Wednesday, June 30, 2010

3. päev: Naissaare

Alustame päeva kiidulauludega, sest kiita tuleb nii ilma kui inimesi. Ilm on senini päikseline ja soe olnud, mis on meile väga meeltmööda. Aga veel kord tahaks kiita Meremuuseumit, Urmas Dresenit ja tema poolt korraldatud merematka, siis Tuukrite OÜd ja Kaido Peremeest. Naissaare Külalistemaja kiidulaulu peab alustama kokapoiss Andresest ja tema kokasellidest, kes meile imemaitsva õhtusöögi valmistasid. Olime vist külalistemaja ainsad külalised, aga meie teenistuses oli terve meeskond ja menüü oli väga loominguline ja vastavalt maitsele: mina valisin pasta sinihallitusjuustu ja kukeseentega, Piret ja Indrek loomaliha erinevate lisanditega - kõik oli väga maitsev. Ega siin saarel just teisi võimalusi kehakinnituseks ei ole, kui külalistemajas või siis Rähnipesa saluunis - jah, see tegutseb ikka veel! Kes Naissaarel käinud, need kindlasti teavad.
Männiku küla
Melu saluunis ega külalistemajas aga ei olnud, nädalavahetustel pidavat ikka rohkem rahvast olema.
Lillepeenar külalistemaja juures

Niisiis meile tundus, et oleme saare ainsad külalised, järgmisel päeval (eile) alustasime saaretutvust Naissaare kirikuga, kuhu kõik kolmekesi (Indrek ka) suundusime. Kirik oli endiselt tellingutes, plekkkatus oli küll pea kohal, aga erilist edasiminekut kiriku ülesehitamisel näha ei olnud. Keegi seal vist ikka käib, teenistuse jäljest andsid tunnistust küünal ja roosid.
Naissaare kirik aastal 2010

ja võrdlusena pilt vanast fotoalbumist 2007. aastast - tundub, et ainult võsa on maha võetud

Jätkasime teed surnuaeda, mis asus saare lõunatipus, sealt suundusime saareringile, esmalt läänekallast pidi, alguses küll metsateel, aga seal ründasid meid miljonid sääsed, nii et tundus parem olevat liivasel ja kivisel rannaribal käia. Piret sai sääsepalsamit karastavast mereveest.

Merikapsas
Kaua küll rannas käia ei saanud, sest rand vaheldus soisema alaga ning ka ranna päris vahetus läheduses ei kulgenud endam metsateed, tee viis päris saare keskele, kus Kunila soo ja liivamägi. Kunila soos oli jällegi sääskede leviala ning kuigi meie käed käisid kui tuuleveski tiivad suure tuulega, oli sääskedel siiski pidupäev, Vahva Rätsep igatahes köhib oma seitse ühe hoobiga, meie ei suutnud oma hoobi laipu kokku lugedagi.
Saare tippu kulgesime läbi Haldja küla, kus algab militaarne matkarada, igasuguste sõjaliste objektidega, alustades ohvitseride kasiinost.
Miine leidub nii miinilaos kui metsa all
See oli suurde võssa mattunud nagu kogu külagi. Küla ainsad elanikud paistsid lambad olevat. Virbi otsas tuletorni juures oli aga nagu rohkem elu, mõned hooned ja hoovid paistsid päris korras olema ja saare idakaldal paistis olevat ka päris uusi ehitusi.

Virbi ots

Kohtasime küla vahel ka üht vene keelt kõnelevat meest, kes meile küll küüti pakkus Lõunakülla minekuks, aga loobusime sellest, sest tahtsime oma teed ikka jalgsi käia. Tagasitee oli umbes 11 km ja teel kohtasime ilmselt ühte isa kahe tütrega, kes meile viisakalt "Päiva!" ütles - huvitav, kas olid nemad soomlased või pidasid meid nendeks.
Sadamasse jõudnud, jäime telefoniootele - kohe pidi algama intervjuu Vikerraadioga. Hommikul oli juba olnud intervjuu Kukuga, nii et oleme popid tüdrukud. Peab vist selgitama, miks me sadamas intervjuud ootasime. Nimelt pole saarel igal pool levi ja ka interneti kasutamine on nadi - valdavalt ei ole.

Naissaare sadamas

Oma ringilt jõudsime külalistemajja tagasi kell 5 õhtul, nüüd oli paar tundi kosumist, et siis õhtul teatrisse minna. Meie kultuuriprogramm matkal on õige tihe, nüüd siis teine etendus: Jaan Tätte näitemäng "Lendajad" Omari küünis. Teatris kohtasime mitmeid tuttavaid ja ootasime pingsalt ka meie sõpru mandrilt: Urmas Dresenit kaaskonnaga. Dreseniga läks nagu alati, alguses kaotad täielikult närvid teda oodates ja siis saabub ta ootamatult rõõmsameelsena ja kõik laabub. Nii ka seekord, kaasas kaasa Katrin ja tädipoeg abikaasaga. Etnedus muidugi ootas nende järele aga seal oli teisigi hilinejaid, nii et kogu au nad endale ei saanud.
Nüüd etendusest. Väga südamlik, hea, keeleliselt geniaalne, mänguliselt meisterlik, paigalt ja kujunduselt suurepärane. Kõik jäid väga rahule. Õhtu lõpetasime taas külalistemaja restoran-baaris, kus saime taas nautida suurepärast toitu ja seltskonda.
Nüüd oleme sadamas, et jätkata juba tänase päeva teekonda. Paistab, et laev tulebki. Õhtuni!

Tuesday, June 29, 2010

2. päev: Prangli - Naissaare

Öösel tuli maha pidada taplust sääskedega, nii hull muidugi ei olnud kui Pääsukesel omal ajal kui ta ühes talus kirpudega möllas, aga madistamist oli meilgi. Ühe sääse saagiks sai Pireti nina ja teise minu tallaalune, aga teisi suuremaid võite sääsed ei saavutanud. Elasime majapealsel, mille terassilt avanes suurepärane vaade mandrile ja Tallinna teletornile. Sinna toimetas pererahvas ka hommikukohvi ning võileibu ja mõnus oli olla. Kuhugi ei olnud kiiret. Tänane päev oli plaanis Pranglil veeta ja õhtul kell 6 oli kokkulepitud Kaidoga, et ta meid Naissaarele viib.
Piret ja Indrek uudistamas üht kirstu.
NB! Tähelepanu aknale!

Kuna peatusime Prangli saare talurahvamuuseumi külalislahkes peres, alustasime saaretutvust muuseumi külastamisega ja selleks kulus meil mitmeid tunde: ikka leidsime midagi huvitatat ja Indrek andis neile hüva nõu puidu konserveerimisest.
Prangli muuseum
Muuseum ise asutati alles aasta eest ja juba on tal päris toredad kogud! Pärast muuseumikülastust suundusime Prangli kabelisse ja surnuaeda, peremees korraldas kabelisse sissepääsu, nii et saime näha ka seda omapärast kabelit seestpoolt ning tornist avanevat vaadet igasse ilmakaarde.

Vaade kirikutornist Lääneküla poole

Laurentsiuse kabeli kohta veel niipalju, et see oli ühe Soome saare peal lahti võetud ja siia toodud ning Pranglil kokku pandud. Soome meremeeste uppumisest pääsemise mälestuseks ja Prangli meeste ja vanajumala kiituseks.

Pakri Laurentiuse kabel (1848)

Kabeli sisevaade

Kabeli juurest läksime väikesele lõunapoolse Prangli tutvumisretkele, kaasas matkakaart, kus tähtsamad objektid: Punasekivi mägi, "Eestiranna" laeva hukkunute matmispaik, lennukirusud.

Nautisime ka kaunist Prangli loodust. Kokkuvõtvalt sobiks Pireti tsitaat matkarajalt: Ah, kui hea on olla: akud laadivad, kõik juhtmed on seinas. No tõesti, milline mets ja suured inimtühjad liivarannad. Laevehuku matmispaik tekitas pikki ajaloolis-filosoofilisi arutelusid ka pärast pererahva juures, kes teavad inimesi saarel, kes sündmust mäletavad ja sellega otseselt kokku puutunud. Saare ühe talu lakas varjas ennast venelaste eest ka kapten, hiljem olevat ta kuskilt ikkagi kätte saadud. Lühidalt, kes loost midagi ei tea: see oli üks suur laev, mille pardal ligi 4000 inimest, keda venelased tahtsid Venemaale viia ja keda sakslased Prangli all pommitasid. Ühed halvad mõlemad.

"Eestiranna" laeval hukkunute kalmistu

Prangli saarele andis rõõmsa näo suur hulk teismelisi kalamehi, kes ilmselt mandrilt saarel suvevaheaega veetmas. Õhtul kuue paiku, kui meil oli kavas saarega hüvasti jätta, elavnes sadamakai: noortele kalameestele ja jahiomanikele lisandusid postipaadi ootajad.

Aparaat jõudis pildistamisasendisse liiga hilja, aga kujutage ette, et mootorratta taga oli käru, milles 5-6 umbes 10-aastast poisikest, kõigil õngeridvad püsti
Õhtune sadamamiljöö

Enne saarelt lahkumist olime jõudnud käia ka Loo külas ning vaadanud Prangli tuletorni ja muidugi tutvunud Prangli külamiljööga: looklevad kiviaiad, madalad majad - enamasti tagasihoidlikud, aga väga armsad; rõõmsad ja lahked inimesed. Kiviaedadega piiratud külatänav

Ja koerad, kes peale meie pererahva Minni olid kõik pea ühte moodi ja ei osanud vist haukuda, ainult uudistasid meid.

Tüüpiline Prangli koer

Merel oli tuul veidike vaibunud aga oleksime peaaegu sattunud merehätta, nimelt oli üks väike nii umbes 15-20 cm puuoks roninud sinna kuhu ronima ei peaks ja kiilus midagi laevas kapitaalselt kinni, aga laevamehed lahendasid olukorra kiiresti ja mingit suuremat paanikat ei tekkinud. Pahandusetekitaja pildi riputame siia blogisse varsti üles, kui internetilevi veidi kindlamaks läheb.

Siin ta on: paharet, mis laeva kinni kiilus ja ulpima pani

Õhtuks jõudsime Naissaarele ja peatume endises Nõukogude sõjaväe kordonis, praeguses külalistemajas, elektrit antakse siin jaokaupa ja internet ka vahepeal levib ja siis mitte.
Jällekuulmiseni!

Monday, June 28, 2010

Väike vahepala laupäevast

Enne matka aklimatiseerusime kohapeal. Alustuseks tegime tutvust Tsitre ja Muuksiga - kohtadega, kus Pääsukegi 1913. aastal jalajälgi tegi. Tsitreski on RMK rajatud telkimisala ja rand kohe samas, paistab sama tore paik kui Purikkarigi. Teadmisi annab või kinnistab puudetundmisrada.
Muuksis on jällegi rohkesti huvitavaid objekte: Muuksi linnamägi, Turjekelder ja "Hundikangrud". Linnamäe tähtsaim objekt on tänapäeval ilmselt graniidist mälestussammas soomepoistele ja vabadussõjas teeninud soomlastele, kuid tegelikult mõjus meile enam linnamägi ise ja sellelt avanev vaade merele ning esimesed metsmaasikad sellel aastal. Maasikaid paistab linnamäel rohkesti olevat.
Turjekeldris olime kunagi käinud ning ammuseid aegu meenutades selgus, et tõenäoliselt samal ajal ja sama seltskonnaga ning talvel kui juga klaasseina moodustas ja selle tagant sai läbi kõnnitud, aga nüüd saime pildi ka suvisest joast.

Avastuseks olid aga kivikalmed ehk Hundikangrud - ligi poolsada lähestikku asuvat kivikuhilat, üks neist lahtikaevatud. Erinevalt Jõelähtme kivikalmetest, mis on nüüd tuntud Rebala kalmetena, on need oma loomulikus keskkonnas. Selgus, et taoliselt maeti tollal - umbes 2 aastatuhat tagasi - toonast eliiti.

Ööbimispaigaks valisime Salmistu Suurekivi hosteli. Kompleks on kunagi 1960ndatel ehitatud tõenäoliselt mõne pealinna asutuse puhkekeskuseks. Suurepärane ja soodne koht nii väikesele seltskonnale kui paarikümnelisele jõugule ühiseks koosviibimiseks, sest seal on nii grillimise plats, saun kui ka peamaja seminariruumiga. Kõhutäie eest peab küll ise hoolitsema. Aga meri on kohe samas, mis boonust lisab. Rand ise on umbes poolteist kilomeetrit eemal ja Salmistu küla ise on hästi tore, väga huvitavate hoonetega, kuid üllatas, et laupäevaõhtune elu oli kuidagi vaikne, tundus nagu oleksid kohalikud pealinna põgenenud - polnud ei suvitajate melu ega ka õues grillimisi. Nojah, siin vist teised moed. Aga rand, mis oli ühtlasi ka sadam, üllatas: pikk liivarand kohviku ja rannatoolide laenutusega.

Sunday, June 27, 2010

Esimene päev: Jõelähtme kirik - Prangli


Keskpäeva paiku alustasime teed Jõelähtmelt Kaberneeme suunas. Alguses pidime kulgema maanteed pidi, ent Jõelähtmes kaarti uurides selgus, et Mannivas on rippsild Jõesuusse ja otsustasime sealtkaudu minna. Manniva oli meie jaoks täiesti uus koht, oleks oodanud traditsioonilist rannaküla, ent üllatas jõukurite elurajoon. Tegelikult oli selline silla otsimine huvitav, saime head nõu, sest tõkkepuudega teed eksitasid. Aga rippsild oli päris - just selline nagu meie ettekujutustes õige rippsild olema peab.
Jõesuus otsustasime aja maha võtta ja natuke kaarti uurida. Moodsad nagu me oleme, võtsime appi nii GPS-i kui arvuti ja tekitasime mööda sõitvates autodes suurt elevust, et mitte öelda liiklusohtlikut olukorda. Meie nähes õnnetust siiski ei juhtunud. Aga leidsime päris toreda metsatee, mis kulges autovabalt ja sirgjooneliselt otse Kalevi Liiva suunas. Jätsime ajalootunni küll vahele, sest aeg kiirustas tagant, et kokkulepitud ajaks Kaberneeme jõuda. Kaberneeme sadamasse jõudsime täpselt minutipealt, millega teenisime kapten Kaido heakskiidu. Kapten ja tema sõber osutusid väga meeldivateks ning merereis hoolimata väikesest tormist oli ka tore kogemus.

Tormi tõttu ei saanud me randuda Aksi saarel ja suundusime kohe Pranglile. Pranglil leidsime öömaja Prangli saare talurahvamuuseumis ja jäämegi nüüd und ootama.



Saturday, June 26, 2010

Tähelepanu! Homme algab Pääsuke 2



Juba homme keskpäeval alustame Jõelähtme kiriku juurest selle aasta matka, sihtpunktiks Lihula. Fännid võivad meile kiriku juurde lehvitama tulla.
Alguses kulgeb tee tõenäoliselt Kaberneemele, et seal laevale minna. Kavatseme Tallinna vahele jätta ja selle asemel läbida Põhja-Eesti saari - näis kuidas õnnestub.
Juba eile tulime põhjarannikule valmis, väike ootusärevus sees. Proloogiks oli Viinistus Kaevuritest kunstnike etendus. Muide väga hea! Teel kohtasime tuttavatest koosnevat jalgratturite punti, kes just 3-päevast rattamatka lõpetasid. elamusi pakkus ka ujumas käies akvalangistide toimetamine.


Ööbisime imeilusas kohas Purikkari neeme tipus, kus on mõnus RMK laagriplats.
Mõne pildi lisame õhtul.



Friday, June 25, 2010

Eelmatk Võrtsjärve äärde, täpsemalt Rannu kihelkonda


Jälle oleme oma blogisissekannetega graafikust maas, aga olgu siis enne suurt matka veel üks väike matkakirjeldus juunikuu esimesest pühapäevast. Võtsime seekord suuna Võrtsjärve äärde. Nüüd olime ka õnnelikud GPS omanikud ja katsetasime, kuidas on teed leida. Esimene kogemus oli päris vahva: stardipaigas Rannu kihelkonna kiriku juures oli kirik kenasti olemas ja aparaat näitas päris toredasti, kuidas me kirikule ringi peale tegime. No kui nii, siis ei tohiks enam selliseid äpardusi ette tulla kui eelmine kord Piusa ääres, kus õige teeots kaduma jäi.


Neemiskülast Rannu kiriku juurest suundusime Võrtsjärve äärde, seda võis olla ca poolteist või paar km, siis sattusime Tamme paljandi matkarajale, samas kulges ka jalgrattatee. Jalgrattateele olid kogunenud kõik ümbruskonna sääsed, paistis et oli toimumas Võrtsjärve sääskede kokkutulek või tantsupidu, igatahes olid nad moodustanud kolonni terve tee peale, mida võis olla jällegi paari km ringis, siis pöörasime meie ära, aga nende kolonn võis veel edasi jätkuda. Aga enne käisime veel ka Tamme paljandit vaatamas.

Rannu kandis kõndides paistis silma, et talud on siin päris heal järjel, siin-seal oli näha uhkeid taluhäärbereid, üsna tihti 3 korstnaga eluhooneid, kõrval savist kõrvalhoone. Silma hakkas ka uhke tuuleveski, mida parasjagu kõpitsetakse.

Edasi kõndides jõudsime Rannu surnuaeda, siin tõmbas tähelepanu leinava ema kuju. Läheduses on ka vallamaja ja apteek, mis alevist ootamatult väljas asuvad. Vallamaja lähedusest leidsime väikese künka, millele laotud kividele ei osanud tähendust leida, arvasime, et ju seal põletatakse nõidu või põletab vald tähtsaid dokumente.

Apteegi juurest edasi Rannu poole kõndides arvasime heaks metsatee valida ja siin avastasime, et ega GPS kõiki teid ka ei näita: esti näitas küll ühte sihti, mida me ei osanudki sihiks pidada aga nüüd täitsa korralikku metsateed ei tuvasta. Aga tee oli igati korralik ja kulges suure maantee naabruses, nii et kõndisime päris turvaliselt. Tee äärde oli peibutuseks piibelehti istutatud, nii et tekkis kiusatus neid kaasa noppida, jätsime selle tegevuse siiski õhtuks. Etterutates olgu öeldud, et õhtul seda ka tegime, aga lillenoppimise lõpetasid kiirelt näljased sääsed.


Päris Rannu alevisse me välja ei jõudnud, lõpetasime I etapi vene kiriku juures, kus ka Rannu perearsti elamine. Siis suundusime tagasi Neemiskülla, kus auto ootamas. Jõudes kohakuti Kaarlijärvel juustutööstuse hoonega, saime päris korraliku ehmatuse osaliseks: nimelt lendas sellelt kerge tuulega tükk plekkkatust maha - oleks me teisel pool teed kõndinud, oleks see meid tabanud ja tõenäoliselt ei kirjutaks me enam kunagi midagi.
Matka teist poolt jätkasime Vehendi pool, kus kõndisime veel tunnikese. Väike matk ja elamusi palju.

Tuesday, June 1, 2010

Nurjunud katse Lindorast Vastseliina minna

Laupäeva pealelõunal võtsime suuna Piusa jõe äärde: internetist leitud matkaraja kirjeldus oli Vastseliinast Lindorasse ca 15 km ja tagasi 15 km, seega 30 km oleks täitsa paras. Paraku ei leidnud või ei osanud leida internetist rajakaarti, nii et tuli usaldada rajatähistust ja loota, et kohapeal ikka ka mõni kaart on. Kuna sõitsime Tartust välja Räpina maanteed pidi (Tartus oli samal päeval rattaralli ja linnaliikluses ümberkorraldusi), leidsime mõistliku Lindorast alustada.

Lindoras oli matkaraja algus hästi tähistatud ja vähemalt alguses kulges see ka väga kenasti sellisel toredal metsateel. Loodus reetis, et siin võiksid päris head marja- ja seenemetsad olla. Kevadlilli (nurmenukke, piibelehti jm) võinuks ka korjata, aga jätsime selle pärastiseks - pikk päev ju ees.

Beethoven - sõbralik koer
Umbes kilomeetri pärast jõudsime külasse. Piret tundis ära, et ta on seal varem olnud: Jõeveres on turismitalu ja samas pidi olema ka väike muuseum. Külavahe oli vaikne ja inimesi polnud näha, see-eest suundus kohe meie poole üks koer, kes oli õnneks rahumeelne ja lihtsalt uudishimulik, kuid varsti kihutas hoovist välja veel teinegi, kes nii sõbralik ei paistnud olevat. Igaks juhuks oli koeragaas valmis, kuid õnneks ei läinud seda vaja, kurjem koer jättis meid rahule, kui olime talunaabrusest lahkunud, teine saatis meid edasi.
Jõevere turismiküla
Küla platsil leidsime ka RMK matkakaardi. Tore, et RMK ikka matkaradasid tähistab. Tegime kaardist ka pildi, kuid vähemalt rajal polnud sellest miskit kasu (päevavalguses ei eristanud kaamerast matkaradu teedest ning maastikukaitseala piiridest, rääkimata sellest, et ei suutnud kohanimesid välja lugeda). Paraku ei uurinud kaarti lähemalt ning jäime usaldama rajatähistust. Külapiiril saime kokku ka kohaliku mehega, kes mõnusat võru murret rääkis. Temalt saime teada, et ta oli selle matkaraja hooldaja enne RMK ajastut olnud, praegu pidavat rada hooletuses olema, kuid siiski hästi tähistatud.
Jätkasime uljalt teed, umbes kilomeetri-pooleteist pärast tuli lahknevus: üks teeviit näitas jalgraja suunda, teine rattateed. Meie läksime jalgrada pidi, aga siis tuli värav ette ja taamalt paistis talu ning õieti ei saanud aru, kas me peame taluõuest läbi minema. Kindluse mõttes otsustasime seda siiski mitte teha ja rattarajale tagasi minna. Edasi kulgesimegi rattarada pidi, mis oli tähistatud vist 581 numbriga (ega me ei teadnud, mida see number tähistab, aga lootsime, et küllap see Vastseliina välja läheb). Metsatee võis olla kokku ca 6 km, siis tuli maantee, mis meid kimbatusse viis. RMK kaarti uurides olime selle tähelepanuta jätnud (kui rumal!) ja nüüd ei leidnud enam õiget suunda üles. Rattaraja viit oli tee otsas üles tõmmatud ja ei saanud aru, kuhu see juhatab. Võtsime suuna jõe poole, sest millegipärast tundus, et rada pidanuks kulgema jõe äärest ja siinpool jõge (mis oli täiesti väär!). Teispool jõge paistis olevat suur tahvel, mille lootsime matkaraja oma olevat, aga osutus hoopis järjekordse turismitalu reklaamiks. Seal oli ka matkaraja viit, aga see näitas suunda tagasi ja pidasime seda mõne teise matkaraja omaks, igatahes ei võtnud seda ette, vaid tahtsime ikka Vastseliina poole minna. Pruukosti võtnud, käisime veel maanteel edasi-tagasi ja olime tupikus. Ainus võimalik rada näis taas ainult talusse minevat ja lõpuks otsustasime tuldud teed tagasi minna ning Jõevere külas kaarti lähemalt uurida. Tagasitee kulges imekiiresti ja aina allamäge, mis Piretile oli väga meeltmööda. Meie tuttav Jõeverest oli hämmeldunud, et me juba tagasi - eks tuli oma eksiteed tunnistada. Otsustasime siis, et lähem autoga Vastseliina ja jätkame oma matka hoopis sealt, kuid kuna aeg oli juba õhtus, siis otsustasime öötundidel siiski võõras kohas mitte seigelda ning piirdusime linnusemäel kolamisega. Ah jaa, Piiri kõrts on kinni ning sealt sel aastal kehakinnitust ei saa (remont käib kirjade järgi järgmise aasta talveni), suured renoveerimistööd on ka linnuses. Ning Vastseliina muuseumist leidsime ka trükitud Piusa matkaraja kaardi. Oleks vist pidanud matka siiski Vastseliinast alustama, siis oleks rada läbitud, aga eks see jää järgmiseks korraks. Kodus kaardi ja objekte lugedes tekkis juba kihk, et võiks nüüd uuesti minna, paistab ilus rada olevat. Kuigi ka meie läbitud rada oli ilus, mõnus metsaalune, kust vabalt sandaalidega läbi sai. Ilm oli ka mõnus ja päikseline. Päeva lõpuks kogunes kilomeetreid ka peale 20, mis on küll vähem, kui hommikul kavandatud, aga lühisese päeva kohta siiski korralik tulemus.