Jalgsi Selgise rattarajal

RMK matkarajad Tartumaal kipuvad olema lühikesed, kui just pikka Aegviidu-Ähijärvet plaani ei võta. Sestap sai valitud pühapäevaseks testmatkaks Selgise rattarada 30 kilomeetriga. Auto jätsime endise Vara metskonna juurde - ilmselt oli see see maja, sest mõttelisi parkimiskohti seal oli ja mõni jalgrattakoht ja infotahvel raja  kirjeldusega ka.

Niisiis, seljakotid selga ja noolte järgi liikuma. Alguses läks tee küla vahelt ja silma hakkas, et küla talud on ühe käekirjaga tähistatud, paelusid ka maakivihooned ja üks erakondadelt maaliline talu - vist Järve.



Külavahel kõndimist võis olla 3 km, siis näitas rattaviit paremale. Teeveerelt leidsime ka esimesed maasikad, punapõsksed ja hästi magusad. Muidugi pidime nendega maiustama ja see võttis meilt natuke hoogu maha.

Siis äkki tuli eramaa silt ja kaks talu. Ühes neist oli pererahvas õues ja neilt sai küsitud küla ja teekonna järele. Selgus, et olime jõudnud Selgise külla ja meile anti lahkesti teejuhatust iga teekääru, talu, bussipeatuse ja puhkekoha kohta ja avaldati kahtlust, kas tee on ikka edaspidi hästi viidastatud. Võib kohe küll öelda, et oli ja väga hästi.

Mõnel pool olid nii vanem jalgrattaviit kui ka päris värske, nii et eksimisvõimalust ei olnud. Kuna kõrv jäädvustas 2 puhkekohta, siis sai neid kohe ootama hakatud, esimese tunniga ei märganud midagi, teisega ka mitte ja vaikselt süvenes kartus, et olime ühest juba mööda kõndinud. Juba keerasime Kärgandilt tagasi ja ikka ei midagi. 

Lõkkekoha viita märgates samm kiirenes, aga kui metsateele keerates nägi silm ainult kitsede söögimaju ja kurvi ja järgmist kurvi ja nii 10 minutit, siis ind lahtus ja otsustasime tagasi keerata, tühja see lõkkekoht - eks siis istume natukeseks kraavipervele ja kinnitame keha. Kraavis oli nüüd aega ka kaarti uurida ning selgus, et umbes km edasi on metsaonn. Meie kaardil muidugi seda ei olnud, et pea sama lähedal olnuks meie kolleegi maakodu, seda tuvastasime alles järgmisel päeval internetist rajajoonist tuvastades. Nüüd tiivustas meid edasi liikuma uus teetähis - Kukemetsa metsaonn. See oli õnneks kohe tee ääres, mõnusas kohas ja matkajatele kõige vajalikuga: siin saab nii lõket kui vihmale varju ja ööbida saab nii onnis kui kuurilakas. Eriti köitis meid nutikas kirves, küllap RMK aladel on neid mujalgi, aga meie nägime sellist esimest korda.

Mõnus koht ja seene - ja marjamets jäävad meid küllap edaspidi ootama. Tagasiteed lühendamine natuke ja jätsime viimased rattaraja kurvid läbimata ning võtsime suuna kohe Alajõele. Pireti sammulugeja loendas 31,5 km, Tiina mobiil oli vahepeal tühjaks saanud. Koju sai korjatud natuke metsamammusid ja lilli. Vihma ei sadanud, karu, ilvest ja hunti ei kohanud, kitse küll nägime, aga too oskas kiiresti end nähtamatuks muuta. Oli tore päev.

Tartu matkarajad: Emajõe kallasrada

Kahjuks jääb Jänese rada iga aastaga lühemaks, kui 2002. aastal õnnestus ka rattaga sõita Emajõe raudteesillani (7 km), siis tänavu on rajast alles vaid nii 2,5 km ja selgi teelõigul on osad sillad lõhutud. Aga Emajõe ääres on võimalik kõndida ka hoopis teises suunas - Ihaste poole. Emajõe kallasrada tutvustav info on Turu silla juures ja tõesti jõe äärest rada kulgebki. Sissetallatud rada algab tegelikult juba kuskilt varem, tehtud küllap kalameeste poolt. Turu silla ja Sõpruse silla vahelisel alal on mitmeid teabetahvleid, kus tutvustatakse nii Emajõge, kalu kui taimestikku. Loodusenautlejatele on püstitatud ka puhkealasid pinkide ja laudadega. Rajalt on vaadeldav ka paadisadam ja keskkatlamaja ümbrus.

Järgmine rajalõik Sõpruse silla juurest üle koerte jalutusala on infovaesem, sissetallatud rada julgustab edasi kõndima ning seda platsi hooldatakse ka suvel, vähemasti on juuni keskpaigas suurem rohi maha niidetud ning teekonna jätkamine kaunis mugav. Rada juhib ise metallsillakeni, taolist purret kohtab hiljem veel korra ja Postimehes oli millaski juttu, et linn plaanib vähemasti ühe veel paigaldada, küllap siis pikeneb rada veelgi.

Järgmine rajalõik on kaunis huvitav, sest siin avanevad vaated Siili tänavale, esmalt Karlova sadamale, seejärel põneva arhitektuuriga korterelamutele. Praeguseks on Austria arhitektide Pucheri ja Brambergi projektide järgi valminud 2 maja, aga plaanis oli neid vist 9. Pilkupüüdvad on need juba praegu ja kallasrajalt ka mitmest kohast nähtavad.

Sellel rajalõigul on jällegi mitmeid puhkamisvõimalusi nii kalastajatele kui piknikupidajatele, vahel on pinkide vahet vaid paarkümmend meetrit. Muidugi võib jälgida ka Emajõe liiklust või uudistada vastaskalda maju.

Peale korterelamute on põnevad ka Siili tänava villad ja suvekuudel on nende õuedes väga vilgas tegevus. Näiteks ühes õues niidetakse kogu aeg muru, vähemasti sellel ajal, kui mina matkarajal kulgen, taban ma ikka ja jälle sama objekti (ja ma ei kõnni samadel nädalapäevadel ja kellaaegasel). Selliseid hoolsaid murupilte on mul sellest kevadest kogunenud juba päris mitu ja ikka koos murutraktoriga.

Edasi läheb rada heitlikumaks, kui siiani on rada päris lai ja kenasti sissekõnnitud, siis järgnev on raskemini jälgitav, tõenäoliselt paljude rada kasutavate inimeste teekond lõpebki Siili tänava vastaskaldal, kuid tegelikult läheb rada veel 2 kilomeetrit edasi.

Kevadel oli rada küll paremini nähtav, kuid praegu on hein nabani ja soovitav on matkata matkasaabastes või vettpidavates jalanõudes ning ka pikkades pükstes. Ühel vihmavabal päeval kõndides olid igatahes püksisääred põlvini märjad ja mitte seepärast et oleksin vette astunud vaid seetõttu, et rohi polnud lihtsalt ära kuivanud.

Aga tee on muidugi vahelduv ja mõni hetk jällegi väga hea. Rajalõik Ropka sadama kandist, kus Omedu ja Koit nimelised laevad puhkavad kuni 3 km lõpuni on tegelikult mu lemmikud. Sealne rajalõik on üsna metsik, sellise ürgloodusega ja ka väikese oru ja pisut ekstreemsem, kui peab puude vahelt teed murdma.

Nüüd edasi on 3 võimalust nagu muinasjutuski: võib jätkata teekonda Ihaste sillani (ca 1 km), võib kruusateel keerata vasakule ja jõuda välja Ihaste kergliiklusteeni (ca pool km) või siis keerata ringi ja kõndida linna tagasi. Kuna sissetallatud rada viib edasi, siis vaatame, kuhu jõuame. Rada viib edasi ca 1 km ja siis on vesi ümberringi ehk siis oleme jõudnud soodile.

Muidugi Tarzan jätkaks siin teekonda ja turniks vahest sellestki rägastikust läbi ja jõuaks kuivalt Ihaste sillani. Mina nende ekstreemsustega ei riski ja vaatan silda vaid kaugelt, on ju teine päris käeulatuses. Linnal on plaan aga siia paigaldada 66 meetrine sild, nii et varsti-varsti on matkarada Ihaste sild-Turu sild tervenisti läbitav ja tõenäoliselt siis ka käidavam.

Ja pinke peaks ka kümmekond lisanduma. Nii et kokku on rada praegu ca 4 km (edasi-tagasi seega 8), kui Ihaste sillani ulatuks, siis nii poole km võrra rohkem. Olen Ihaste sillalt märganud, et mõned matkajad murravad teed edasi ka Ihaste poole, seega läbitav matkarada palju pikem kui Jänese rada ja tundub ka, et hooldatum. Loodan, et linn seda hooletusse ei jäta ning rada leiab kasutust. Praegu on rajal kulgejaid suhteliselt hõredalt: esimesel rajalõigul ja kuni Siili majadeni kohtab vähemasti puhkealadel mõnd seltskonda aga hiljem on mõni üksik kalamees ja veel harvem matkateel kulgeja. Igatahes on tegu väärt rajaga, mis pole teps halvem kui Jänese rada.