Tuesday, July 4, 2017

Matk Pärnu – Saulkrasti: 6. päev, Tūja – Saulkrasti


Viimane matkapäev tõotas tulla taas pikk, läbida tuli ca 30 km, aga Pireti jalgade seisukord pani natuke muretsema, kas me lõpuni ikka jõuame. Tean oma kogemustest, et vastikute tallaaluste villidega on nii, et kui need katki teha, vesi välja lasta ja hoolikalt plaasterdada, siis annab kõndida küll, oma tempos muidugi. Mõistlik oleks villidega küll juba eelmisel õhtul tegeleda ehk siis tulitavaid jalgu külma veega jahutada ning villid purustada ning alles hommikul plaasterdada. Niisiis kulusid Alinažist ostetud plaastrid kõik ära ja loosi läksid ka Salacgrīvast soetatud.
Egas midagi, väike hommikusöök ja varakult teele. Sel matkal oleme tavaliselt 10 paiku teekonda alustanud, et umbes 7 õhtule jääda, viimasel päeval sai alustatud isegi natuke varem. Ööbimispaikadega on läinud ka kuidagi nii, et pole pidanud kuskile tagasi minema vaid oleme saanud jätkata täpselt sealt, kus õhtul puhkama jäime. Öömajasid planeerides sai arvestatud, et need oleksid merele võimalikult lähedal, et õhtul või hommikul saaks soovi korral ujuma minna. Tegelikkuses kujunes aga nii, et mere äärde me ei jõudnudki, ükskõik kui lähedal nad ka olid, näiteks meie viimasest majutuskohast oli randa vaid paar minutit. Eks üheks põhjuseks olid väsinud jalad ja merd nähtud ju küll, aga polnud ka rannailma. Paar viimast päeva olid küll päikselised ja umbes 20 kraadi kanti olnud, aga merevesi ujumiseks vist küllalt jahe ja targu olime ka supeluseriidedki koju jätnud.  
Siin näitlik pilt, kuidas matka jätkata, kui matkasaapad enam jalga ei taha mahtuda. Appi tulevad kaasa võetud plätud, selleks et plaastrit talla all paremini fikseerida, on sokid päris head. Kui on raatsimist sokkidesse auk teha, siis võib suure varba kõrvale väikese pilu lõigata, aga nähtaval pildil on need lihtsalt varbavahel krussis. Matkasaapad võivad kõlkuda matkakoti külgkotis paikneva pudeli otsas. Antud hetkel oleme jõudnud Lembuži külla, kus tee hargnes. Taamal paistvatest naistest olid vist osad sakslased, aga mida nad seal ootasid, ei tea, bussiliiklust seal pole, aga teeleminekuvalmis olid nemadki. Esialgu läksime meie automaatselt suurele maanteele juhatavat teed pidi, kuid avastasime kaarti uurides, et mingit rada pidi minnes oleks võimalik vähemalt Mustkalnini suurt liiklust vältida.
Juhtus aga nii, et sattusime pärast paarikilomeetrilist kõndimist umbteele, mis viis taluõuele ja ühtki rada me ka ei märganud.  Ehkki Lembužis oli rand veel kaunis liivane, siis edasi rääkis kaart Burinieka akmensist, mis tähendab midagi kividega seotut. Kuna päevatee oli päris pikk ja jalad ka hellad igasuguste katsetuste jaoks, siis eelistasime osa teed tagasi minna ja siis otse mööda esimest teed peateele, mida ka rattarada juhatas.

Nii ei saanud me mingit ajavõitu vaid hoopis umbes 3-4 lisakilomeetrit. Aga pole halba heata: meie tee viis Jelgavkrasti kiriku juurde, mille kõrval mõnus Sidrabini krogs. Kuna oli keskpäev, siis oli paras aeg kehakinnituseks. Alguses oli kõrts suhteliselt hõre, ent varsti märkasime seal kampa belglasi, kes tegid kiire õllepeatuse. Tõenäoliselt kiirustasid nad Tallinnasse Eesti-Belgia MMi valikmängu vaatama (mängiti samal päeva õhtul, seis 0:2). Meie aga lubasime endale pikema peatuse prae ja õllega, mis maitsesid sel päeval kuidagi eriti hästi. Piret hindas Mežpilsi õlle oma maitsemeele järgi koguni maailma parimaks.
 
 
Kui senised päevad olid kulgenud vaid riivamisi suurel maanteel, siis viimane matkapäev edasi kuni peaaegu Skulteni möödus just sellel ja seda oli linnulennult ca 19 km. Tavaoludes pole sest eriti midagi – umbes 4 tundi, aga meie liikumiskiirus oli kahanenud 3 kilomeetrile tunnis. Ja pilt maanteel näitas seda, et üks (mina) liikus umbes paarsada meetrit kuni pool kilomeetrit ees ja teine (Piret) lonkas sabas ning bussipeatustes ootas esimene teist järele, misjärel veel omakorda ca kümneminutiline paus tehti. Ja bussipeatusi oli vähemalt kümmekond kui mitte rohkem. Tegelikult ei olnud maanteel kõndida hoopiski nii hull nagu arvata võis – ehkki kiirtee, on siinne liiklus palju normaalsem kui Tallinn-Tartu või Tartu-Viljandi, kus meil eelnevate matkadega ka 10 km kogemus. Teepeenar ei olnud küll enam nii lai kui Ainažis, kuid autod selga ka ei sõitnud vaid hoidsid jalakäijatega mõõdukat distantsi.

 
 
Poolel teel kaldusime peateest kõrvale, et külastada Dunte külas Münchauseni muuseumi. Kogu küla elab Münchauseni kuulsusest, esimene kohtumine leidis aset juba poe juures, kus parunile ja ta prouale kipsist kujud tehtud, aga näha oli ka Münchauseni pildiga hiigelsuurt õllekannu ja kahurikuulil lendavat kangelast. Põikasime korraks ka muuseumisse sisse, kus maksev oli nii ICOMi kaart kui ka lihtsalt töötõend. Lõbu pakkusid nii kõverpeeglid, Münchauseni kangelastegudest pajatav film kui ka maja II korrusel vahakujude ja õllekannude väljapanek. Tore oli taaskohtuda Raimonds Paulsi, Uljana Semjonova ja Mihhail Taliga, aga tutvuda ka Läti Pätsi  ehk  Kārlis Ulmanisega ja Läti Hurda ehk Krišjānis Baronsiga. Õllekannusid oli terve sein täis, vast kohe mitu tuhat tükki ja paar riiulit olid ka Eesti omasid. Tegelikult tuleks Duntes veeta terve päev, sest palju atraktsioone jääb õue-alale. Igal muul ajal oleks 5,3 km Münchauseni haavapurdest rada mõisast mereni + sama palju tagasi kuulunud kindlasti mu päevakavva, kuid aeg oli juba üsna õhtul ja Saulkrasti veel ca 15 km.
Muuseumikülastus viis tavapärasest rütmist natuke välja, sest palju oli seismist ja jalutamist, mis tundlikele jalgadele kõige paremini ei passi (samal ajal sai aga selg puhata), igatahes alanes meie liikumiskiirus veelgi. Piret hakkas juba unistama, et kui jõuame Saulkrasti, võtame takso ja sõidame ööbimispaika. Mina ei tahtnud sellisest plaanist eriti midagi kuulda, mis see 15 km ära ei ole, kuid ega ma tema nahas ei olnud. Ühel hetkel oli selge, et peab majutuskohta ette teatama, et ega me enne kella 9-10 õhtul ei jõua. Aga Saulkrasti linna silt tuli ootamatult vara, õige kohe peale Skultet ja siin läks tee juba rõõmsamaks. Suurelt teelt olime nüüd kõrvale saanud ja jalakäijatele olid siin kõnniteed, majad vahetusid ja teepilt oli hulga mitmekesisem kui lõputu peamagistraal, mille vaata et ainsateks  vaatamisväärsusteks bussipeatused. Riia-Ainaži vahelise teelõigu bussipeatuste kohta peab märkima aga seda, et need on kõik eeskujulikult korras, korraliku katusealuse ja pingiga, mis Eesti teedel sageli puudulikud on.
Linnas kõndisime vast 3 km kuni ühes bussipeatuses Piretit järele oodates avastasin, et paari minuti pärast tuleb viimane linnaliini buss ja nii sõitsime 3-4 peatusevahet bussiga, meie majutuspaik oli peaaegu linna teises otsas luteri kiriku lähedal, ent bussipeatusest sinnagi vast kilomeetri jagu minna. Nii laekus meie päevakontole peaaegu sama palju kui matka esimesel päeval ehk siis 33,5 km ja 41808 sammu.
Ööbisime Pie Maijas külalistemajas, kus jällegi kõik mugavused. Kuna kell lähenes juba 10-le ja oli ka paras väsimus, piirdusime matka lõpetuseks väikese veiniga.   
Järgmisel hommikul oli plaan Riiga sõita ja sealt esimese bussiga Tartusse. Hommiku-sööki me majutus-paigas ei võtnud (see maksnuks 7 eurot) vaid eelistasime mõnd Saulkrasti kohvikut. Bussijaama juures oli neist lahti õige mitmeid ning õige soodsalt sai nii kohvi kui värskeid saiu (kohv + pirakas lihapirukas + magusam saiake maksid kokku 1.90!) ja värske salat oli samuti menüüs. Linnaga tutvuma me ei läinud, aga külastada saanuks nii jalgrattamuuseumi kui veeta päeva mererannas. Need jäävad mõneks teiseks puhkuseks, tee ju nüüd selge. Kella 10 paiku tuli aga buss, mis meid Riiga sõidutas. Teel Riiga nägime suuri liiklusummikuid ja nentisime rahulolevana, et Saulkrasti-Riia teelõigu juba enne matka olime välja arvanud, aga samas jäi teele mitmeid ilusaid järvi, mille ääres jällegi toredad puhkekohad. Aga see liiklusmüra!
Matka numbriline kokkuvõte: 186,7 km, 227680 sammu, 72 Mepore haavaplaastrit + 2 väikest plaastririba väikestele varvastele. Plaastrid kulusid küll kahepeale, ühel villide tohterdamiseks ja teisel rohkem nende ennetamiseks. Ja selle matka kogemused on, et kui juba enne matka potentsiaalsetele villide tekkekohtadele plaastrid panna, siis neid sinna ei tulegi, aga märja ilmaga kinnises jalanõus tulevad nad ikkagi kuhugi mujale. Nii et vaja oleks plaastrilaadseid villisokke, mis kogu jalalaba ära kataksid


Sunday, July 2, 2017

Matk Pärnu – Saulkrasti: 5. päev, Svētciems – Tūja

Öö läbi oli ladistanud vihma. Esimene ilmavaatlus oli paks udu, mille all pääsukesed edasi-tagasi sagisid. Vana rahvatarkus ütleb, et kui pääsukesed madalalt lendavad, on oodata vihma. Meie aga mõtlesime optimistlikult, et kui nad uduse ilmaga madalalt lendavad, siis nad otsivad lihtsalt poegadele toitu, sest kõrgemal udu sees ei näeks nad seda ju teha. Igatahes meie majakese ukse kohal räästa all oligi pääsukese pesa, kus poegadel nokad pärani ja pääsukese mammi käis aina viuh ja viuh pojakesi toitmas.
Enne teeleasumist, mis tõotas tulla ca 30 km, siiski ka hommikueine Rakari külalistemajas. Kui eelmisel hommikul sai Helmi söögikoha järgi arvatud, et menüüga hommikusöök on Ainaži eripära, siis kogemus Rakariga annab kahtlust, et see on lätlastel kombeks. Valikus oli siis kas leib-sai-juust-vorst või pudru või omlett või pannkook ja üht-teist oli menüüs veel + muidugi ka mahl ja kohv/ tee. Ja jällegi peab ütlema, et kõik oli väga maitsev. Niisiis asusime teele, paksu udu vahelt hakkas päike piiluma ja mida samm edasi, seda selgemaks ilm läks. Alguses ikka mõnus metsatee.

Esimene objekt, mis tähelepanu tõmbas oli mõisa moodi hoone, selle külguks oli ka lahti, nii et oli võimalik sisse piiluda. Näib, et viimati on siin asunud mingi kultuurimaja või kool, millest andis aimu lavaga suur saal. Muidu oli see kinnisvara aga müüa ning objektiks tuvastasime Lāņu muiža.
Sel päeval kulges tee valdavalt maanteeäärsetel külavaheteedel, suuremast liiklusest eemal. Tõsi, korraks Vitrupe kandis me põikasime maanteele, ent seal kulges maantee kõrval ka kergliiklustee, mis viis mingi parklani välja, kus korraks selga sirutasime ja kuna sealt viis väike rajake mere äärde, siis eelistasime maantee asemel sellist teed:
Sel viisil võitsime vist küll päris mitu kilo-meetrit, aga vahepeal oli käimine ka päris keeruline. Väikesed ojakesed polnud probleemiks, need läbisime paljajalu, ent suuremaks takistuseks olid kivid. Suurte kivide vahel oli lihtsalt ohtlik ukerdada, sest kukkumine võiks seal väga hullusti lõppeda ja väikesed kivid tegid lihtsalt ülitundlikele jalgadele piina. Nii oligi, et kui tee juba tundus läbimatu olevat, siis otsisime rannast väljapääsu, aga enne tuli kaldast üles ronida. Rajakese leidnud, avastasime end kohe väga omapärasest külast, millest ka järgnev pildirida



Kui ei teaks, et Lätis oleme ja teisaldaks käidud sammud penikoormateks, võiks nähtu järgi arvata, et oleme jõudnud mõnda Itaalia külakesse. Kaardi järgi oli see aga arvatavasti Meleki küla, siit edasi pool tundi lonkimist leidsime Kutkāju rändrahnu. Igaühel on siin võimalus tunda end kivikuningana, sest troonile viib kivi taha asetatud redel.
Nüüd kulges külavahetee Veczemju kaljudel. Külades, mis olid koondunud tee äärde, oli üsna iseloomulik, et ühel pool teed oli elamu, teisel pool teed otse kaljudel pingike, kus sai merevaadet nautida ning selle kõrval viis mingi trepp ka mere äärde, all mere ääres oli märgata lõkkeplatse ja väikseid paate. Ühest trepist läksime meiegi alla ning leidsime pilkupüüdva liivakivipaljandi – Veczemju klintis.


Selle kohal on suur kämpinguküla, kannabki Klintsi nime. Aga öömaja on siin tasuline.

Seal peaks olema ka restoran, ent meile tundus, et juuni alguses oli hooaeg veel avamata, küla tundus suht inimtühi ja restorani poolgi nägime üht paari ukse tagant tagasi pöörduvat ja autosse suunduvat, nii ei läinud meiegi asja üle kontrollima. Süüa oleks küll tahtnud, aga paraku ei jäänud meil sel päeval teele ühtegi söögikohta ega poodi, kui päeva lõpus Tūja välja arvata. Meie matkapäev kulges ju valdavalt mererannas või siis kõrvalistel kruusateedel.

Aga liivakivipaljandeid nägime veel, need peaksid Ežurgu klintisi omad olema ja kui kellegi terav silm suudab tuvastata, siis seal neeme tipus on Kurmragsi majakas (minu silma järgi küll täpp meres),  aga päris sinnani me ei jõudnud, sest ühel hetkel hakkasid jällegi kivid meie liikumist takistama. Majakas on tugevasti mere poole kaldu ja selle asukoht on üks isoleeritumaid maaninasid Vidzeme rannikul. Aga kuskilt siit leidis Piret endale aarde – mingi meile tundmatu kala skeleti – põnev ja dekoratiivne. Siin rannas oli ka mitmeid kämpingukohti, mõned tasulised, aga üsna majaka lähedal oli ka üks vabakasutusega telkimisala, vähemasti üks kohalik külamees meile nii juhatas ning üks kämpinguküla oli otse Tūja külje all.


Tūja alevi suurimaks vaatamis-väärsuseks peaks olema koskede kaskaad, mis töötavat kevadeti ja pärast pikemat vihmaperioodi, aga meie ei suutnud seda tuvastada, ilmselt polnud siis sobivaid tingimusi ja no ega me otse ööbimispaika juhatavalt alevit läbivat teelt kõrvale ka ei kaldunud. Poes küll käisime, sest õhtuks-hommikuks oli vaja midagi kaasa osta. Alev on üsna pikk ning seda läbiv tee – olgugi et asfalteeritud – hirmus auklik, nii et iga kivimügar andis jalgadele tunda. Seega ei avaldanud alev meile erilist muljet, korstnad andsid küll aimdust mingist tööstusest. Alevis peale poe ja kohviku ja mõne majutusasutuse midagi muud ei olnudki. Ehkki kõht oli tühi, eelistas Piret enne ööbimispaika minna ja siis hiljem kohvikusse tagasi. Mina küll kahtlesin selles, sest pärast umbes kilomeeter tagasi tulla ei tundunud Pireti jalgade seisukorda arvestades eriti reaalne olevat. Meie majutusasutuseks oli selline kodumajutuse moodi Viesu nams Jūras Bura, kus perenaine elas ise 1. korrusel ning 2. korrus ja aiamaja olid turistide päralt. Ööbimiseks jällegi kõik mugavused, ka köök toiduvalmistamise võimalusega. Nii nagu kartsin, muutusid Pireti jalad liikumisvõimetuks, niipea kui Tūjas voodil väljasirutatud said. Seega õhtutunnid möödusid haavu lakkudes ja tohterdades ning kerge eine ja õllega.
Kui hommik häälestas rohkem vihmale, siis kogu päev oli tegelikult päikesepaisteline ja igati mõnus. Päeva teekond oli 32 km ja samme kogus 39831.
 

Sunday, June 25, 2017

Matk Pärnu – Saulkrasti: 4. päev, Ainaži – Svētciems

Lätis käib kell tagurpidi, vähemasti kinnitab nii kell Helmi kohviku seinal, kus me hommikust sõime. Siinne hotell pakkus hommikusööki menüüna, kus oli valikus umbes 7-10 hommikusöögi varianti, alustades traditsioonilisest sink-juust-leib einest, ent valikus oli ka praetud muna, omlett köögiviljadega ja pannkook moosiga, lisaks soovi järgi kas kohv või tee ja mahl, kohvi toodi ka juurde kui see otsa sai.

Ainažis olid kindlad kaks plaani: turismiinfokeskuses leida kaardimaterjali Vidzeme rannikust ning apteegis täiendada plaastrivarusid. Esimesest leidsime suurepärase eestikeelse  „Jalgrattamarsruutide teejuhi“ nii kaardi kui raamatuna. Apteegis otsis silm plaastreid, kuid nagu valdavalt Eesti apteekideski, polnud ka siin meie soovitud plaastrit nähtaval, nii tuli kotist pakend välja otsida ja nõutada Mepore haavaplaastrit – meie kogemuste põhjal on tallaalustele villidele need kõige paremad. Apteeker tegi üllatusest suured silmad, kui me neid kohe 20 tk ostsime, aga üllatusime meiegi kui ta meie inglise keeles purssimise peale selges eesti keeles teenindas.


Ainaži mõis (vasakul) ja mälestus-märk mere-meestele (paremal)
 
Ainažis me väga ringi ei vaadanud, ilmateade lubas pealelõunal vihma ja soovisime enne sadu Salacgrīvasse jõuda. Sellest on natuke isegi kahju, sest Ainaži muul tundus pildi järgi küll atraktiivne, kuid siis oleks pidanud peaaegu piirini tagasi minema ning kaardi järgi tundus, et Ainaži ranna-ala on kaunis soostunud ja katseeksituseks nappis meil aega (nagu alati!), mistõttu ei külastanud ka merekoolimuuseumit (olen lapsepõlves paar korda käinud) ja tuletõrjemuuseumit. Seega nägime linna vaid vaikse peatänava ääres ning siin on mõned pildid, mis linnast silma jäid ja sundisid nuhvlit haarama.
Kuna kaardi rattatee juhatas teekonda Ainažist Salacgrīvasse suurt Pärnu-Riia maanteed pidi ja vähemasti Ainaži ümbruses paistis rannaäär kaunis soostunud olevat, siis esialgu võtsime kursi maanteele, kohe peale linna teed ristusidki ja liiklus muutus õite tihedaks, mida järgnev pilt küll ei kinnita.

Õnneks oli aga maanteel lai teeperv nagu kõnniks kergliiklusteel ja väga hull ei olnudki, silm aga otsis küll võimalusi teeäärseteks alternatiivradadeks. Kaua ei pidanud otsimagi, õige varsti leidsime RMK-ga sarnase tähistuse Randu plavasele ehk rannaniitude rajale.

 
Olin kevadel kuskilt lugenud või kõrva taha jätnud, et Eestil ja Lätil on plaan paari aastaga rannikule välja ehitada ca 1000 km pikkune matkarada ja esialgu arvasin, et see ongi osa sellest rajast, ent alguses väga hästi tähistatud ja laudteega sillutatud rada lõppes umbes paari kilomeetri pärast linnuvaatlustorni juures ning siin oli edasi 3 võimalust: minna sama teed pidi tagasi, üritada kulgeda ranna ääres (vähemasti torni juurest viis mingi vaevuaimatav rada edasi) või siis murda kuidagi otse maanteele, milleks andis julgustust niidetud rannaniit.

Võtsime nõuks viimase variandi ja jõudsime küll esmalt taluõuele, kuid kuna eraomanduse silti rannapoolt ei paistnud, siis julgesime seda läbides maanteele minna. Ent maanteel niiväga käia ei tulnudki, sest vasakul pool teed kulges metsa all täitsa käidav rada. Kuivižis käisime poes jäätist ostmas ja puhkasime hetkeks bussipeatuses jalga, kus sai ka ühe kohaliku külamehega törts juttu puhutud. Siit edasi oli aga variant minna kas kergliiklusteed pidi või kulgeda paralleelsel metsarajal - kuna plätudega käbidel ei ole just mitte kõige mõnusam kõndida, siis valisin mina kergliikluse, samal ajal kui Piret metsarajal liikus. Piretit pani nörritama, et keegi oli metsa all ära lõhkunud üle 100 pudeli, nii et klaasikilde jätkus õige pikaks ajaks. Muidu peab aga märkima, et teeääred olid enamasti prahivabad.
Matkajatele teadmiseks, et teeääres vahetult enne Salacgrīvat on mitmeid kämpingu-alasid, näiteks Milleri puhkekohast saab voodi 15 euro eest ja telkimine oleks poole võrra odavam, ja võimalik oleks ka terve maja rentida. Majutusasutusi jäi tee äärde veelgi, muide ka Salacgrīva kooli internaadis on võimalik ööbida.
Enne linnavallutust puhkasime veel mingi linnaäärse kooli bussipeatuses jalga ja selga, läheduses paistis metsarajakesel veel üks matkaja vist puhkehetkel midagi toimetavat. Kui linna hakkasime minema, siis libises pilk sellele „matkajale“ ja tundus, et ta vajab abi ja meie vanade timurlastena läksime seda muidugi ka kohe andma. Selgus, et seljakoti taga oli väga-väga-väga vana naine, kelle jalad ei tahtnud kuidagi kuuletuda, küll ta üritas end püsti ajada, ent ta oli nii nõrk, et mitte kuidagi ei suutnud, suurest üritamisest oli tal higitilkki nina otsas. Me ei tea, kui kaua ta oli seal juba pusinud, ent üks oli selge, et sinna me teda jätta ei saanud, suurelt teelt poleks teda eriti tähele pannud ja oleks teadmata, mis tast niimoodi edasi saaks. Aitasime ta siis püsti, üks käest sikutades ja teine tagumikust lükates, ise proovis ka kepile toetuda, no püsti ta lõpuks saime. Nüüd tuli ta vähemasti bussipeatusesse toimetada ja siis kiirabist või kuskilt abi kutsuda. Kuna mammil oli kindel plaan teisele poole teed saada, siis aitasime ta teosammul liikudes sinna. Üle tee talutasime teda vast oma kümmekond minutit, mõlemal pool peatus mitukümmend autot, õnneks keegi ei tõrtsutanud närviliselt signaali. Samal ajal proovisime kiirabiga ühendust saada – ega selles saginas kohe ei teadnudki, mida teha ja milline on Lätis kiirabi telefon, aga mingist mälusopist tundus, et 112 võiks proovida. Valisin siis numbri ja Piret kui parem vene keele oskaja katsus olukorda kirjeldada. Olime just jõudnud teisele poole teed ja kiirabiga oli vestlus veel pooleli, kui juba peatus meie juures punane väikebuss ja hakkas vanamemme sellesse toimetama. Ma ei jõudnud ära imestada, et küll liigub Läti kiirabi kiiresti, ent selgus, et see oli hoopis  mammi lapselaps, kelle hoolde me nüüd ta jätsime. Nüüd tuli uuesti kiirabisse helistada ja teatada, et olukord on lahenenud. Me ei tea, kas lapselaps oli vanaema juba kaua otsinud või sattus ta sinna juhuslikult ega ka seda, kuidas mammi linna äärde oli tulnud ja millal oli ta jõud otsa saanud.
Salacgrīvasse jõudsimegi enne vihma nagu olime lootnudki. Linnaga tahtsime lähemat tutvust teha söögikoha kaudu. Erilisi huviväärsusi Jalgratturi teejuht meile ei juhatanud, kuskil pidi olema küll silmutõke ja kuskil keraamikaahi, ent kuna need päris teele ei jäänud ja väga suurt huvi ka ei olnud, siis jäid need objektid külastamata. Selle kihelkonnakiriku taga peaks olema ka Salatsi piiskopilinnus, ent sellest on tänaseks säilinud vaid linnusemägi ja mõned kivid, aga siin paistab olevat kohalike peolava, ilmselt saab siin olema paari nädala pärast ka linna jaanituli. Mõnusa söögikoha leidmine ei andnud esiti tulemusi, kõik kaardil noa ja kahvliga märgitud kohad olid valdavalt suletud ja mahajäetud, ka toreda nimega Minhauzens Pie Bocmaņa krogs. Kuskil varem oli küll söökla juhatus, aga see tundus suunavat kuskile tööstus- või sadamaalale ja tagasi me ei hakanud ka minema. Nii oligi, et kui nägime kebabi silti, võtsime tee sinna ja kinnitasime keha kiirtoiduga, väike õlu kõrvale. Kebab oli küll hea, kuid Euroopas proovitutega poole võrra väiksem.

Teisel pool Salatsi jõge siiski avatud söögikohti oli nagu seegi tegelane ukse taga juhatas. Aga kuna polnud enam otsest põhjust sisseastumiseks, siis jäid sealsed maitseelamused proovimata. Muidugi sai ka Salacgrīvas sisse astutud turismiinfopunkti ja apteeki. Esimeses mingeid uusi infomaterjale ei leidnud ja eestikeelseid üldse polnud, apteegist sai ostetud igaks juhuks veel 20 plaastrit, sest ega enne Saulkrastit vist apteeke enam teele ei jää ning oodatav vihma ei tõotanud ka jalgadele armu.   


Salacgrīvast meie ööbimispaika Rakari puhkekeskuses oli oma 10 km, õnneks näitas kaart ka maanteeäärset metsateed, siin juhatasid teemärgistused  küll õigele rattarajale, kuid hoiatuseks  peab teekäijale ütlema, et usaldage sisetunnet ning minge võimalikult otse kui mingigi teerada sinnapoole läheb, sest varem või hiljem kohtute taas rattarajaga ning jäävad ülearused sinka-vinka kulgemised ja lisakilomeetrid ära. Korra me põikasime randa, aga kuna oli juba vaikselt tibutama hakanud, siis polnud mingitki soovi lageda taeva all end leotada lasta, pealegi oli vahepeal seenevihm asendunud tihedama saju vastu, ent mets hoidis märga natuke tagasi. Kogu 10 km tee peale kohtasime vist vaid kolme inimest, üks kiirustas raske kotiga vist küla keskusesse bussi peale ning kaht soomlast nägime vahetult enne meie ööbimiskohta meist mööduvat, nemad plaanisid enne õhtule jäämist veel kümmekond kilomeetrit ratast vändata.
Meie seekordne majutus-koht näib vähemasti pildi järgi rattureid ja teekäijaid suisa ootavat ja nii oligi. Jõudsime sinna umbes veerand kaheksa. Kuna peamajas ei olnud sooja vett ning puhkajaid oli ilmselt vähe, siis pakuti meile sama hinna eest eraldi majakest, kus oli nii magamistuba, kööginurgaga elutuba kui ka soe dušš, igati luksnumber. Peale selle tuldi lahkesti vastu ja lubati meile õhtusöökigi, mida saavat küll kella 7-ni tellida, sest kõrts töötavat kella 8-ni, aga nagu ma tänase blogipostituse alguses juba märkisin, liigub Lätis kell tagurpidi ja selline olukord oli ainult selle kinnituseks. Kuna me polnud Salacgrīvas taibanud poest midagi kaasa osta, siis oli selline pakkumine meile igati meeltmööda. Kuna toiduvalmistamisega läks aega, oli meil enne võimalik sisse tšekkida ja märjad riided kuivade vastu vahetada.


Salati ja kaminatule kõrvale sai rüübatud 2 veini ning paari-tunnise mõnusa istumise järel veel mõnusamasse koikusse poetud. Tänane kilometraaž oli 26,7 ja samme 32577.

Tuesday, June 20, 2017

Matk Pärnu – Saulkrasti: 3. päev, Krundiküla – Ainaži

Hommik algas villide loenduse ja tohterdamisega – eilne märg päev oli jalgadele jälje jätnud. Jalanõud ei olnud ära kuivanud ja tuli kasutusele võtta tagavara plätud. Vähemasti said jalad õhku ja villidele ei olnud ka nii suurt koormust. Päev tõotab tulla ka lühem, sest uude sihtpunkti Ainažis on 21,6 km maanteed mööda ja kuna see kulgeb mööda vana Pärnu-Ikla teed ja läbi lahedate rannakülade, siis tõenäoliselt kuskile ekslema seekord ei lähe. Ilm lubas nüüd paar päeva päikesepaistet.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, ongi selge taevas. Siin on aga tuulehaugid kenasti puu otsa riputatud ja on Jaagupi külas tõeliseks pilgupüüdjaks, kalu jätkus ka kuuriseintele ja räästa alla. Ehtne rannaküla! Osta saanuks nii kuivatatud kui suitsukala, ent meie soovisime hommikukohvi ja lootsime seda Kablist saada.
Kabli külas oli esimeseks peatuseks linnuvaatlustorn, vaatluse tulemusena jäid meil linnud nägemata, ent nägime veidi seda pilti, mida linnud Kablist üle lennates näeksid.
Kui internet kirjutab Kablipagarist niiviisi: Romantilisel Rannateel asuva Kabli Pagari hõrkudest küpsetistest ei suuda loobuda ükski rannateeline. Magus lõhn levib hommikuti üle küla ning suviseks keskpäevaks lookleb piruka ootel järjekord uksest välja. Kabli Pagari suus sulavad saiakesed kuluvad ära nii suvel rannas päevitajatele, kui ka pimedatel talveõhtutel kodus maiustamiseks, siis ei saa ju neid proovimata jätta, seda enam, et hommikukohv oli meil joomata. Saigi ostetud ühte, teist ja kolmandat sorti sooje saiu ning eelnevale täienduseks võib kinnitada, et ka matkajatele maitsesid need üliväga (maailma parimad kreemisaiad!) – samal ajal meiega peatusid seal ka Norra motomatkajad ning nendegi taldrikutelt kadusid saiad ülikiiresti.

Kabli oli mu koolieelse lapsepõlve olulisemaid kohti, sest seal elas mu Kabli vanaema. Vanaema kodust sai alguse ka minu matkakirg, sest paariaastasena otsustasin ma üksipäini Kabli peale kondama minna. Leiti mind paari kilomeetri kauguselt, aga kahjuks ma ei tea, kas see oli Pärnu või Riia pool ja enam pole ka, kelle käest järele pärida. Ülemine pilt peakski vanaema talu olema, vanasti laevakapten Aleksander Grantile kuulunud elamu, mille vanaema ja onu 1958. aastal omale ostsid, aga alumine pilt on vanaema sünnitalu Kuusiku, ainuke rehielamu Kabli külas.
Kablis on ka edevamaid maju, vanu laevaomanike häärbereid nagu reeder Mats Granti elamu vanaema maja naabruses või Marksoni oma juuresoleval pildil. Kabli küla kulgeb aga kaunis pikalt mere ääres ning vanast kaptenikülast annavad tunnistust lisaks häärberitele ka mälestuskivid kaptenitele-reederitele, Kabli jaala „Kaja“ (mis on muide Tartu Lodjakoja ehitatud 2011. aastal) ja ka bussipeatus kooli juures.
Kablis märkasime ka teisi matkajaid, kes Riia poolt meile vastu tulid. Liikusid nad peamiselt mootoriga või pedaalidega ratastel. Üks matkaja oli eriti lahe, juba kaugelt kuulsime muusikat ning märkasime pikki lehvivaid lokke, kui rattur lähemale jõudis, siis selgus, et tegemist oli 60ndates eluaastates hipiliku meesterahvaga, kes rõõmsasti meile lehvitas ning muusika saatel oma teekonda jätkas. Kahjuks ei jõudnud sellest ägedast tüübist fotojäädvustust teha. Matkajate kohta peab üldse märkima, et kõik on väga sõbralikud ning otse loomulikult teretatakse kõigi vastutulijatega nagu vanade tuttavatega.
 

Kablist Ikla poole jäävad ka mitmed RMK telkimisalad, esmalt Lemme ja siis Krapi, mis viisid meidki natuke maanteest kõrvale väikestele rajakestele ja puude vilusse. No Krappi telkimisala Treimanni all on ilmatu lahmakas, vist oma paar kilomeetrit ning telkimiseks-puhkamiseks võimalusi nii- ja naasuguseid, kohati katusega varjualuseid ja teisalt lihtsalt pinkidega lõkkekohti, liivarand otse külje all. Nii et seljakotirändurile, kel magamistarbed kaasas, igati sobilik koht.

Treimani küla esimeseks pilgupüüdjaks oli vana kõrtsihoone, mis tänapäeval eraomanduses ja elamuna kasutatav. Et oli juba hiline pärastlõuna, siis oleks aeg juba tugevamaks kehakinnituseks. Pärnu maakonna kaart näitas Treimanis kohvitassi ja internetist leidsime infot kõrtsist.

Varsti nägimegi luitunud Dreimanni kõrtsi silti ja astusime sisse. Peale meie ei olnud mitte kedagi kui väike sõbralik baarman välja arvata. Selgus, et kõrts oli alles esimest päeva avatud ning enne meid olid seal söönud ühed sakslased, nii et me polnudki esimesed, kes sel suvel üle selle kõrtsi läve astusid. Leti taga olija osutus ühtlasi nii kõrtsi uueks omanikuks kui ka peakokaks. Ise on ta pärit Viljandimaalt ning võttis kõrtsi 5 aastaks rendile. Meie soovime küll kõrtsile edu, sest toit maitses väga hästi, portsjonid olid suured, teenindus oli suurepärane ja kõik muud ülivõrded ka. Ja muidugi peab ka mainima, et kõik oli värske, ei mingit soojendamist – väike aeg küll kulus toidu ootamisele, ent see tasus igati ära. Ja jalad said ka veidi puhkust ning meie õhtune sihtpunkt ei olnud enam sugugi kaugel. Kuna einestasime õues, siis märkasid kõrtsi lahtiolekut ka teised turistid, sest õige pea maandusid meie kõrvallauda soomlased  ja varsti üks seltskond veel.

Kuna juhtumisi jäi teele ka Treimani muuseum, siis otsustasime sinna hetkeks sisse astuta. Omanik parasjagu sõi, ent kuuldes, et oleme Tartust ja Eesti Rahva Muuseumist, asus ta väga kirglikult oma muuseumi aardeid tutvustama. Eksponaate oli tal igasuguseid, nii merendusalaseid, rannakultuuri tutvustavat kui ka muud vanavara, enamus saadud niisama inimestelt, osa eest makstud, vahel mõni ese soetatud antikvariaadist, mõned puidust esemed – nagu mõned toolid – ka ise valmis meisterdanud. Ta oleks vist iga eksponaadi ees võinud pikalt-pikalt rääkida, kuid eks meid kiirustas natuke aeg tagant ning tuleb nentida, et etnograafilised tarbeesemed meile just võõrad ei ole. Muuseum on eraomanduses ja sellistel puhkudel on kaunis tavaline, et esemete saamislood ja muu info nende kohta on omanike peas, ent nende lahkumisel jäävad asjad pilla-palla ning ilma igasuguse lähema infota, tahaks küll loota, et selle muuseumi puhul niiviisi ei lähe, sest omaniku poeg on õppinud ajalugu ja oskab küllap seda pärandit hinnata.
Treimanist ka üks kirikupilt, armas pisike õigeusu kirik.
Treimanist Iklasse on kiviga visata ning sealt Ainažisse veelgi vähem, kahe linna piir on ühtlasi ka riigipiiriks ja täitsa hämmastav, kuidas paari meetriga kõik muutub. Ikka väga imelik küll, et 20 meetrit siiapoole räägitakse ühte ja 20 sinnapoole teist keelt, kohtasime kohe piiri peal üht kohalikku, kes eestikeelse pärimise peale ei osanud midagi kosta.  Ja muutus ka tänavavaade ja arhitektuur.
Siin tagasivaat Eesti poole ehk Piret Eestist lahkumas

ja siin tee, mis meid Lätis edasi viib, esmalt öömajale. Öömaja oli sedakorda hotellis Helmi, mis on täitsa Ainaži südames, ütleks, et siin on kõik mugavused, mida seljakotirändur võiks igatseda. Isegi pood oli hotelli kõrval ning sealt sai õhtuks suupoolist ostetud ja esimese asjana otse loomulikult saldējumsi. Hämmastas vaikus, mis linna keskuses valitses, erilist liiklust ei olnud (suur Pärnu-Riia maantee viib Ainažist mööda) ja mingit alkorallit ka ei tuvastanud, kuigi eesti keelt läbi akna kuulsime.
Päeva aruanne andis numbrites 26,5 km ja 33373 sammu.