Karula ja Koiva, I päev

Kaunis iseloomulik maastik

Nagu piltidestki näha, pole tegu teps mitte novembriga, vaid pigem rohelisema aastaajaga. Ja nimelt mai lõpuga, mil tegime veel ettevalmistusi n.-ö. Pääsukese matkaks. Enne nädalast matka mõtlesime proovida, kuidas oleks 2 päeva järjest kõndida nii 25-30 km/päevas.
Karulale viisid mõtted juba Kääriku ja Rõuge matkadel, pealegi toimetavad meie alepõletajad vahel sealkandis. Vahepeal vilksatas peas ka Koiva nimi ja nii tegimegi, et üks päev Karulas ja päev Koiva ääres. Tegelikult küll pool päeva, sest Tartust lahkusime laupäeva pealelõunal ja RMK Karula teabepunkti Ahijärvel jõudsime peale kahte, siis oli vaja veel ööbimispaik muretseda. Hommikul internetis googeldades oli silma jäänud, et päris järve ääres on Järvenukka Talu ja sinna helistasimegi. Neil oligi üks maja välja pakkuda. Fikseerisime öise peatuskoha ära, parkisime sinna auto, ehkki päris sada protsenti me ka kindlad ei olnud, et just see meie majutuskoht on (pererahvas oli kodust ära) ja asusime teele. Teabepunktist matkaradu küsides anti meile kaart ja juhatati pikemaid-lühemaid radu, arvasime siiski, et päris suurt ringi ei tee, sest aega oli väheks jäänud - vast 6-7 tundi.

Läbitud matkarada

Võtsime suuna Kolskisse ja sealt edasi Tornimäe suunas. Ega me kaardi järgi kõige paremad orienteerujad ei ole või õigemini pole kaardid just kõige täpsemad - osad rajad on märgitud, teised samasugused mitte. Nii et liikusime suuna järgi ja kui olime ka kaardil märgitud objektini jõudnud, alles siis saime täpsemalt aimu, kus oleme. Kõige segasem lugu oli metsades, sest neid matkaradasid kulges nii- ja naasuguseid, aga kaardil paistis ainult üks olevat. Maanteel oli asi lihtsam ja vahemaagi tundus lühem, seevastu metsateed, mis kaardil tunduvad väiksed kaared, osutuvad oma keerdudega päris aeganõudvateks. Maanteede iseloomustuseks veel seda, et sealmail on valdavald kruusateed, mis jalgadele küll rõõmu teevad, aga silmnäole mitte, kui mõni auto mööda juhtub sõitma. Aga seda juhust nii naljalt ette ei tule, või kui tuleb, siis harva (tunnis kord).

Karkküla muinaskalme

Karula kandis on ikka hoopis teistsugune loodus kui meie senistel matkadel. Kolski tee äärde jäi küll ka kuppelmaastikku, ent rohkem hakkasid silma murdunud kasetüved soostunud aladel. Selline ürgne värk. Ja selliseid soolaike oli palju. Tee äärde jäid mõned üksikud talud, aga inimtegevusest andsid rohkem märku loomad, kes meid uudishimulikult saatsid. Tõsi, lambaperet küll nii väga ei huvitanud, mis tüübid need on, kes nende koplist mööduvad, määgisid rohkem omavahel kui meile tervituseks, ainult üks uudishimulik talleke ukerdas tee ääres, aga tema vist oli juba varem seiklema tulnud, teised pikutasid kaugemal. See-eest hobused ja lehmad olid küll elevil - eriti nautisid hobused, et saavad fotomodellid olla. Ja muidugi lehmad ka, keda hellitavalt mammutiteks hüüdsime - seal on sellised toredad tugevad punased lehmad (musta-valge-kirjut nagu ei näinudki).

Karula ja Koiva kandis nägime valdavalt selliseid lehmi

Rajad on Karulas suhteliselt hästi tähistatud. Meie sattusime metsa keerates Tornimäe matkarajale, kus oli nii puutüvedele värvitud teetähised kui maasse taotud teeviitasid, samuti andsid rajast aimu sissetallatud teed, aga neid oli kaugelt rohkem kui kaardile joonestatud matkaradu. Metsas olid matkarajad päris hästi läbitavad: kui ürglooduses jääb mahalangenud puu sinna vedelema, kuhu ta kukkus, siis rajal oli erandeid tehtud - nii oli vahel tüvesse saetud aste, et matkajatel oleks mugavam teekonda läbida või oli tüvi rajalaiuselt läbi saetud. Mai lõpuks oli aga rohi päris kõrgeks kasvanud ning puhuti oli raja olemasolu vaid aimatav ning kõrge rohu varjus võis olla väga vesine pinnas. Jalavarjud ongi teema, millele peaks enne sellist matka mõtlema. Tunnistan, et mina isiklikult ei olnud selles osas parima ettevalmistusega: jalas sandaalid, milles märjad jalad kippusid külmetama; teisalt olid sandaalid siiski parem variant kui vett läbilaskvad matkajalanõud. Aga see väikene ebameeldivus oli üheks õpetuseks suurema matka eel ja neid õppetunde kogunes teise päeva õhtuks päris mitmeid.

Matkarada on tähistatud punaste laikudega puutüvedel

Kui Tornimäe rada korralikult läbida ja on viitsimist ka infotahvleid lugeda, siis saab päris palju teada. Infotahvleid võis 15 ringis olla, näiteks Liinamäel jutustati viikingiaegsest linnusest, Rebäse - vana talukoha juures juhiti tähelepanu, kuidas sööti jäetud põllumaal hakkab võimutsema lepp, jutustati järvedest, mida Karula kandis 60 ringis on (kõigi nime ei teatagi), kuskil oli ka Forseliuse-aegne kool olnud (sellest järgi küll ainult aimatav õu) ja kuskil vist ka laevasadam... Muidugi tutvustati taime-linnu-loomariiki, räägiti jääajast ja tutvustati alepõllundust. Muide, selle alepõllu tahvli juures oli suur väli, mis oli täis maasikaid! Sel ajal veel valendasid õitest, aga kuu aja pärast.... Hmm! Seal lähedal vist ongi meie aletajate katselapp?

Ja kui juhtumisi on puu rajale kukkunud,

siis on jalgrada läbi saetud või tehtud selline elegantne aste

Pinnamoelt oli rada kaunis vaheldusrikas: oli mäkkeronimist, salumetsi, nurmi, karjamaid ja ... soid. Ühe huvitava teadmise saime, et sood on vananenud järved ja lõpuks ootab kõiki järvi selline saatus. Vot nii! Nii et sood võimutsevad. Ja võlusid meidki, igatahes piltidele jäi vett rohkesti. Matkajatele oli soos liikumine lihtsaks tehtud - pikk laudrada viis näiteks üle Verioja, aga muidugi, see on vaid üks osa soost ja palju jääb nägemata, on need siis kopratammid või vesiroosid või Rootsi kunni jalajäljed.

Veidi soomaastikku

Selline pärandmaastik siis, kus iga samm jutustab lugusid. Muidugi kuulusid meie programmi ka vaatetornid, üks neist kohe Tornimäe matkarajal, kust avanes vaade Kaika kuplitele ning Otepää ja Haanja kõrgustikule. Torni juures võtsime ka pruukosti. Teine, Mäekonnu-nimeline torn jäi Mähkli küla äärde. Aga enne Mähkli teele suundumist möödusime Rebäsemõisast, mille kuulsaim objekt on maakivist rehi ja peksukivi.

Üks ojake teel Mähklisse

Olime juba küllalt kaua kõndinud. Teise vaatetorni juurde jõudes hakkas juba hämarduma ja Piret loobuski tornironimisest. Kui mina tornist ümbrust kaesin ja üritasin hinnata, kaugel meie ööbimispaik on, helistaski perenaine ja tundis muret, kuhu matkajad kadunud. Lubas mehe meile autoga järgi saata, millest keeldusime, sest meie arvates oli veel ainult 5 km ringis kõndida ja seda lõbu ei saanud meilt ju ometi ära võtta. Veidike kaarti uurinud ja teejuhiseid saanud, jätkasime turvaliselt teed, s.t. et kõige otsemaid radu ei valinud, vaid läksime kindla peale ja seetõttu võis 5 km-st vabalt ka 6 või 7 saada, vähemalt kulutatud aja järgi tundus nii. Möödusime Metsamoori turismitalust, kus paistis päris rõõmsameelne seltskond laupäevaõhtut veetvat. Meil oli hea meel, et olime Järvenukka valinud ja tõotas olla veidi rahulikum, sest tahtsime korralikult välja puhata. Natuke murelikuks tegi küll perenaise vihje, et peale meie pidavat tal veel üks matkajate seltskond öömajal olema. Huvitav, kes need on? Ööbimispaika jõudsime veidi enne kella 11 õhtul. Nägime, et meie autole oli seltsiline tulnud ja naabermajakesest kumas valgust. Aga kuidagi vaikne oli. Pererahva elamisest aga elumärki ei paistnud, olid vist magama läinud. Kobistamise peale tuldi küll kohe ja juhatati maja kätte. Just maja - meie päralt oli terve maja 3 voodi, laua, pliidi, külmkapi, veekeetja, kraanikausi ja elektriradikaga. Ning lisaks pakuti sauna. Priima! Saun kulus küll ära, olime ikka parajad porikäkid ja kõige soojem ka just polnud.

Järvenukka turismitalu (pole minu pilt)

Ah jaa, selliseid tarekesi oli sellel turismitalul 2: üks mõeldud pisut suurema seltskonna või pere tarbeks ning see, kus meie - 2 või 3 inimesele. Mõlema maja juures oli ka õuesistumise pingid ja väljas oli grillimispaikki. Kemmerg asus paremat kätt nurga taga ja selle lävelt avanes vaade otse järvele. Paistab, et turismiga tegeletakse siin hooajaliselt ning tegelikult polnud meie maja veel päris valmis puhkajaid vastu võtma. Platvorm maja ees olid veel lahtiste laudadega ja tuli olla ettevaatlik. Seda me oskasime ka arvestada, kuid palju hullem oli trepiga, sest Piretil õnnestus trepist läbi astuda ja jalale liiga teha. Õuevalgustust ei olnud ja tal jäi märkamata pilu maja seina ja trepi vahel, aga sellest pilust piisas, et jalg vahele võtta. Selline õnnetus siis päeva lõpuks ja ähvardas meie 2-päevasele matkale kiire lõpu teha. Olukorra üle vaadanud ja olemasolevate vahenditega jalga pisut tohterdanud, jäi vaid loota, et ehk hommikul kannatab käia. Igatahes lisas see äpardus meie matkatarvete nimekirja veel paar asja: ravumid ja plaastrid-sidemed ning üks kange naps, millega haavu desinfitseerida. Ravimite vajadus sai hommikul veelgi kinnitust, kui ärkasin hirmsa peavaluga.

Varahommikune vaade Ähijärvele Järvenukka turismitalust

(paremale jääb pererahva elamu ja vasakul puu taga on abihoone, kus ka saun)

Tegelikult läks mul uni juba enne kella 5 ära, põhjuseks kergelt tuikav peavalu - sellest oleksin kiire abiga ilmselt kohe abi saanud, aga ausalt öeldes puuduvad mul peavaluga kogemused. Ja ravimeid polnud ka kaasas, lihtsalt ei lähe neid tavaliselt tarvis. Kunagi kümmekond aastat tagasi oli mul küll üks jälk peavaluhoog, mis oli tingitud ilmselt tühjast kõhust (polnud tol päeval veel söönud) - siis lõppes asi oksendamisega...

Karula ja Koiva, II päev

Hargla kirik

Niisiis teise päeva hommikul olime kaks santi: ühel jalg marraskil ja paistes ning teisel pea paistes (vähemalt tundus, et ei taha kõrvade vahele ära mahtuda). Üsna nutune seis ja polnud just suuremat väljavaadet, et meist päeva peale asja saab. Esmaabiga varustatusele polnud me mõelnud ning ka autoapteek ei sisaldanud kõige hädapärasemat. Õnneks oli Piretil aspiriini, mida pakkus mulle peavalu leevendamiseks ja - ime küll, mõjuski! Kange kohv ja aspiriin olid ainukesed, mille suutsin hommikul sisse võtta, jogurt keerles suus ringi ning mõte võileivale ajas öökima. Toas tundsin end merehaigena, nii kolisin kohvitassiga õue ja sundisin end tassist jagu saama. Pea tuikas ikka, aga tasapisi hakkas maailm selginema. Naabermaja puhkajad sättisid minekule, nende põlvepikkune laps seltsis pererahva eakaaslasest pojaga. Minu vormist ärakukkumine ehmatas Piretit niivõrd, et ta juba konsulteeris tuttavate arstidega ning manas erinevaid variante, mis selle peavalu võisid tingida. Õnneks pole ma just hüpohondrik ning esimese paranemise märgina leidsin asja ok olevat. Tagantjärele ei oskagi seletada, mis selle peavalu võis tingida - kas eelmise päeva värskeõhumürgitus või kuiv õhk öösel (kambris oli radikas toa võimatult kuumaks kütnud), aga võib-olla sai pea peale sauna väikese tuuletõmbuse - kes teab. Enne lõunat sain enam-vähem jalad alla ja Piretigi jalad liikusid, nii et otsustasime ikkagi Koivale minna.
Esmalt sõitsime Harglasse ja juba teel täheldasime maastiku muutumisi - tundus, et niipea kui Karula kihelkond lõppes ja Hargla algas, oli maastikupilt kohe teine. Harglas käisime kirikut kaemas. Ehkki oli pühapäev ja võinuks teenistus olla, siis kirikuuksed olid lukus ja nii tiirutasime lihtsalt kiriku ümber ning tutvusime infotahvlil olevate matkaradadega.

Meie matkatee (kõik ei mahtunud tegelikult pildile ära,

ütleme nii, et rada kulges pisut altpoolt ja vahel liikusime jõekäände pidi)

Selgus, et siin Hargla kandis on neid päris mitmeid, küll rattaradu ja väiksemaid. Kuna meie polnud sel päeval just kõige paremas vormis ja jupp päevast juba möödaski, ei hakanud suuri plaane tegema. Mõtlesime lihtsalt, et vaatame, kuidas läheb - kõnnime natuke Koiva ääres ja vaatame, kuidas jalg kannatab. Nii võtsime suuna Tsirgumäele, mille külje alt paistsid rattarajad kulgevat ja kus Mustjõgi Koivaga üheks saab. Parkisime auto Tellingumäe vaatetorni parklasse ja alustasime teed. Õigemini läksin mina eelluurele Tellingumäe vaatetorni, kuhu paarsada meetrit mäkke tõusta, Piret ei tahtnud mäe ja torniga jalga koormata ning otsustas seda pigem tohterdada ja toestada. Juba teel torni lõi ninna maikellukeste tuttav lõhn ja tee äärest nad leidsingi - nende noppimise jätsin pärastiseks. Vaatetornist avanev vaade oli äge, üks paremaid, mis nähtud - jõekäärud joonistusid nii hästi välja, esmalt Mustjõgi ja siis Koiva, sellised kiiru-käärulised, et meenutasid kaaruspaela Mulgi kuuel, fotokaga muidugi see kõik korraga kaadrisse ei mahtunud ja nii siin vaid kübemeke:

Mustjõgi

Eelluure tehtud ja esimesed maikellukesed korjatud, pöördusin parklasse tagasi ja meelitasin Pireti matkarajale. Ta oli jala "lahasest" vabastanud ja arvas, et kannatab käia küll. Suundusime Mustjõe äärde, sest tore oleks näha kohe kahte jõge ja nende ühinemiskohta. Jõed vooklesidki nii nagu tornist nähtud, tehes väikseid aasakesi. Päris jõesängi mööda polnud mõtet käia, sest järgmine ja üle-üle-üle-ülejärgminegi kurv olid ühe silmapilguga tabatavad, mõnes kohas varjas põõsas veepiiri, aga jõe voolujoon oli selge. Pealegi oli rohi kaunis kõrgeks kasvanud ja mõistlikum oli mõni teerada leida, neid iga käänu juurde ei viinud, aga Mustjõe ja Koiva jõe ühinemiskoha leidsime kätte. Veetase tundus küll madal olevat, aga ei hakanud proovima, kas vastab tõele, et Koiva jõe vesi Mustjõe omast külmem on, nagu infotahvlil kirjutati.

Koiva (Gauja) jõgi

Jõed paistsid kaunis kitsad olevat, päris üle just ei hüppa, aga Läti poolele võiks käbi või tammetõru visata küll. Nimelt olid mitmelgi pool veel piiripostid meenutusena lähiminevikust, kus kinnitati, kummas riigis parasjagu oled. Kui jalgu märjaks ei teinud, siis piiriületust muidugi ei olnud, sest jõgi ongi sealmail piiriks, nii 22 km ringis. Kümmekond aastat tagasi poleks teisele kaldale tohtinud astuda, aga nüüd poleks probleemi. Supeluseks polnud ilm just loodud - veidi jahedavõitu ja üsna heitlik, aeg-ajalt mõne vihmapiisa poetades, mis vahepeal päris rajuks läks. Aga kaldad on seal liivased ja veetase paras, nii et kehva ujumisoskusega saaks sipsti teises riigis ära käia. Muigugi oleks tore seda jõge mööda paadiga liikuda, võib-olla võtame kunagi ka selle ette.

Piiritulbad Koiva jõe ääres

Alguses liikusime radadel, mis kulgesid jõe vahetus läheduses puisniitudel, vahel tuli küll kõrgest rohust ise teed rajada. Niit on kaunis liigirikas, kõiki õitsvaid taimi ei teagi, aga tuttavatest kullerkupud jäid meil noppimata, sest arvasime, et seda võiks matka lõpetuseks teha, siis aga neid enam ei kohanud. Luhal oli näha uhkeid tammesid, ühte põlistamme läksime teeviida järgi otsima, pidi teine Eestis vist jämeduselt 2. olema. Väga jäme ta ei tundunudki, aga lõhki kasvanud oli küll, nii et tüvi oli telliskividega toestatud. Seal läheduses oli kena liivakallas, mis ilmselt ka supelusekohaks. Meie võtsime siin pruukosti ja nautisime kaunist loodust. Ühelt poolt tundus, et siin võiks külaplats olla, aga ühtegi talu nagu ei mäleta, et oleks näinud. Loomajälgi küll ja lehmakooke, nende päritolule saime hiljem jälile, kui pea ainsa ehitisena leidsime veiste suvekodu. Ka siin, nagu eelmisel päeval Karulaski, olid lehmad pruunid ja seda tõugu paistsid ka teiselpool jõge Lätiski elavat.

Siin saavad kokku Mustjõgi ja Koiva jõgi

Koiva jõe ääres (võimalik ujumiskoht)

Niitudega juba küllalt tutvust teinud, kolisime rattarajale, mis oli tähistatud nii suunaviitadega kui infotahvlitega. Infotahvlid olid RMK poolt ja nendel kõneldi enamasti metsaliikidest, mis väga selgelt vaheldusid: kõrged männikud, siis kaunis omapärane männik, kus väikesed tammed kõrgete männitüvede all kasvasid ja vist oli haavikki? Ühe infotahvli juures oleksin maole kogemata peale astunud. Kui esimesest ehmatusest toibusin, siis sain aru, et see oli süütu vaskuss, aga vaevalt oleks ta end laiakslitsutuna hästi tundnud. Vaevalt kümne sammu pärast kohtasime teist ussi - seekord nastikut. Ja see roomajate tihe levik tegi ettevaatlikumaks, olime just niidul kõrge rohu sees müttanud, siis ei osanud nii väga kartagi... Õnneks rohkem me neid sellel teel ei kohanud. Kuid sellest oli rohkem kui küll. Tähelepanu tõmbasid hoopis sinised sitikad, kellesarnaseid olime ka eelnevatel matkadel kohanud.

Kohalik loomariik: sinised sitikad...

... ja maod

Metsa all kulges mitmeid teid, küllap kõik viisid ka kuhugi välja, aga ei hakanud kõiki kontrollima. No üks tee viis selle loomade majani ja võib-olla mõni ka taluni, aga meie otsustasime tagasi pöörduda. Sama teed tagasi minna oleks igav olnud ja nii vaatasime, et võiks edasi minna enam-vähem rattarada, mis pidi väikse ringi tegema. Rattatee pidanuks Laanemetsa kirikuni minema, aga seda me oma plaani ei võtnud, õhtu hakkas lähenema ja kes teab, kuidas Pireti jalg oleks vastu pidanud. Meie otsustasime umbes suuna järgi minna, esmalt natuke paremale ja siis jälle paremale, mis pidanuks Tsirgumäele tagasi viima. Seda ringi tehes tundus vahepeal küll, et selle aja peale peaks juba suurele maanteele välja jõudma (vahepeal oli nagu kuuldagi maanteemüra), aga ei midagi, ikka mets ja kurvi taga jälle mets või siis lank. Teed pikendas ka paar tugevat vihmahoogu. Kui lõpuks rattatee viida leidsime, mis Tsirgumäele kilomeetreid ütles, muutus samm juba kergemaks.

Veiste suvekodu

Tsirgumäele tagasi jõudsime üsna ootamatult, sest alguses vaatasime, et peame vist ühe ringi tegema, aga siis tundus mulle, et äkki võiks ühe vana kiviaia juurest lõigata ja selguski, et oleme vana Taheva mõisa keskuses, mille kunagisest hiilgusest andsid märku päris mitmed hoonejäänused, millest uhkeim ja tervem näis jääkelder, aga teisedki hooned tundusid väärikad. Mõisapark paistab küla suvine kultuurikeskus olevat, siin olid nii kiiged kui kõlakoda. Ega kauaks ei saanud kiigele puhkama jääda, kohe ründasid sääsed, kes pärast vihma eriti verejanulised olid või oli see nende esimene veri, mis neid hulluks ajas.

Taheva mõisa jääkelder

Nüüd oli veel läbi asula minna alla Tellingumäe jalamile, kuhu olime auto jätnud. Ja muidugi maikellukesed, kes meiega linna tahtsid tulla. Samme kogunes Piretil selle päeva lõpuks 25000 ringis, minu ajutine Silva sammulugeja oli eelmise päeva leondusega vist ületööd teinud, nii et hommikune mäkketõus Tellingumäele oli talle liig-mis-liig ja ta otsustas enam mitte ühtegi sammu lugeda. Seega päevas ca 20 km ja eelmisel päeval üle kolmekümne oli päris paras tulemus - andis kinnitust, et annab käia küll mitu päeva järjest ja jalad väga väsinud ei olegi. Mõttes pidasime ka nimekirja, mida suure matka puhul meeles pidada: ravimid, plaastrid, sidemed, kange naps... aga kuna kohe kirja ei pannud, siis unuses kindlasti midagi ka ära.

Lõpetuseks lihtsalt üks kevadine pilt - palju õisi

See vana veski on Tsirgumäe tee ääres