Rõuge järved ja Hinni kanjon

Üks luigetiik vahelduseks järvedele

Nüüd ajahüpe maisse. Aprillis n.-ö. järvematkadega algust teinud, vaatasime kaardilt teisi järvi Lõuna-Eestis ja silmasime Rõuget, kus neid päris mitu. Rajaplaaniga tegime esmatutvust Haanja Looduspargi kodulehel, kus ka matkaraja voldik. Tõotas tulla järvederikas matk ning põnevalt kõlas ka Hinni kanjon.
Rõuges parkisime auto randa ja ise sammusime esmalt kiriku juurde, mille naabruses äratas tähelepanu kaasaegne pulmakomme - lintidega ehitud post, posti otsas kurepesa - küllap tellib noorpaar kurgedelt lasteõnne.

Edasi suundusime Ööbikuoru vaatetorni, sest senised matkad olid "kohustuslikus" korras sisaldanud ka torni ronimist. Tornide kohta peab märkima, et neid on Eestimaale peaaegu igale poole kerkinud, nii et pole nagu õiget radagi, kui pole vaatetorni. Ja eks need ole ka turistidele peibutiseks, ka sel kaunil päikselisel pühapäeval oli Ööbikuoru lähiümbruses rahvast rohkesti. Aga Ööbikuoru torn polnud lihtsalt torn, vaid sel oli ka tuulegeneraator. Vaatetorni tipus üllatas Piret mind vahuveiniga, tuletades hiljuti saabunud kõrget iga meelde. Veini jõime ära Rõuge Liinjärve kaldal, kus oli ka väike lauake pinkidega. Rohkem puhkekohti sellelt matkarajalt enam ei meenugi, vist ei olnudki. No tegelikult ega turistid tavaliselt Ööbikuorust kaugemal ei käigi ja neile vist piisab ka külastuskeskusest, mis meie matka ajal polnud veel avatud (hooaeg algas 15. maist), liikumist oli näha ka seal naabruses olevas Tindioru turismitalus, mis reklaamis end jaanalindude, põhjapõtrade ja forelliga.

Ööbikuoru vaatetorn

Aga meie matk viis esmalt ümber Liinjärve, kus tegime taastutvust vesioinastega, möödusime ka Rõuge Valgjärvest ning suundusime Rõuge Suurjärve lõunakaldale. Igalt poolt oli suurepärane vaade Rõuge kirikule.

Üks vaade Rõuge kiriku suunas

Suurjärve ääres enam matkajaid ei kohanud, aga liiklus oli ikkagi tihe: parasjagu toimusid kohalikud jalgrattakrossivõistlused ja suures osas kulgesid need Suurjärve ja Ratasjärve ümber, just meie matkarajal, aga loodame, et me neid väga ei seganud.
Iga järve juures oli infotahvleid, mis teavitasid meid, millise järve kaldal parasjagu oleme ning milliseid loomi, taimi ja linde võime kohata. Rada ise oli väga hea, selline tore vaheldusrikas metsa- ja luhatee. Ja silmailu pakkuv - maalilised järved, jõgi, ülastest valged metsaalused...

Teine vaade kiriku suunas, et oli emadepäev, on ka taluõuel lipp heisatud

Tõugjärve ääres olid ka esimesed rajatakistused: rajale langenud puud polnud veel koristatud, nii tuli neist üle ronida või alt pugeda või hoopis ringi minna, aga viimane variant polnud kõige parem: metsaalune oli mahalangenud puid täis ja ringiminek osutus veel keerulisemaks. Hilisematel matkadel oleme selliste takistuste ületamistega omandanud juba vilumuse, nii et need Rõuge tõkendid olid kergemate killast.

Piret takistust ületamas (mina läksin veel ringi)

Ürgloodust pakkus ka Kahrila (või Rõugu) jõe äärne matkatee, mis kulges veidi mägisemal alal. Pikim etapp rajast Kahrila järve ääres oli veidi vesisem - jalad päris märjaks just ei saanud, aga mõnes kohas tuli hoolega otsida, kust kuivemalt pääseb.

Üks paljudest järvedest, seekord Ratasjärv

Ja siin on jõgi ka, selline ürgne ja tore

Ja siis tundus, et rada lõppes ära, kaardilt jäi meelde, et oli üks konks ja siis on kanjon, aga mäkke ronides ei näinud ei kanjonit ega edasist rajatähist, pigem näitas nool tuldud rajale. Kehitasime õlgu ja pidasime seda küngast kanjoniks! Milline kompliment väiksele mäenukile! Aga arvestades ürgoru väärikat ajalugu - olgu!

Ja nüüd naerge: meie pidasime seda mäeküngast kanjoniks!

Keerasime siis otsa ringi ja pöördusime tagasi, käia oli veel ca 10 km. Tagasitee tundus juba palju lühemana, teadsime juba, mida oodata - millal tulevad kollased ja millal valged ülased, millal loomaurud, millal supervaated jõele või järvele, millal majake jne. Matkajaid siin kaugemas osas ei olnud, viimati nägime matka algul üht noorpaari Tõugjärve juures, aga nemad vist pikemat ringi ei teinud. Ise mõtlesime küll, et kui Rõugel elaks, siis kõnniks sel rajal iga päev, nädalavahetustel võtaks ette kogu raja ja tööpäevadel võiks piirduda ka paari järvega. No kaua ei pidanudki kordust ootama, juba järgmisel päeval olime jälle Rõugel!

Ja põhjus oli õnnetuses. Nimelt kaotasin mobiiltelefoni ära. Õhtul selle kadumist tuvastades helistasin veel igaks juhuks Piretile, et äkki libises autosse. Aga no polnud. Esimese hooga pidasin juba plaani järgmisel päeval uus telefon osta ja uurisin öösel internetist mobiilipoodis pakutavaid. Aga hommik on ikka õhtust targem ja siis leidsin, et võiks hoopis Rõugesse tagasi minna ja rada uuesti läbida, sest tõenäosus, et keegi oleks selle leidnud, praktiliselt puudus - vaevalt, et keegi meie matkarada järgneva 12 tunni jooksul läbinud oleks.Bussiplaani lähemalt uurinud, leidsin variandi, et sõidan esmalt Nursi, siis otsin päris Hinni kanjoni üles (selgus, et olime sellele eelmisel päeval päris lähedal olnud) ja siis sealt Rõugesse, kuskil Kahrila järve ja Rõuge vahelisel alal pidi mu telefon olema ja lihtsameelselt arvasin, et nii lihtne ongi. Minu õnneks pakkus Piret lahkelt küüti ja seltsi ning läksime hoopis Rõugesse. Ja liikusime samu haake mööda, kuidas eelmisel päeval matkatee lõpetasime. No ja selgus, et praktiliselt meie eelmise päeva finišipaigas minu telefon oligi. Aga ilma abivahendita poleks ma seda küll ilmaski leidnud. Nimelt oli seal võrkaed, millest me eelmisel päeval üle olime roninud, aia ääres oli aga lehehunnik ja okastraat, mille alla mu telefon vajunud. Ilmselt oli see hooga aiast üle hüpates takjakinnitusega kotitaskust välja libisenud. Siit hoiatus - telefoni, võtmeid ja teisi olulisi asju sellise kinnitusega taskus mitte hoida! Telefon tuli aga välja tänu sellele, et Piret tegi helistamisega katset ja ennäe - lehehunniku all hakkaski teine mängima. Vaevalt et keegi seda lähiajal leidnud oleks - kui, siis alles aeda vahetades, sest tundus, et seal aianurgas oli mitme aasta lehehunnik. Nii oleks paar päeva kuni akude tühjenemiseni ainult vesirotid, kalad ja mõned putukad hämmeldunud olnud hommikuse äratuskontserdi ja mõnede päevaste helinate peale. Nii et see õnnetus lõppes hästi ja polnud pikemat närveerimist.

Pilt tehtud telefoni leiukohast

Aga kuna olime juba Rõuges, siis ei saanud kõndimist ära jätta ja võtsime sihi Hinni kanjonile. Lootsime leida ka Pireti fotoaparaadi katikut, mis oli samuti eelmisel päeval matkateele pudenenud, aga see osutus palju raskemaks pähkliks. Selgus, et öö jooksul oli rohi pool vaksa kasvanud ja katiku rohu sügavustesse ära peitnud. Neli silma uurisid teed ja teeääri küll edasi ja tagasi, aga leidmata see jäigi. Aga Hinni kanjoni leidsime üles ja see vääris leidmist - üks väga kena koht ja üldsegi mitte väike mäenukk, vaid oma paarsada meetrit nagu käik, mõlemal pool oma kümmekond meetrit kõrget liikakivipaljandit, all vooklemas väike ojake.

Päris kanjon

Tehtud pildid ei anna kaugeltki edasi seda pilti, mida silm nägi.

Elva-Vitipalu matkarada

Juuli lõpus võtsime suuna Elvasse, et Vitipalu matkarajaga tutvust teha. Hakatuseks põikasime sisse Elva Matkakeskusesse, mis on end ajaloolisse raudteejaama sisse seadnud. Vana jaamahoone on hiljuti renoveeritud ja näeb kena välja. Infopunktis saime lahket teavet ümbruskonna matkamisvõimalustest ja ostsime ka kaardi Vitipalu matkarajast. Muidugi võib sama kaardi leida ka internetist, kuid sel juhul peaks selle värvilisena välja printima, et kõikidest märkidest õigesti aru saada.
Uudistasime veel jaamas ringi ja leidsime seal näituse olevat. See tutvustas Elva vaatamisväärsusi ja ümbruskonna matkateid. Näitus oli mahutatud mitmesse väikesesse saali ja teemade kaupa liigendatud, põhines valdavalt tekstil ja piltidel, ent lisatud olid ka mõned interaktiivsed detailid, mis küll sel päeval hästi ei töötanud: metsaradasid tutvustavas saalis olid jalgrattad, millel sõites pidanuks ekraanil nägema filmi "läbitavast" metsarajast, aga silt teatas, et atraktsioon on ajutiselt suletud. Teise tõmbenumbrina pidi mõjuma Soomaal valmistatud ruhe ehk ühepuupaat, milles istudes võis vaadata filmi Elva ümbruse veemaastikust, aga filmi kehva kvaliteedi tõttu kibelesime juba ise teele. Aga muidu oli näitus tore, hästi kujundatud ja informatiivne.

Veel üks atraktsioon näituselt

Vitipalu matkarada algas lasketiiru juurest, kus oli ka suur infotahvel. Kaasas kaart, asusime teele. Rada oli küll tähistatud, aga sellest hoolimata oli eksimisvõimalusi ka kaarti kasutades. Esmalt sattusime otse jahilaksetiiru, kust edasi enam mingi rada ei viinud. Eksimise plusspoolele tuleb kanda leitud vaarikad ja suveniirid - laskmisest terveksjäänud taldrikud, muidugi ka lisasammud. Õigele rajale tagasi jõudnud, jälgisime hoolega rajatähistust ja esialgu kulges tee probleemideta, kuigi kaardi järgi hästi aru ei saanud, kus täpselt asume. Alguses kulges rada teed mööda, millel oli märgata ka väikest liikumist: oli jooksjaid ja jalgrattureid. Vahepeal aga kadusid teeviidad või olemasolevad juhatasid meid Otepääle, jälgisime siis puudetähistust, kus tuli eristada oranži värvi punasest, mis nii lihtne polnudki. Vahepeal juhatas rajatähistus meid metsa või luhale, kus rada vaevu aimatav oli, nii et imestama pani, kuidas jalgratturid seda läbima peaksid, igatahes jälgi nagu polnudki. Ka muutus tee vahepeal soiseks, ilmselt kuivema suve puhul oleks veel kuiva jalaga läbitav, aga nüüd pani igatsema kummikute järele. No märg oli küll, päris mitu korda tuli lahinal ka hoovihma, milleks olime ette valmistunud, nii et see meid suuremalt ei häirinud. Küll aga häirisid meid sajad tuhanded parmud ja kollased kärbsed, ei aidanud Off ega Hansaplast. Kohaliku loomariigi iseloomustamiseks peab veel lisama konnapoegadede küllust, see-eest tigusid nagu polnudki.

Metsatee

Hoidsime ka metsal silma peal, sest lootsime kukeseeni leida. Metsaalune oli seeni täis, valdavalt pilvikud, aga siis veel üks nurmenukusarnane seen, mille nime ei teagi. Kukeseeni ei kohanud, võimalik, et neid selle raja ääres ei kasvagi või olid usinad seenelised need juba ära korjanud. Küll oli aga teeääres veel hiliseid maasikaid, mis vihmase suve tõttu kaunis vesised maitsesid või oli metsvaarika värske maitse nii tugev, et maasikad enam nii ahvatlevad ei tundunud. Päris ükskõikselt ei saanud nendest siiski ka mööda minna, eriti kui prisked punased marjad lausa kisendasid, et neid tuleks noppida.

Mis seen see küll olla võiks? Kui ikka on seen...

Oma täpsest asukohast saime aimu siis, kui ületasime jõge või oja, kui möödusime liivakarjäärist, kui jõudsime vaatetorni juurde ja kui nägime järvi. Vahepeal lubas kaart ka ilusaid vaateid, aga nende täpseid kohti ei õnnestunud tuvastada, kogu rada oli ühtviisi ilus. Õnneks paranes peale vaatetorni ka ilm, nii et tagasitee kulges päikesepaistel, ehkki vaatetornist avanev pilt Elvale ennustas midagi väga tumedat. Suure Umbjärve juures oli ka piknikukoht ning ujumisvõimalus, mida Piret kohe ära kasutas. Vesi pidavat väga soe olema ja nii vist oligi, sest nii mitmedki piknikulised sulpsatasid vahepeal vette. Tore koht piknikupidamiseks ja ujumiseks.

Suure Umbjärve supeluse koht

Päris täpselt meil planeeritud 23 km läbida ei õnnestunud, nii et saime kokku kombineeritud raja, kus vahepeal lõikasime ja vahepeal tegime ringi. Rattaraja lühendatud variant pidi olema 15 km ja pikem 23 km, meie saime kuskil 20 km. Enamasti ümbritses meid mets, vahel harva nägime mõnd talu. Ühe talu juures päris lõpu eel oli ka rajatakistus, nimelt oli omanik pannud eramaa sildi (mis oli näha küll vaid vastassuunast tulles) ja elektrikarjusega tee tõkestanud, aga plaani järgi oli see ainus jõeületamisvõimalus. Eriti arvukalt me teisi matkajaid just ei näinud, ent paar punti jalgrattureid võis siin-seal näha, muuhulgas ka välismaalasi.