, ehkki inimeste silmadest kaugel, võis triibulisi pallikesi heinapallide vahel liikumas näha. Kõrvalolevas aias aga pikutasid vanad sead rahulikult palja maa peal, nii et esmapilgul võis neid ka suuremateks mätasteks pidada. Märkamisega olid meil üldse kehvad lood: seitsmest ilvesest nägime ainult ühte. Hiljem selgus, et ka ilveste perel oli järelkasvu oodata ning ka põhjapõder oli titeootel, nii et kevadel peaks loomapargi elu päris huvitav olema. Loomapargi meeldejäävaim tegelane oli aga seekord karutädi, kes siin üleval üsna ähvardavalt läheneb. Hetk hiljem ja siis ta juba ründas. Õnneks jäi võrk ette ja pääsesime ainult ehmatusega. Nimelt ununes fotokasse välk, mis Karoliinale mitte üks teps ei meeldinud. Muide, loomapargi kõrval on ka temanimeline kohvik, mille omapäraks oli see, et tellitud suppi käidi kuskilt külapealt toomas.

Elistvere väike matkarada

Loomapargist viis järve äärde ka üks laudtee, aga et oli suurvee aeg, siis ei õnnestunud kaugemale minna ja tegelikult niipaljukest me seda Elistvere järve siis lähemalt nägimegi. Pärast kehakinnitust võtsime ette ca 25 km pikkuse järveraja. Tee kulges maanteed mööda, millest enamus kruusakattega. Esimese hooga läksime natuke valesti, aga kui Raigastvere järv paremat kätt jäi, hakkas tunduma, et midagi on valesti ja vaatetorni ka polnud. Egas midagi, ots ringi ja tagasi, heaks uudiseks küll see, et saime samme rohkem, umbes kilomeetri jagu.

Ring ümber järvede, kui nüüd päris aus olla,
siis tegelikult käisime vaid kahele järvele ringi peale

Raigastvere vaatetornist avanes vaade ümberkaudsele loodusele ja järvedele. Järvedest seletas silm koguni viit: esiplaanil Raigastvere, kaugemal Kaiavere, millest paremal Erastvere, selja taha jäid Soitsjärv ja eelmisel nädalal igast kandist nähtud Saadjärv. Vaatetorni lähedal oli ka üks tore piknikukoht. Tee kulges edasi viperusteta, internetist leitud tee kirjeldus oli igati täpne (mida praegu enam üles ei leia), aga segadust tekitas juhis ühe kollase maja juures kuskile pöörata või kuhugi minna - täpselt ei mäleta. Aga seal olid kõik majad kollased! Või vähemalt enamus neist.

Pilt Raigastvere tornist: seda teed me käisimegi

Piret Raigastvere vaatetornis

Teed olid muidu sellised toredad külavaheteed, enamasti sirged, nii et mitu kilomeetrit ette oli näha. Pisut huvitavam oli Kaiavere, kus vana park ja puiestee pilku püüdsid.

Tiina ja sinililled

Oleks nagu... kettaheitja?

Kaiavere puiesteel

Igavaim teelõik oli aga lõpus, peale Kaiaveret. Nagu ülalolevalt pildilt näha, oli ilm ilus ja päikseline, aga õnnetuseks paistis päike jälle selja tagant ja veidi aja pärast kadus ta üldse pilvekribalate taha ära, mis ei tea kust äkki välja ilmusid. Vahepeal enne Juula küla oli ka väike asfaldi-lõik, nii et tuli arvestada maanteel liikuvaid autosid, mis harjumuspärasele looduse vaikusele veidi ehmatavad tundusid. Juula küla oli aga päris huvitav, mitu kilomeetrit hajaküla, omapärased külatähised ja külaplatsi viitki oli ehitud riietega. Infotahvlilt leidsime, et külal on isegi oma interneti aadress.
Aega raja läbimiseks kulus ca 5 tundi.

Ring ümber Saadjärve

Esimene pilk Saadjärvele

Kaks kuud enne Pääsukese teekonda hakkasime end harjutama pikemate teelõikudega. Esimene katse oli Saadjärvele ring peale teha. Kohe ranna juures andis teejuhised kätte Saadjärve infotahvel, kus teadmisi Saadjärvest ja ka kaart. Tuleb siinkohal kiita Riiklikku Looduskaitsekeskust või mis tema õigusjärglane nüüd ongi. Meie läbitud matkarajad on valdavalt kõik hästi tähistatud, eriti RMK rajad. Mõningast infot radade kohta leiab eeltööd tehes internetist, aga ka kohapeal on infotahvlid kenasti üles pandud ja aeg-ajalt leidub lisatahvlikesi looma-linnu-taimeriigist. Lisainfot saab ka RMK teabepunktidest.

Meie teekond: roosad täpid on meie jalajäljed

Aga nüüd Saadjärve matkast lähemalt. Alustasime Kukulinna-Saadjärve ranna juurest, siis Saadjärvelt Valgmale, sealt Tabiverre, Äksi ja Kukulinna tagasi. Tee kulges maanteed mööda. Metsaradu ei hakanud pärast esimest ebaõnnestunud katset otsima, nimelt oli metsaalune üsna märg, muidugi lumi oli just sulanud. Järv oli suures osas veel jääs, kuid vapramad luiged juba toimetasid.

Jõgevamaal Tabivere-Elistvere tee ääres nägime ka lumejäänuseid, aga muidu oli maa juba puhas. Õhk oli värske, ilm mõnusalt soe, nii et vahepeal sai ka lasta päikesel põue piiluda. Tegelikult oli küll päike valdavalt selja tagant (oleks pidanud esmalt Äksi-Tabivere suunas minema, siis oleks vast rohkem jumet saanud). Kõik see tee oli Kalevipoja jala- või tegude jälgi täis. Siin kohe üks vist noorema Kalevipoja kivi, millele Piret parasjagu ohviandi paneb. Minu kõige suurem varandus oli Kalevi kompvek, omamoodi sümboolne seegi. Hea tahtmise korral ja zoomimisel võib pildilt kommi isegi üles leida.

Piret ohverdamas

Tee iseloomustusest veel seda, et osaliselt oli kruusatee, Tartu-Jõgeva maantee muidugi asfalt. Õnneks on Tabiverest Äksi maantee kõrval teerada ka jalakäijatele ja jalgratturitele, mida kohalikud päris hoolega kasutasid: oli nii peresid, kui paare, kes jalutasid, kes sõitsid. Üks tore paar oli näiteks, kus tibi hoidis end vormis jooksuga ja teda saatev meesterahvas jalgrattaga tempot ette tegi.
Kultuurilooliste objektidena jäid muidugi teele Saadjärve ja Kukulinna mõis, Äksi kirik ja Vabadussõjas langenute monument, mitmete tegelinskite mälestuskivid, neist kuulsaim Otto Wilhelm Masing, kes Äksi pastor oli ja tänu kellele eesti keel ühe tähe võrra rikkam on. Äksist kõneledes on tänapäeval kõik sassis: küla asub kusagil mujal, kirik on ühes maakonnas (Jõgeva) ja surnuaed teises (Tartu)! Nojah, nõuka ajal ju üritati kiriku mõju vähendada, aga et nii segamini pöörati... Kultuurilooliste mälestistena peaks omaaegsed kihelkonnad ausse tõstma ja meelde tuletama meie päritolu. ERM on seda algatanudki ja esimene kihelkonnapiiritähiski on Võnnu - Tartu-Maarja piirile säetud.

Kukulinna ja Saadjärve (ülal) mõis

Ring sai järvele peale tehtud umbes 4,5 tunniga, sealjuures sai vahepeal keha kinnitatud ja vahepõige Äksi surnuaeda tehtud, kuhu Piret esivanematele esimesi sinililli viis. Oli 11. aprill. Kokku kilomeetreid ligi 20 ja samme üle 25000.